Seitsmes peatükk

JUMALA RAHVAS: KRISTLIK KOGUKOND

Kirik.
Kiriku müsteerium.
Kiriku kujundid.
Kuidas juhib Kirik meid Kristuseni?
Kirik ja Jumala rahvas.
Kristuse Ihu.
Kas Kirik on täiuslik?
Pääsemine mittekristlastele.
JUMALA RAHVAS:

KRISTLIK KOGUKOND

"Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!"

- Matteuse evangeelium 28:18-20

Sellele ei saa Jumal olla isaks, kellele kirik ei ole emaks.

- Püha Augustinus Hippost

     Üks torumees, kelle vanem vend juhtus olema laialdaselt tuntud filosoof, kõneles oma ülemusega. "Küllap sa oled päris uhke, et sul nii kuulus vend on," ütles ülemus. Et aga torumehe uhkust mitte solvata, lisas ta: "Kuid me peame meeles pidama, et sageli ole vaimuanded võrdselt jaotatud, isegi mitte samas perekonnas."

     "Õige küll," vastas vähem kuulus vend. "Mu vend ei oska ju isegi lekkivat tualetti parandada. Tal veab, et ta saab palgata mõne minusuguse, kes niisuguste tähtsate asjadega toime tuleb."

     Üllatusmoment selles loos on noorema venna suhtumine. Ta hindas oma andeid ega tundnud mingit kadedust oma targa venna vastu.

     Nii peaks olema ka kirikus, kuna kirik on Jeesusesse Kristusesse uskujate pere; tõeline kogukond, mis on moodustunud tänu Püha Vaimu annile ning kujunenud Issanda nimel.

     Tüüpiline kogudus pühapäevahommikusel jumalateenistusel kujutab hästi ühtsust-mitmekesisuses, mis moodustab kristliku kogukonna. Seal on igasuguseid inimesi: noori ja vanu; mehi ja naisi; jõukaid ning vähem varakaid; mitmeid erinevaid rahvus- ning ühiskondlikke gruppe; väga pühendunud usklikke ja ükskõiksemaid. Kogudus on kiriku mikrokosmos: palju kordumatuid isiksusi oma kordumatute vaimuannetega. Olgugi erinevad, on neil kõigil üks ühine eluline huvi. Kuna nad on ristimise läbi kristlikku perekonda vastu võetud, tulevad nad kokku selleks, et ühiselt tunnistada ja pühitseda Jeesus Kristuse Issandaksolemist ja elada selles.

     Käesolev peatükk käsitleb kirikut, kogukonda, mille Jeesuse Vaim on loonud ning mida ta alal hoiab. Issand armastab meid, nii igaühte eraldi võetuna kui ka kogukonnana. Ta toob meid Vaimus kokku ning ühendab oma rahvaks - tõeliseks perekonnaks, mis jätkab tema tööd siin maa peal. Me oleme ühendatud oma kristlike vendade ja õdedega, kes on enne meid siit maailmast lahkunud, ja nendega, kes tulevad pärast meid. On suur eesõigus ja au kuuluda sellesse erilisse kogukonda, mida me nimetame kirikuks.

MIS ON KIRIK? [KKK 751-752; 777]

     Paljugi asju seostub inimestel sõnaga kirik. Mõnele meenub kirikuhoone, teistele tulevad meelde preestrid ja nunnad. Mõnedele inimestele tulevad ette karmid reeglid või dogmad. Teistele, kes juhtuvad teoloogia keerukustega rohkem kursis olevat, võib meenuda "Jumala rahvas" või "Kristuse ihu." Mingil viisil kehastab kirik kõiki neid ideid.

     Sõna kirik on vaste Piiblis esinevale sõnale ekklesia, mis otsetõlkes tähendab "väljakutsutuid," kokku kogutud inimesi. Vanas Testamendis kasutati seda terminit valitud rahva kohta. Kui kristlased selle esimest korda kasutusele võtsid, siis kuulutasid nad, et nemad on uus Jumala valitud rahvas. Jumal kutsub kristlasi kuulutama avalikult kõigile inimestele, et Jeesus Kristus on Issand; kogunema usklike kogukonnana, kes elab sakramentaalset elu; ning pühendama end teiste inimeste ja Jumala riigi teenimisele.

