Kaheksas peatükk

KIRIK: ÜKSAINUS, PÜHA, ÜLEILMNE JA APOSTELLIK

Kiriku liige.
Kiriku kui prohvet.
Kiriku hierarhia.
Kiriku õpetusamet - magisteerium.
Paavsti ilmeksimatus.
Kiriku preestriamet.
Kiriku valitsemisstruktuur.
Kiriku tunnismärgid.
Kuidas on Kirik üksainus?
Kirik - püha, üleilmne, apostellik.
KIRIK: ÜKSAINUS, PÜHA, ÜLEILMNE JA APOSTELLIK

Meie usume ühtainsat, püha, üleilmset ja apostellikku kirikut.

- Nikaia usutunnistusest

Sest kogu kirik, mis on igal pool maailmas, omab üht ja sama usku.

- Püha Ireneus

      Isa palus pojal pooleks murda nööriga kubusse seotud kepid. Veidi hiljem leidis ta õnnetu poisi, kes üritas tulutult kimpu põlve peal pooleks murda, kuid tulemuseks oli ainult marraskil põlv. Ta oli kubu ka vastu garaaži seina tagunud ja jalgadega tallanud, kuid mingite tulemusteta.

     Isa võttis kubu koost lahti ja kepid pudenesid ta jalge ette maha. Siis võttis ta neid ükshaaval ja murdis vaevata pooleks.

     See lugu on ilus kujund kiriku kirjeldamiseks. Ühendatuna oleme tugevad. Üksi jäänuna langeme kergesti ja võime murduda.

     Enamusele katoliiklastest on kohalik kogudus see koht, kus me kirikut nähtavalt kogeme. Kui sellest kiirgab juhendamist ja valgust, inspiratsiooni ja kindlust, siis kiriku kui elava, aktiivse kogukonna reaalsus puudutab meid ja annab meile jõudu meie rännakul läbi elu.

     Ent kristlased mitte üksnes ei võta kirikult. Andma peame me niisamuti. On tõsi, et Kristus lubab kristlikul kogukonnal osa saada oma preesterlikust, prohvetlikust ja kuninglikust teenimisametist. Kuid on vaja, et neid ülesandeid täidaks mitte ainult ordineeritud juhid või kristlike ordude liikmed. Iga kristlane peab ühinema kiriku juhtidega Kristuse ihu ülesehitamises, kuulutades evangeeliumi, kasvades pühaduses ja teenides teisi inimesi.

     See peatükk vaatleb esmalt kiriku organisatsiooni ning siis kiriku prohvetlikku, preesterlikku ja kuninglikku teenimisametit, mille nii üksikisikud kui ka hierarhia peavad Issanda nimel enese peale võtma. Edasi käsitleb see nelja traditsioonilist kiriku "tunnusmärki" - ta on üksainus, püha, üleilmne ja apostellik. Need tunnusmärgid tõstavad esile kiriku ja tema missiooni olemuslikke jooni. Lähtudes Kristusest, aitavad need ära tunda kirikut sellena, kes annab ustavalt tunnistust oma missioonist Jumala riigi saabumise teerajajana.

KES ON KIRIKU LIIGE? [KKK 871-873; 897-900; 914-934; 944-945]

     Katoliiklased on ristitud, tunnistavad Jeesust kui Issandat ning pühendavad end Kristuse töö jätkamisele maailmas. Ristimine kingib igale kiriku liikmele võrdse väärikuse ja erilaadse osa Kristuse preesterlikus (pühitsevas), prohvetlikus (õpetavas) ja kuninglikus (valitsevas) teenimisametis. Erinevad teenimisametid ehitavad üles Kristuse ihu ja laiendavad Kristuse lunastustööd kõigi inimesteni.

     Mõned kiriku liikmed kuuluvad hierarhiasse (teenimisametite astmelisse järjestusse), mille Kristus rajas apostlite ja nende ametijärglaste jaoks. Kristus on hierarhiale määranud pühitseva, õpetava ja valitseva ülesande.

     Kirik koosneb ka ilmikutest, kelle hulka kuuluvad kõik usklikud, välja arvatud vaimulikud ja need, kes kuuluvad kiriku poolt tunnustatud religioossesse/ pühendunud seisusse. Ilmikute eriline kutsumus on osaleda maailmas ühiskondlikes, poliitilistes ja majanduslikes valdkondades ning suunata neid valdkondi Jumala tahte kohaselt.

