Ülestõusmispühade läkitus

Piiskopi läkitus Eestimaa katoliiklastele

Armsad vennad ja õed! 

      Hiljuti saatis meie Püha Isa Benedictus XVI kogu maailma noortele läkituse, mille peateema on võetud apostel Pauluse esimesest kirjast Timoteosele: “Me oleme oma lootuse pannud elava Jumala peale” (1Tm 4,10). Panna oma lootus elava Jumala peale on eriti oluline meie ajal, kui paistab, et inimesed ja ühiskond tahavad elada nii nagu Jumalat ei oleks üldse olemas, tahavad elada ilma, et peaks Jumalast üldse rääkima. Piisab sellest, et vaadata, kui väga kardetakse öelda sõna «Jumal» või «Kristus» avalikkuse ees, või lihtsalt vestlustes sõprade või tuttavatega. Ajal, kus püütakse vabaneda kõikidest tabudest, rääkida kogu aeg ja kõigest ilma piiranguta, tundub, et on sündinud uus tabu: Jumal.

      Kõik see paneb meie mõtlema selle peale, kuidas meie oskame rääkida Jumalast ja edasi anda Jumala sõna nendele, kes on meie lootus: meie lapsed ja noored. Võib tõesti öelda, et kristlane elab lootuses, kui ta on avatud elule – muu hulgas elu sündimisele – ja tahab edasi anda oma lastele, kes on justkui tema enese elu ja süda, seda kõige paremat osa, mis temas on: usku ja usaldust Jumala vastu. Sellest tuleneb, et laste kasvatamine usus on alati olnud üks tähtsaimaid ülesandeid, mida Kirik on endale seadnud. Ei saa kunagi väita, et laste harimatus usuküsimustes on vabaduse märk. Vastupidi – haridus teeb vabaks, koolitamine teeb vabaks. Harimatus on nagu vangla, mis muudab inimese pimedaks ja pärsib tema võimet vastata elulistele küsimustele, mille ees seisab varem või hiljem igaüks meist. Veel kurvem oleks jätta lapsed ilma Kristuse armuta põhjendusel, et nad peavad seda ise paluma, kui nad on suuremaks kasvanud. Seetõttu on Kirik alates esimestest sajanditest alati soovitanud ristida laspsed nii kiiresti kui võimalik pärast nende sündimist.

      Aga ettevalmistamine sakramentide vastuvõtmiseks (Armulaud, Kinnitamine) on alati olnud üks Kiriku prioriteete ja see on see, mida meie siin nimetame pühapäevakooliks ja mida mujal nimetatakse laste kateheesiks. Pühapäevakool on vanemate ja Kiriku koostöö laste harmoonilisel kasvatamisel usus. Vanemad on laste esimesed kasvatajad, nii usus kui ka teistes teadmistes. Eriti peavad nad juhatama oma lapsed sisse palveellu ning kõige paremini teevad nad seda oma isikliku eeskujuga. Aga kodune õpe ei ole piisav. Kirik on saanud Kristuselt käsu õpetada oma liikmeid ning jagada neile neid õndsusevahendeid, mis on sakramendid. Ja see käsk on eriti tähtis, kui ta puudutab lapsi “Laske väikestel lastel tulla minu juurde. Ärge keelake neid”. Kiriku õpetus ja pingutused jääksid viljatuks, kui vanemad omakorda seda ei toetaks.

      Seetõttu, kallid vennad ja õed, tahaksin ma selle Paasapühade sõnumiga rõhutada, kui tähtis on meie kateheetiline töö lastega. Kristlik kogudus ei ela lootuses, kui ta ei anna edasi seda lootust oma noorematele liikmetele. Ja iga kristlane ise ei saa elada oma lootust ainult enda jaoks. See lootus on tõene ja elav ainult siis, kui ta on jagatud teistega ja eriti nendega, keda Jumal on meile usaldanud.

      Kallid vennad ja õed, me kõik teame, kui raske on jagada Kristuse lootust meie lastele ja noortele sellises ühiskonnas, kus Jumal on sageli välja tõrjutud igapäevasest elust ja kus on üldse nii vähe katoliiklasi. Raske on tõesti varustada meie lapsi kristlike ja inimlike väärtustega, kui ümbritsev maailm pakub neile sageli teistsuguseid mudeleid. Seetõttu peab kateheetiline töö lastega olema üks prioriteete igas koguduses ja üks eesmärke igas perekonnas. Ei ole liialdus pühendada sellele tööle oma aega ja kõik vahendeid, mis on võimalikud. Kõikidel on võimalik sellele tööle kaasa aidata, isegi kui neil endil lapsi ei ole. Ja eriti lapsevanematele ma ütleksin: pidage vanematena üheks oma prioriteediks oma laste kasvatamist usus ja nende ettevalmistamist sakramentide vastuvõtmiseks pühapäevakooli kaudu. See aeg, mida te sellele pühendate – isegi kui tegemist on lihtsalt sõidutamise ajaga – ei ole kunagi raisatud aeg. See on antud Jumalale ja Jumal ise annab selle meile tagasi sajakordselt. See on meie kõige paremini investeeritud aeg. Ja püüdkem kõik kaasa aidata – igaüks vastavalt oma võimalustele – sellele tööle, mida Kirik teeb lastega, pühapäevakooli loengute, suvelaagrite või muude ürituste kaudu. Siis me jõuame jagada teistele oma lootust ja elada ise lootuses, sest noored ja lapsed on Kiriku lootus ja tulevik. Siis, nagu ütleb paavst oma läkituses noortele,  tuleb “uus evangelisatsioon, et noored suudaksid oma elus taas leida Jumala palge, kes on Armastus” .

      Möödunud nädalal, ütles Püha Isa noortele aafriklastele: “Olge tänulikud Kristuse valguse eest! Olge tänulikud nii paljude kristlike vanemate, õpetajate, kateheetide, preestrite ja orduliikmete tunnistuse eest, kes on nii palju ennast ohverdanud, et teile edasi anda usu hinnaline aare.” Kas need sõnad ei anna meile uut julgust meie õpetamise töös? Ja uut tänulikkust kõikide inimeste vastu, tänu kellele meie usk siin ja praegu on elav ja rõõmus.

       Jumala Ema, kõikide inimeste Ema ja meie Ema õnnistagu teid ja täitku teie hing Kristuse Ülestõusmisrõõmuga, sest kõikide inimeste seas on Maarja kõige rohkem osalenud oma Poja Ülestõusmirõõmus. 
 
 

      + Philippe Jourdan

Pertusa titulaarpiiskop

      Eesti Apostellik Administraator 

      Tallinnas, 16 märtsil 2009.