     Kirik tähendab nüüdsel ajal kolme realiteeti: usklike kogunemist jumalateenistusele, kohalikku kogudust ning ülemaailmset usklike kogukonda.

MISSUGUSED ON MÕNED KIRIKU KUJUNDID? [KKK 753-766; 778]

     Kirik on eelkõige Jumala armu müsteerium, ühtaegu Jumala plaani vahend ja eesmärk. Asutatud Kristuse poolt, et vahendada meile jumalikku elu, sündis kirik Kristuse suurest ennastohverdavast armastuse annist, mida me armulauas pühitseme. Kuna kirik erineb igast muust inimlikust kogukonnast, ei saa ükski määratlus ega kirjeldus tema rikast tähendusvälja hõlmata. Vatikani Teisel Kirikukogul kirjeldasid piiskopid kirikut Piibellike kujundite abil: see on müsteerium, Jumala rahvas, Kristuse ihu, Püha Vaimu tempel, Jeesus Kristuse sakrament.

     Ehkki kõik need on kiriku võtmekujundid, mida me allpool lähemalt arutame, leidub Piiblis ka teisi kiriku kujundeid: palverändur, Jumala hoone ja majapidamine, Kristuse pruut, Kristuse kari, Kristuse viinamägi, Jumala perekond, ning meie ema. Kõik need kujundid aitavad meil mõista ja hinnata kiriku müteeriumi. Näiteks palveränduri kujund rõhutab, et kirik on kogukond, mis on teel lõppeesmärgi poole. Hoone ja majapidamise kujundid viitavad, et Issand on ehitanud oma kogukonna ning ta hooldab seda nagu põllumees, kes ootab saaki. "Pruudi" kujundistik kõneleb Jeesuse suurest armastusest oma kiriku vastu ning lähedasest suhtest temaga, mis on kristliku kogukonna liikmeks olemise peamine hüve. Karja kujund tuletab kogukonnale meelde, et neil on ennastohverdav karjane, kelle häält peab kuulama, kui nad ei taha kaduma minna või hukkuda. Viinamäe kujund rõhutab, et Issand annab okstele elu ja teeb nad viljakaks.

MIS TÄHENDAB NIMETADA KIRIKUT "MÜSTEERIUMIKS"? [KKK 770-773; 779]

     Püha Augustinus defineeris müsteeriumi nähtamatu armu nähtava märgina. Paavst Paulus VI mõtles umbes sedasama, kirjeldades kirikut kui "tõelisust, mis on küllastatud Jumala varjatud ligiolekust." Seega, nimetada kirikut müsteeriumiks tähendab öelda, et nähtamatu, kõikvõimas Jumal tegutseb selle usukogukonna, selle nähtava institutsiooni kaudu, mis eksisteerib selleks, et jätkata Jeesuse lunastustööd. Seesugune maise ja taevase vaheline "abieluline ühendus" teenib üht eesmärki: Kristuse "liikmete" pühadust.

     Kiriku müsteerium on tihedalt seotud Jumala toimimise müsteeriumiga Jeesus Kristuse läbi. Kirjas efeslastele, peatükkides 1-3 kirjeldab püha Paulus, kuidas Jumal Isa ilmutab oma jumaliku lunastuseplaani ning lepituse kõikidega Poja, Jeesus Kristuse läbi. Paulus nimetab Jumala plaani läbi aegade varjatud müsteeriumiks, mis nüüd ilmutatakse kirikus, Kristuse müsteeriumis.

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus. (Ef 2:19-22)

     Kiriku inimlikud/jumalikud mõõtmed on nähtavad hierarhiliselt ülesehitatud ühiskonnas, mis samaaegselt on Kristuse müstiline ihu; nähtavas ühiskonnas, mis on vaimne kogukond; ning maapealses kirikus, milles peituvad taevalikud rikkused.