     Lõpuks, kirikus on nii hierarhias kui ka ilmlikute hulgas neid, kes annavad vaesuse, kasinuse ja kuulekuse tõotuse ning elavad erilisel viisil Jumalale pühendatud korrastatud elu. Pühitsetud eluviisiga inimesed püüavad oma elu veelgi rohkem Jumalale pühendada, mis on üks enesetäiustamise vorme nende ristimiskutsumuse raames. Pühendunute hulka kuuluvad eremiidid (erakud), pühendunud neitsid, sekulaarinstituudid ja apostellikud ühendused. Nende hulka kuuluvad ka ordude liikmed, näiteks Jeesuse Seltsi liikmed (jesuiidid), frantsiskaanid või ursuliinid. Orduelu iseloom on liturgiline; evangeelsete vaesuse, kasinuse ja kuulekuse nõuannete avalik tunnistamine; vennalik ühiselu ning eriomane tunnistuseandmine Issanda ühendusest oma kirikuga.

MIL VIISIL ON KIRIK PROHVET? [KKK 904-906; 942]

     Prohvet kõneleb Jumala sõna. Iga kiriku liige osaleb Jeesuse prohvetlikus (õpetavas) missioonis. Näiteks võivad vastava kvalifikatsiooniga ilmikud osaleda erilises kiriku teenimisametis nagu seda on katehhees ("usu õpetamine"). Pealegi on kõigil kristlikel lapsevanematel eesõigus ja vastutus jagada oma usku oma lastega. Kuna me kõik oleme ristituina Jumala perekonna liikmed, siis tahab Jeesus, et kõik annaksid tunnistust tema tõest. Me peame seda tegema sõnade ja tegudega.

"Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas." (Mt 5:16)

     Sajandite vältel on kirikut õnnistatud kristliku usu sangaritega, kes kohkumatult on tunnistanud evangeeliumi. Nad on jaganud oma kristlikku usku nendega, kes pole katoliiklased, ja nendega, kes pole kristlased, ning on kutsunud kirikut üles jääma truuks oma missioonile. Üks näide on püha Franciscus Assisist, kes seltsis vaestega, näitamaks, et Jumala riik kuulub neile, kes sõltuvad Jumalast igas asjas. Teine näide on püha Katariina Sienast, kes andis nõu paavstile, meenutades talle, et väiklased tülid kõrgemate vaimulike seas kahjustavad kiriku ühtsust. Kahekümnendal sajandil avas ema Teresa Kalkuttast maailma silmad oma alandlikkuse eeskujuga. Sellised kristlikud ususangarid inspireerivad kogu Jumala rahvast tooma Issandat ja tema sõnumit igapäevaelu kõigisse olukordadesse.

MIS ON KIRIKLIKU HIERARHIA ÜLESANNE? [KKK 874-882; 936-939]

     Jeesus usaldas oma kirikule ülesande autentselt ja tõepäraselt õpetada ja tunnistada rõõmusõnumit. Kiriku õpetus, tema elukorraldus ja jumalateenistus, nagu need on apostlite aegadest meie päevini edasi antud - kõik see moodustab kirikupärimuse. Kõik, mis aitab kaasa pühadusele ning aitab suurendada Jumala rahva usku, on osa kirikupärimusest.

     Püha Vaim on juhtinud kirikut läbi sajandite. Vaim aitab kirikul moonutamatult tunnistada ja edasi anda kõike, mis on kristliku elu juures olemuslik. Jeesus ise tõotas olla oma kirikuga erilisel viisil, kui ta kiriku rajas ning valis Peetruse selle ülemkarjaseks. Seega on Issand kiriku kõigi teenimisametite tõeline allikas. Tema rajas kiriku, andis sellele autoriteedi, missiooni, suuna ja eesmärgi.

     Kirik on organiseeritud hierarhilise süsteemina, et tagada teenimisameti edasikestmine. Hierarhia tähendab katoliku kiriku ordineeritud juhtide korrastatud astmestikku. Katoliiklased usuvad, et Jeesus on otsustanud õpetada, valitseda ja pühitseda oma kirikut paavsti ja piiskoppide ning nende abiliste - preestrite ja diakonite - püha juhtimisameti kaudu. Need mehed juhivad teenimise kaudu. Kristus annab neile vaimulikele väe kuulutada evangeeliumi Issanda nimel; ükski vaimulik ei või toimida iseenda autoriteedile toetudes. Hierarhilise juhtimise kaks peamist eelist on autentse pärimust alalhoidmine ning selle kindlustamine, et tõelist evangeeliumi levitatakse nõnda, nagu Kristus on käskinud.