KUIDAS ON KIRIK SAKRAMENT? [KKK 774-776; 780]

     Ladinakeelne sõna sacramentum on tõlge kreekakeelsest sõnast mysterion. Sakrament on erilist laadi märk või sümbol. Sümbol on definitsiooni kohaselt midagi konkreetset, mis osutab mingile muule reaalsusele. Liiklusmärgi "STOPP" puhul kasutatakse kuju, värvi ja sõna (mis kõik on sümbolid), et osutada peatumise ideele. Abielusõrmus osutab igikestva armastuse reaalsusele. Riigilipp meenutab väärtusi, mida antud rahvus hindab. Kuid need sümbolid ei põhjusta seda, millele nad osutavad. Stopp-märk ei põhjusta autojuhti peatumist; abielusõrmus ei garanteeri õnnelikku abielu; riigilipp ei too automaatselt kaasa patriotismi või pühendumust antud riigi väärtustele.

     Sakrament on samuti sümbol, kuid toimiv sümbol. Toimiv sümbol muudab ligiolevaks selle, millele ta viitab; toimiv sümbol kehastab reaalsust, mida ta esindab. Sakrament on seega väga eriline sümbol. See on konkreetne reaalsus, mis on teatavas mõttes seesama, mida ta esindab. Seega on õige öelda, et Jeesus on Jumala armastuse sakrament. Jeesus mitte üksnes ei osuta Jumalale; ta on Jumal. Ta ei ole pelgalt Jumala armastuse sümbol; ta on Jumala armastus. Ta on seesama, mida ta esindab. Ta on esmane ja kõige tähtsam sakrament. "Kes on näinud mind, see on näinud Isa." (Jh 14:9)

     Kirik on nagu mitmetahuline kivi. Erineva pildi saame iga kord, kui vaatleme teda uue nurga alt. Vatikani Teine Kirikukogu heitis valgust kiriku olemusele, vaadeldes kirikut sakramendina:

Oma lähedase suhte tõttu Kristusega on Kirik teatav sakrament ehk märk lähedasest ühendusest Jumalaga ning kogu inimkonna ühtsusest. Ta on ka niisuguse ühtsuse saavutamise vahend. (Dogmaatiline konstitutsioon kirikust, 1).

     Lihtsamalt öeldes on kirik Kristuse ligioleku konkreetne märk kõigile inimestele. See on väline, nähtav märk Jumala armastavast eneseandmisest inimkonna ajaloos. Nagu iga teinegi märk või sümbol, peab ka kirik osutama millelegi. Iseäranis kehtib see toimiva sümboli kohta, mis kehastab sedasama, mida ta esindab. Seega peab kirik juhtima meid selle juurde, mida ta tähistab, see tähendab, Kristuse juurde, kes on inimestega ühendatud kiriku kaudu. Kirik aitab meil leida kontakti Issandaga, keda ta esindab. See on vahend Issanda käes, kelle armastus ulatub nähtavalt kõikide inimesteni kristliku kogukonna kaudu, kes on temaga ühendatud. (Ja üks viis, kuidas kirik seda teeb, on seitsme sakramendi läbi, eriliste sümbolite ja vahendite kaudu, milles Kristuse arm jõuab nendeni, kes on kirikus.)

KUIDAS JUHIB KIRIK MEID KRISTUSE JUURDE? [KKK 767-768; 849-854]

     Selleks, et olla "universaalne päästesakrament," peab kirik olema ustav oma olemuslikule misjonäriloomusele. "Misjonär" on see, kes on läkitatud. Kiriku läte on Poja ning Püha Vaimu missioonis, kes tulid, et inimesed saaksid osaleda jumalikus elus. Püha Vaimu väega annab Issand kristlikule kogukonnale ülesande jagada tema armastust, et kõik inimesed saaksid päästetud ning jõuaksid tõe tundmisele.

     Kirik on Kristuse toimiv sakrament - tema nähtav kohalolu maailmas -, kui ta esitab Jumala armastuse sõnumit Jeesus Kristuses, ehitab kristlikku kogukonda, teenib kõiki inimesi (eriti neid, kes on puuduses) ning kummardab Kolmainsat Jumalat.