     Tänapäeval jätkab kiriklik hierarhia Peetruse ja apostlite teenimistööd. Katoliiklased usuvad, et Peetruse ametijärglasel - paavstil - on kirikus eriline roll. Rooma piiskopina - paigas, kus Peetrus kuulutas ja märtrisurma suri - on paavstil kõrgeim autoriteet kogu kiriku üle. Me põhjendame seda Kristuse enese õpetusega:

"Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus* ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas." (Mt 16: 17-19)

* kr petros - kalju. ­- Toim.

     Paavst ja piiskopid moodustavad ühtse koosluse, mida nimetatakse piiskoppide kolleegiumiks. Piiskoppidel, omavahelises koostöös ning osaduses paavstiga, on kohustus õpetada tõepäraselt Jumala sõna. Seda viiakse täide, tulles kokku oikumeenilisele (üleilmsele) kirikukogule. Paavsti eriline roll on olla ühtsuse märk, kui piiskopid kõnelevad kui üks. Tema on pea. Tema kaudu kõneleb piiskoppidega Jeesus Kristus, kes elab kirikus.

MIL VIISIL KIRIK ÕPETAB? [KKK 892; 935]

     Harilikult õpetavad paavst ja piiskopid kiriku korralise magisteeriumi kaudu. Magisteerium tähendab kiriku õpetusametit, mille Issand andis apostlitele ja nende ametijärglastele. See õpetus leiab väljenduse entsüklikates, pastoraalsetes kirjades, jutlustes ja muus sarnases. Selle eesmärk on evangeeliumi korrektne kuulutamine, kristliku armastuse ja teenimise ülesehitamine ning kiriku poolt jagatavate sakramentide ja muude vaimsete ja ajalike hüvede jagamine. Katoliiklased tunnustavad paavsti, piiskoppide ja preestrite õigust õpetada Issand Jeesuse nimel. Meie üldine suhtumine oma juhtide õpetusse on palves kuulamine ja kuuletumine, see tähendab, nõusolek usus.

MIS ON ILMEKSIMATUS? [KKK 888-890]

     Tuginedes Issanda tõotusele, et kirik ei saa tema lakkamatu kohalolu tõttu õigelt teelt kõrvale kalduda, usuvad katoliiklased, et olemuslikes usu ja moraali küsimustes on kirik ilmeksimatu. Ilmeksimatus tähendab uskumust, et teatud doktriin (õpetus) on vaba eksitusest.

     Piiskopid üheskoos, ühenduses paavstiga, õpetavad ilmeksimatult, kui nad selgitavad või kaitsevad Kristuse ilmutust usku või moraali puutuvais asjus. Seesama Püha Vaim, kes juhib paavsti ja kõiki usklikke, juhib ka piiskoppide kolleegiumi.

     Ehkki piiskoppidel üksikisikuina ei ole ilmeksimatuse eelist, saavad nad siiski kuulutada Kristuse õpetust ilmeksimatul moel. See on nii, isegi kui nad asuvad üle maailma laiali, tingimusel, et, säilitades ühtsusesideme omavahel ja Peetruse ametijärglasega ning õpetades autentselt usu ja moraali küsimustes, on nad ühisel seisukohal, millest tuleb kinni pidada (Dogmaatiline konstitutsioon Kirikust, 25).

     Seesugune õpetus leiab parima väljenduse siis, kui piiskopid kokku tulevad ning õpetavad koos paavstiga oikumeenilisel kirikukogul.

MIS ON PAAVSTI ILMEKSIMATUS? [KKK 891]

     Paavst kõneleb ilmeksimatult, kui ta õpetab ex cathedra, see tähendab "Peetruse toolilt." See leiab aset, kui

* paavst õpetab kõigi usklike karjasena,

* paavst on kindlalt veendunud, et tarvis on tema täit autoriteeti muutmatu otsuse tegemiseks,

* kõnesolev teema on usu või moraali kohta käiv doktriin.

     Ilmeksimatu õpetus on harvaesinev. Üks ilmeksimatu paavstliku kuulutuse näide on deklaratsioon Maarja taevassevõtmisest (1950. aastal paavst Pius XII poolt välja kuulutatud). Katoliiklased peavad nõustuma usukuulekuses ilmeksimatute väidetega, kuna nende taga on meie Issanda enese tõotus jääda oma kirikuga Püha Vaimu kaudu. Keeldumine nõustuda usus niisuguse õpetusega on hereesia.

     Lõpuks, pangem tähele, et paavsti ilmeksimatus viitab üksnes paavsti väele või vaimuandele Peetruse ametijärglasena õpetada õigesti Kristuse ilmutust, iseäranis siis, kui seda ilmutust rünnatakse või eitatakse, seega tekitades Jumala rahva hulgas segadust. Paavsti isiklikud arvamused ja seisukohad võivad olla ekslikud nagu meil kõigil, näiteks poliitika, teaduse või spordi vallas. Pealegi, kuna paavst on inimene, võib ta pattu langeda ja vigu teha, ka kiriku valitsemisel. Nagu kõik Püha Vaimu annid, on ka ilmeksimatuse and suunatud Kristuse ihu ülesehitamisele. See aitab meil Kristuse tõe juurde pääseda.

KUIDAS OSALEB KIRIK KRISTUSE PREESTRIKSOLEMISES? [KKK 893; 901-903; 941]

     Kiriku esmane eesmärk on soodustada inimeste pühadust. Jeesus tuli meid pühaks tegema, see tähendab, muutma meid üheks Isaga sõprussuhtes, andma meile armastuse ja pühaduse elu. Ta soovis luua preesterliku rahva, et igaüks võiks osa saada tema kannatuse, surma, ülestõusmise ja aussetõstmise õndsustegudest - tegudest, mis lunastavad ja teevad pühaks kogu maailma. Preester on vahendaja Jumala ja inimeste vahel. Kristlik kutsumus on aidata teistel inimestel Kristuse juurde tulla.

     Kõik kristlased osalevad Jeesuse üldises preesterluses:

Teie aga olete "valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust," kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse. (1Pt 2:9)

     Paljud kirikus aset leidvad toimingud juhatavad pühadusse. Näiteks kiriku õpetava ja juhtiva ameti mõte on viia inimesi tõe ja pühaduse lätte, Jeesus Kristuse juurde. Õpetamine ja juhtimine ei hõlma aga kõiki pühitsevaid vägesid, mis Issand on andnud. Jeesus käskis oma jüngritel ristida, pühitseda armulauda, palvetada, aidata teisi, andestada patte.

     Mõned on kutsutud tegutsema kirikus õpetajatena, olema eesistujad armulauaohvri toomisel ning meie Issanda nimel patte andeks andma. Jeesus kutsub piiskoppe, preestreid ja diakoneid teenima oma kristlikke vendi ja õdesid isikliku eeskuju, palve ning erilise sõna ja sakramentide teenimisameti läbi. See eriline preesterlus kristlikus kogukonnas ei ole mõeldud inimese isikliku au jaoks, vaid kõikide hüvanguks ja pühitsuseks.

     Kuigi Jeesus kutsub mõnesid inimesi preestriseisusse, on kirikus igaüks - nii vaimulikud kui ka ilmikud - ristimises kutsutud pühadusele. Meie isiklikku suurust Jumala silmis ei saa mõõta eriliste vaimuannetega, mis me oleme saanud, vaid pigem armastusega Jumala ja ligimeste vastu. Ilmikud osalevad Kristuse preesterlikus teenimisametis, kui nad pühendavad Kristusele oma töö, palved, perekonnaelu, puhkuse ja raskused. Abielupaaridel on ainulaadne võimalus ühendada oma kooselu Issandaga erilise teenimistöö ja pühaduse lättena oma laste jaoks. Kõigele lisaks kutsub kirik ilmikuid teenima mitmetes liturgilistes ametites, näiteks lugejana või ministrandina armulaua pühitsemisel.

MIS ON KIRIKU VALITSEMISSTRUKTUURI ÜLESANNE? [KKK 894-896; 908-913; 943]

     Kui mõtleme kuningale, meenub meile esmalt valitseja, autoriteetne isik. Jeesus ütleb, et temas on kätketud kogu autoriteet: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal" (Mt 28:18). Kuid Issand on otsustanud jagada oma õpetuslikku autoriteeti kiriku karjastega - paavsti, piiskoppide ja nende abiliste, preestrite ja diakonitega. Niisamuti jagab ta nendega oma valitsemisautoriteeti. Kõik institutsioonid vajavad valitsemisstruktuuri, et tõhusalt toimida.