     Sõnum. Sajandeid on kirik kuulutanud rõõmusõnumit, et armastuse Jumal kutsub kõiki inimesi elu täiusele. Mõned ei ole seda rõõmusõnumit iialgi kuulnud; teised on seda kuulnud osaliselt või segaselt. Kiriku esmane missioon on kuulutada Jumala armastuse rõõmusõnumit Jeesus Kristuses. Jeesus ise käskis oma jüngritel seda teha, öeldes neile:

Nõnda nagu Isa on läkitanud minu,

nõnda saadan ka mina teid." (Jh 20:21)

     Rõõmusõnumi keskne element on kerigma, apostlite kuulutatud evangeeliumi keskne sõnum. Kerigma meisterliku kokkuvõtte leiame Peetruse esimeses jutluses Nelipüha päeval (Ap 2:14-41). Peetrus võttis kokku Jeesuse elu, surma ja ülestõusmise peamised punktid. Ta kuulutas, et Jeesus on Issand, elu müsteeriumi võti. Ta kutsus inimesi pöörduma patusest elust, Jeesust usus vastu võtma ning saama veega ristitud Pühas Vaimus. Kirik peab jätkama selle sõnumi jutlustamist kõigile inimestele kõikjal. Nõnda tehes aitab kirik juhtida inimesi Issand Jeesuse juurde.

     Kogukond. Kirik ehitab üles usklike kogukonna, kui ta elab selle evangeeliumi järgi, mida ta kuulutab. Kui kristlased ei ela evangeeliumi sõnumit, siis ei saa kirik olla usutav Kristuse sümbol. Selleks, et olla toimiv ja usutav evangeeliumi märk, peavad teised nägema kirikus kogukonda, mida ühendab usk, lootus ja armastus.

"Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate." (Jh 13:35)

     Kui uskmatud näevad armastavaid, hoolivaid inimesi, siis loomulikult nad märkavad seda ja küsivad endalt, mis neid inimesi ühendab. Tehniline termin selle kristliku kogukonna reaalsuse kohta on koinonia, sõpruskond.

     Teenimine. Kiriku kolmas ülesanne on diakonia, mis tähendab teenimist. Teenija kujund kirjeldab seda ülesannet kõige paremini. Jeesus näitas meile teed, kui tema, Kuningate Kuningas võttis kuue seljast ja pesi apostlite jalgu viimsel õhtusöömaajal. Jalgade pesemine oli kõige madalamat sorti ülesanne, mida isegi teener ei pidanud tegema. Kuid Jeesus pesi oma jüngrite jalgu, et näidata - et olla suur Jumala riigis, peab inimene olema teiste teenija.

     Kristlane peaks olema teiste teenija. Jeesuse järgija peab teenima teiste inimeste vajadusi. Kirik peab tunnistama Jumala armastust, tõlkides selle armastuse sõnad konkreetsete teenimistegude keelde kõikide heaks, eriti vaeste, üksikute, vangide, haigete ja kannatajate heaks. Teod kõnelevad valjemini kui sõnad. Kirik, mis kuulutab, et meie armastav Jumal hoolib inimestest nende viletsuses, peab olema valmis võtma selle sõnumi ning muutma selle reaalseks tegude läbi, mida ta teiste heaks teeb. Ta peab käima sama rada, mis Jeesus - vaesuse, kuulekuse, teenimise ja ennastohverdava armastuse rada.

     Jumalateenistus. Jumalateenistuses me mõistame ja tunnistame, et Jumal, meie olemise ja iga anni allikas, on väärt meie kummardamist, kiitust ja tänu. Liturgia, mis tuleb kreekakeelsest sõnast leitourgia ("avalik toiming"), on kiriku ametlikud avalikud palved ja rituaalid. See on "mäetipp, mille poole on suunatud kiriku tegevus; samas aga on see allikas, millest voolab välja kogu tema vägi" (Konstitutsioon pühast liturgiast, 10). Liturgia läbi, iseäranis armulaua läbi, mis pühitseb ja loob kristliku kogukonna, saab teoks meie lunastuse töö. Liturgia inspireerib kristlasi ühinema armastuses Issandaga ja üksteisega. Seekaudu saab neist Kristus teiste jaoks, "et saada tõepoolest selleks, mida nad usutunnistuses kuulutavad."