     Kiriku valitsemisametil on üksainus eesmärk: usu ja pühaduse kasvamine. Kiriku seadus, mida vahel nimetatakse kanooniliseks seaduseks, sisaldab ettekirjutusi ja reegleid, mis korraldavad elu kiriku kogukonnas. Kanooniline seadus ühes paavsti ja piiskoppide õiguspäraste ettekirjutustega on ellu kutsutud Jumala rahva heaks ning väärib meie aupaklikku kuuletumist.

     Kiriku valitsuskord peab teostuma alandlikkuses, armastuses, kaastunde ja mõistmisega. Kirik peab toimima Kristuse, mitte ilmalike valitsejate eeskujul:

Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: "Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!" (Mt 20:25-28)

 Ilmikud osalevad Jeesuse kuninglikus teenimisametis, püüdes enesesalgamise abil võita pattu iseendis ja maailmas ning töötades õigluse nimel, et Jumala riik võiks tulla maa peale. Vastava ettevalmistuse ja haridusega ilmikud võivad osaleda ka koguduse majanduslikus elus, nõukogudes ning muudes kiriku organisatsioonides.

MIS ON KIRIKU TUNNUSMÄRGID? [KKK 811-812]

     Traditsiooniliselt on kirikule omistatud neli tunnust või tunnusmärki, mis aitavad tema tõelist olemust selgitada: üksainus, püha, üleilmne ja apostellik. Need kiriku tunnusmärgid aitavad tugevdada katoliiklaste usku ja võivad võita uskmatute tähelepanu.

     Ent need märgid on oma olemuselt paradoksaalsed, nad on teokssaanud ja samas veel eesmärgid. Nad viitavad jumalikule elemendile - Kristusele ja Pühale Vaimule -, mis kirikus toimib. Kuid kirik koosneb inimestest, kes ei vasta alati tunnusmärkidele, mis peaksid Issandale osutama. Näiteks, kirik on püha, kuid ometi on see patustajate kodu. Kirik on üksainus, kuid ometi on erinevate kristlike denominatsioonide ühtsus haavatud. Kirik on avatud kõigile inimestele, ent üksikud kristlased võivad olla eelarvamuslikud uskmatute suhtes. Kirik on apostellik, kuid mõned kristlikud denominatsioonid ei tunnusta selle apostellikke ametijärglasi juhtidena. Need tunnusmärgid vajavad selgitamist.

KUIDAS ON KIRIK ÜKSAINUS? [KKK 812-818; 820; 866]

     Kirik on üksainus, kuna tema juured on Kolmainsa Jumala ühtsuses. Ta on üksainus, kuna Kristus rajas kiriku ning Püha Vaim hingestab teda. Issand palvetab jätkuvalt selle kiriku eest:

"Et kõik oleksid üks,

nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus,

et nemadki oleksid meis,

et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud." (Jh 17:21)

     Armastus on "vaimne tsement," mis seob harmooniliselt kõik kirikus oleva. Teised osadusesidemed on järgmised nähtavad sidemed, mis kirikut iseloomustavad:

* tunnistatakse üht usku, mis pärineb apostlite ajast (näiteks Nikaia usutunnistuse tekst);

* jumalateenistuse, eriti sakramentide ühine pühitsemine;

* piiskoppide järjepidevus apostlitest alates preestriseisuse kaudu.

     Ühtsus ei tähenda ühetaolisust. Issand on andnud kirikule erinevaid ande ja vägagi erinevaid inimesi, kes need vastu võtavad. Kuna Jumala rahva seas leidub nii palju erinevusi, siis varieeruvad ka usu väljendusvormid vastavalt kohalikule kultuurile. Heaks näiteks on missa pühitsemine kohalikus rahvakeeles. Seesugune praktika tunnustab erinevusi rahvaste vahel ning austab nende soovi saada missast aru oma keeles.

     Kirikuajaloos ilmnevad Jumala rahva ühtsuse haavad, mille on tekitanud hereesia (olemuslike tõdede eitamine), usust taganemine (apostaas) ja kirikulõhe (skisma). Nenede lõhede tekkimises on süüd mõlemal poolel - nii katoliiklikul kui ka protestantlikul -, seega on väär süüdistada neis meie kaasaegseid. Oikumeenia on liikumine, mis töötab Kristuse kiriku ühtsuse taastamise heaks (vt 9. peatükk). Kuid katoliiklased usuvad, et tõeline Jeesus Kristuse kirik on katoliku kirikus, kuna selles leidub pühitsusvahendite täius ning apostellik järjepidevus, mis saab alguse pühast Peetrusest.