KUIDAS ON KIRIK JUMALA RAHVAS? [KKK 781-786; 802-804]

     Kujutlus kirikust kui Jumala rahvast pärineb juba Vana Testamendi lepingust Jumala ja Iisraeli vahel. Selles lepingus soovis Jumal pühitseda ja päästa mitte ainult üksikisikuid, vaid armastavasse kogukonda koondunud üksikisikuid. Heebreakeelsed pühakirjad jutustavad, kuidas Jumal õpetab, hoiab alal ja peab kalliks oma rahvast. See oli ettevalmistus uue Jumala rahva moodustamiseks Jeesuse Kristuse vere läbi. Uus leping kutsub kõiki inimesi ühendusse Pühas Vaimus.

     Rahvas kujundina rõhutab iga kristlase, Jumala lapse väärikust, kes usu ja ristimise kaudu on kutsutud elu, armastuse ja tõe osadusse. Issand Jeesus kutsub liikmeid jätkama tema lunastustööd maailmas, olema maailma valgus ja maa sool. Olla Kiriku elav ja tegev liige tähendab, et me peame aitama tuua teisi Issanda Jeesuse juurde nii eeskuju kui ka otsese pingutusega. Me peame armastama nii, nagu Issand armastab.

     Jumala rahvas on need, kes on ristitud ja tunnistavad, et Jeesus Kristus on Issand ja Lunastaja. Seega, me osaleme Issanda preesterlikus, prohvetlikus ja kuninglikus teenimisametis. Meie missioon on elada oma elu nõnda, et Issanda armastus säraks maailmas meie kaudu. Kui me armastame, siis saab Jumala armastus nähtavaks. Kui toimime nagu Kristus, siis oleme nagu sool. Nii nagu sool muudab toidu maitsvamaks ja toob esile selle maitse, nii peaks Jumala rahva kohalolu tooma maailmale erakordse sõnumi, et Jeesus on Päästja ning et Jumala riik on rajatud meie keskele.

KAS KIRIK JA JUMALA RIIK ON ÜKS JA SAMA? [KKK 763-764; 769; 782]

     Jumala riik ehk valitsus, Jumala päästev toimimine inimkonna ajaloos, mis toob kõik inimesed Kolmainsa Jumala juurde, ei ole sama mis kirik. Kirik koosneb üksnes ristitud inimestest. Seega on Jumala riik laiem kui kirik. Jumala riik hõlmab kõiki päästetud inimesi Aadama ajast kuni maailma lõpuni. Kuid kiriku ja Jumala riigi vahel on lähedane seos. Nimelt on kirik Kristuse valitsus, mis on juba kohalolev müsteeriumina (Dogmaatiline konstitutsioon kirikust, 3). See on kuningriigi tärkav seeme ja esimesed õiepungad.

     Kirik on Kristuse väike kari. Hea Karjasena õpetab ta selle liikmeid töötama kuningriigi heaks nähtaval, teadlikul moel. Kirik kasvab aeglaselt, pürgides kuningriigi teokssaamise poole. Jumala rahvana loodame me näha kirkusepäeva, mil meid ühendatakse oma kuningaga. Kuna kirik teenib maailmas Issanda nimel, siis aitab kirik kuningriigi edenemisele kaasa kõigis hea tahtega inimestes. Kuningriik saab lõplikult teoks inimkonna ajaloo lõpul. Kristlaste eesõigus ja ülesanne on aidata soodustada Jumala päästvat tegevust kõigi rahvaste juures ja kõikidel aegadel.

MIS TÄHENDAB NIMETADA KIRIKUT "KRISTUSE IHUKS"? [KKK 787-796; 805-808]

     See oluline kujund kiriku kohta pärineb Jeesuselt. Jeesus samastas end tihti oma järgijatega. Näiteks kuulutas ta:

"Tõesti ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!" (Mt 25:40)

     Ja oma jüngritele ütles ta:

"Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda ka mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu ..." (Lk 10:16)

     Viimsel õhtusöömaajal kõneles Jeesus ühtsusest tema ja nende vahel, kes ta usus ja armastuses vastu võtavad:

"Mina olen viinapuu,

teie olete oksad.

Kes jääb minusse ja mina temasse,

see kannab palju vilja,

sest minust lahus ei suuda te midagi teha." (Jh 15:5)

     Just nagu viinapuu ja oksad on üks elav reaalsus, nõnda on ka Kristuse ja tema kirikuga. Andes Püha Vaimu, saavutab Jeesus ühtsuse oma jüngritega. See ühtsus saab müstilisel viisil tõeks iseäranis armulaua imelise anni läbi, mille kaudu Kristus elab meis ja meie elame temas.

     Püha Paulus pidas Kristuse ihu võrdpilti keskseks. Teda vapustas küsimus, mille ülestõusnud Issand talle esitas, kui ta oli teel Damaskusesse, et kiusata taga sealseid kristlasi:

"Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? ... Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad." (Ap 9:4-5)

     Kristlasi taga kiusates oli Saul (Paulus) kiusanud Issandat ennast. See ilmutus sundis Paulust Korintose kogudusele kirjutama:

Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed. (1Kr 12:27)

     Ülestõusnud, kirgastataud Issand on ligiolev tänapäeva maailmas kristlaste kaudu. Meie oleme tema käed, tema armastav puudutus, tema mõistev pilk, trööstiv sõna üksildastele ja kannatajatele, tema tööriist pääsemise ja andestuse rõõmusõnumi kuulutamisel.

     Kristus on keha pea. Meie oleme selle liikmed. Meid võetakse tema müstilisse ihusse vastu ristimise kaudu. Püha Vaim ühendab liikmed üheks ihuks:

Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga. (1Kr 12:13)

     Püha Vaim on niisiis kiriku hing, ühtsuse Vaim, kes suudab ületada kõik looduslikud eristused rassi, nahavärvi, rahvuse ja soo alusel.

     Kirik kui Kristuse ihu on ühtlasi aluseks iga üksikliikme väärikusele. Nii nagu igal inimese ihuliikmel on oma eriline ja tähtis ülesanne, nii on ka kirikus igal liikmel oma eriline ja tähtis roll. Mõned on apostlid, mõned prohvetid, teised on õpetajad, mõned jällegi imetegijad, tervendajad, abistajad või juhid. Meil kõigil on oma erilised vaimuanded, kuid suurim and on võime armastada meie Jumala armastusega.

     Müstilise ihu peana ühendab Jeesus meid oma kannatuse, surma ja ülestõusmise müsteeriumiga ning jagabe meile ande, mida me kasvamiseks vajame.

     Kuigi kirik on üks müstiline isik ühes Kristusega, võime siiski leida selge eristuse Kristuse ja tema jüngrite vahel. Seda erinevust väljendatakse sageli piltlikult peigmehe ja pruudi kujundi abil. Jeesus on kui armastav peigmees, kes ohverdab end oma pruudi (kiriku) eest, puhastades teda oma verega ning muutes ta Jumala laste viljakaks emaks.

KUIDAS ON KIRIK "PÜHA VAIMU TEMPEL"? [KKK 747; 797-801; 809-810]

     Nii nagu inimvaim tungib igasse meie keha osasse, et meil oleks elu, nii on ka Püha Vaim ligiolev Kristuse ihus: peas, kelleks on ülestõusnud Issand, ja kehas, mille moodustavad tema liikmed. Püha Vaim on Kristuse müstilise ihu "hing," mis ehitab, hingestab ja pühitseb selle liikmeid, ühendades nad Kristusega. Kuna Vaim elab kirikus, siis võime seda nimetada Püha Vaimu templiks. Kirik kui tempel on tegelikult "Pühima Kolmainsuse osaduse sakrament" (KKK 747). See on "Isa, Poja ja Püha Vaimu ühtsuses üheksliidetud rahvas." (vrd KKK 810.)

     Püha Vaim tegutseb kiriku kaudu, et viia täide õndsustegusid. Vaimul on selleks palju vahendeid: Pühakiri, sakramendid, armud, voorused, mis aitavad meil head teha, ning igale kristlasele antud karismad, mida tuleb kasutada ühise hüve nimel kiriku juhtide suunamisel.

KAS KIRIK ON TÄIUSLIK? [KKK 853]

     Vaim annab igaühele meist erilisi ande, et me võiksime Issanda tööd täide viia omal erilisel viisil. Kui me kasutame neid suuremeelselt ja armastusega, siis aitame ehitada Kristuse ihu ning töötame Kristuse valitsuse heaks maa peal. Siiski, vahel ei suuda me armastada. Kuna kirik sisaldab nii inimlikku kui ka jumalikku mõõdet, siis võivad kristlased patustada sel moel, et nad ei ole teiste jaoks Kristus. Ristirahva ajaloost ilmneb, et me oleme ühtaegu nii pühad kui patused. See on kristliku elu paradoks: Jeesus Kristus tuleb meie juurde samasuguste inimeste kaudu nagu me isegi - inimestena, kes on nõrgad ja patused ning ei armasta. Me oleme palverändurid, rahvas, kes on teel täieliku ühenduse poole Jumalaga. Meie teod, mida me inimlikus nõtruses korda saadame, ei vasta alati ülevale armastusesõnumile, mida me kuulutame. Kuna kristlased on patused ja ebatäiuslikud, siis vajame lakkamatut pöördumist, mis saavutatakse patukahetsusega. Me ei ole lõplikult valmis. Alandlikult peame tunnistama oma patusust ning lubama end puudutada ja uuendada armulise Jumala väel, mida meil on eesõigus maailmale kuulutada.

KAS MITTEKRISTLASED VÕIVAD PÄÄSEDA? [KKK 846-848]

     Traditsiooniliselt on katoliiklased õpetanud, et kirik on pääsemiseks hädavajalik. See uskumus rajaneb nii pühakirja kui ka kirikupärimuse õpetusel. Me usume, et Jeesus on kohalolev oma ihus, kirikus, ning et ta on ainus Vahendaja ja ainus tee pääsemisele.

... sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks. (Ap 4:12)

     Alates Issanda taevasseminemisest ning tema aussetõstmisest Isa juurde võib teda maa peal kohata nähtaval kujul ainult tema ihu, kiriku kaudu. Kui inimesed otsivad õndsust, siis jõuavad nad Kristuseni ja tema ihu liikmeks olemiseni. Kirik on Jumala armastuse märk, sakrament. Selle ülesanne on anda tunnistust Jumala armastuse müsteeriumist ja lunastusest inimkonna ajaloos Jeesus Kristuse läbi. Selle ülesanne on näidata teistele teed Jeesuse juurde.

     Pealegi õpetas Jeesus ise vajadust usu ja ristimise järele (Jh 3:5). Järelikult õpetab kirik, et need, kes teadsid, "et katoliku kirik on rajatud vajalikuna Jumala poolt Jeesus Kristuse kaudu, [ja] keeldusid sinna astumast või sinna jäämast, ei saa pääseda" (Dogmaatiline konstitutsioon kirikust - Lumen Gentium?, 14).

     Kuidas on siis lood nende paljude inimestega, kes pole Jeesus Kristusest iialgi kuulnud? Mis saab neist, kellel on tekkinud temast moonutatud ettekujutus kristlaste tõttu, kes ei elanud kogu aeg selle järgi, mida nad kuulutasid? Kas need inimesed võivad pääseda? Kiriku vastus on jah.

Ka need võivad pälvida igavese õndsuse, kes omapoolse süüta ei tunne Kristuse evangeeliumi ega Tema Kirikut, ent siiralt otsivad Jumalat ning armu mõjul püüavad oma tegudes täita Tema tahet nii, nagu see on neile teada südametunnistuse hääle kaudu. Samuti ei keela jumalik Ettehooldus õndsuseks vajalikku abi neile, kes omapoolse süüta ei ole veel otseselt Jumalat tundma õppinud, kuid kes püüavad elada õiget elu tänu Tema armule. Kirik vaatleb igasugust nende seas leiduvat headust ja tõde kui ettevalmistust evangeeliumiks. Kirik käsitleb neid omadusi antuna Tema poolt, kes valgustab kõiki inimesi, et neil viimselt oleks elu (Dogmaatiline konstitutsioon kirikust, 16).

     Seega on Jumala riiki kaasatud need, kes lähenevad sellele imepärasel viisil Püha Vaimu toimimise läbi nende eludes. Nende ülesanne on otsida Jumala riiki, nõnda nagu nemad seda aimavad. Nende kutsumus on elada nii suures armastuses, kui neil võimalik.

Jumal on armastus

ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas

ja Jumal püsib temas. (1Jh 4:16)

     Ent kui inimene tõesti tunneb ja võtab vastu evangeeliumi, mis talle kingitusena on antud, siis peaks ta tunnistama kiriku vajalikkust õndsuse saavutamisel. Neil, kellel on olnud eesõigus saada usu and, oleks tõsiselt väär pöörduda ära Kristuse ihust, kirikust.

"Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja." (Lk 10:16)

KOKKUVÕTTEKS

     Mõnede laulude tekstid on niivõrd mõttetud, et me naerame nende üle. Teinekord aga võivad nad ilmutada sügavaid tõdesid. Näiteks öeldakse ühes laulus õigesti, et "inimesed, kes vajavad inimesi, on kõige õnnelikumad inimesed maailmas." Kirik tunnistab seda reaalsust. Kristlased vajavad Jeesuse armastust, Püha Vaimu toetust ja väge ning kaasusklike julgustust oma palverännul Isa juurde.

     Kristlastel on vaja kirikut, Püha Vaimu templit, mis on eeskätt müsteerium, Jumala sügav armastus meie vastu Jeesuses Kristuses. Me ei suuda iialgi seda armastust täielikult hoomata; me saame selle usus vastu võtta ning Jumala armuga püüda seda rakendada. Kristlik kogukond on eriline rahvas - Jumala rahvas - mis peab sõnas ja teos tunnistust andma Jumala toimimisest siin maailmas.

     Kirik on ka Kristuse ihu. Jeesus rajas kiriku ning ta on selle pea. Iga ristitud kristlane on Kristuse müstilise ihu liige, kellel on erilised vaimuannid, millega jätkata Issanda tööd.

     Lisaks sellele on kirik Kristuse sakrament - tema nähtav kohalolu maailmas. Kõik kristlased on kutsutud olema Jumala armastuse märgid, kuulutades head sõnumit Jumala armastusest Jeesus Kristuses, ehitades kristlikku kogukonda, teenides kõiki inimesi, eriti "kõige pisemaid," ning kummardades Jumalat tõe ja armastuse vaimus.

     Kristlastel on vaja kaaskristlaste toetust, et olla alati usutavad Jeesuse Kristuse sümbolid. Maailm vajab kristlikku kogukonda niisamuti, kuna kirikule on usaldatud kuulutada ja elada head sõnumit igavesest õndsusest kõikide inimeste jaoks.

MÕTISKLUS PALVEKS

     Kristuse ihu on püha Pauluse lemmikkujund kiriku kohta. Järgnevas lõigus kirjutab Paulus erinevatest vaimuandidest, mida Püha Vaim on kristlastele annab.

     Loe seda kirjakohta aeglaselt ja järele mõeldes. Mõtiskle järgneva kahe küsimuse üle, mõeldes Issanda ligiolekule.

Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides. Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks. Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt; ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus; ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist. Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab. (1Kr 12:4-11)

     Palu Issandat, et ta aitaks sul ära tunda sinu suurima ande. Kuidas sa kasutad seda andi teiste heaks?

     Mõtle ühe kaaskristlase peale, kellega sul on hetkel mingi probleem. Kui vaadata usu silmadega, siis mida head sa selles inimeses näed?

ARUTLUSEKS

1. On võimatu olla kristlane ja samas mitte olla kristliku kiriku liige. Kas sa nõustud selle väitega? Selgita.

2. Kui peaksid looma uue kujundi, mis tähistab kirikut, siis missugune see oleks? Kuidas ilmutab see midagi Kristuse kohta, kes selles kogukonnas elab?

3. Missuguseid tegureid näed tänapäeva kirikus, mis takistavad sel olemast veelgi tõhusam Kristuse sakrament? Mida peavad kristlased tegema, et seda olukorda parandada?

4. Mida ütleb iga üksik kiriku kujund kiriku kui kogukonna kohta?

5. Perekond on "kodune kirik." Mida võiksid teha, et tugevadada ühtsustunnet oma perekonnas?

6. Mida veel saaksid ette võtta, et aidata ehitada Jumala rahvast oma kohalikus koguduses?

EDASISEKS LUGEMISEKS

     2. Moosese raamat 2: 23-25; 3-12; 15-20; 24 (Jumala rahva loomine, Iisrael)

     Kiri efeslastele 1-3