     Kui eriarvamuste tõttu tekivad kirikus konfliktid, vaatavad katoliiklased paavsti poole. Tema on ühtsuse sümbol ja teenija.

KUIDAS ON KIRIK PÜHA? [KKK 823-829; 867]

     Jeesus Kristus, kiriku rajaja, on kogu kiriku pühaduse eeskuju. Tema ja Isa läkitavad Püha Vaimu, kes elab kirikus, täidab selle ja ühendab seda. Jumal on pühaduse läte kirikus. Teatud mõtttes on ainult Jumal püha, ent kuna Püha Vaim elab kirikus, siis võime kirikut pühaks nimetada. Kirik on ülestõusnud Kristuse eriline ligiolu.

     Mõnikord me ütleme, et inimene on püha, kuna ta elab täielikult Jumalale. Kuid inimesed ise ei saa end pühaks teha. Ainuüksi Jumal võib inimest pühitseda ning peamiselt teeb Jumal seda kiriku kaudu. Seega võime ka öelda, et kirik on püha, kuna selles leiduvad pühaduse vahendid, isikliku arengu täiuse saavutamise vahendid. Kõigil ajastutel on pühakud olnud meile pühaduse eeskujuks ja meie eestkostjad Jumala juures. Maarja, meie Ema, on esmane eeskuju: "temas on Kirik juba üleni püha" (KKK 829).

     Jumal tahab, et me areneksime nii täielikult kui võimalik üksikisikutena ning kogukonnana. Kuna oleme patused, siis peame pühaduse poole püüdlema meeleparanduse ja uuenemise läbi. Kirik toetab meid selles jõupingutuses, kuna üksnes temal on inimisiksuse täiusele jõudmise vahendid: pühakirjas, apostellikus traditsioonis, suurte pühakute ja teoloogide kirjutistes, kiriku õpetusametis, liturgias ning mitmetes palvevormides, mida katoliiklased praktiseerivad.

     Kristliku pühaduse tõeline proovikivi on elu, mis pühendatakse teiste teenimisele. Jeesus õpetab, et "mitte igaüks, kes mulle ütleb: "Issand, Issand!", ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas" (Mt 7:21). Isa näidatud tee pühadusele tähendab aktiivset teenimist tegudega: "Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele!" (Mt 7:12).

KUIDAS ON KIRIK ÜLEILMNE (KATOLIIKLIK)? [KKK 830-835; 868]

     Sõna katoliiklik tähendab "üldine" või "üleilmne." Püha Ignatios Antiookiast, märter, kelle kirjutised pärinevad teise sajandi esimesest poolest, kasutas esimest korda kiriku kohta seda omadussõna.

     Kirik on üleilmne, kuna Kristus on kohalolev kirikus kui kehas ning on selle pea, andes kirikule õndsusvahendite täiuse: täieliku ja korrektse usutunnistuse; preesterliku teenimisameti, mille järjepidevus ulatub apostliteni; ning täieliku sakramentaalse elu, iseäranis armulauasakramendi.

     Teiseks, kirik on üleilmne, kuna ta järgib Issanda käsku õpetada kõiki rahvaid. Kirik ulatub kõigi inimesteni igal pool ja kõigil aegadel. Rikkad ja vaesed, haritud ja harimatud, kõik inimesed on kutsutud olema Issanda ihu liikmed.

     Kolmandaks, kirik on üleilmne selles mõttes, et ta jätkab kõige selle õpetamist, mida õpetas Kristus. Väga erinevad inimesed, kes jagunevad geograafiliselt üle kogu maailma, kultuuriliselt erinevatesse rassidesse ning keda ajalooliselt lahutab ligi 2000 aastat, tunnistavad olemuslikult sama usku ja jumalateenistust.

      Meie Issanda kohalolu tagab, et kirik jääb alati üleilmseks. Ent kirik peab elama vastavalt oma missioonile kuulutada evangeeliumi kõigile. Ta peab töötama kristliku ühtsuse taastamise heaks ning pidama jätkuvat dialoogi nendega, kes pole veel kuulnud rõõmusõnumit või kes pole veel sellele avatud.

     Viimaks, oma ühenduse tõttu Rooma kirikuga on niisamuti üleilmne iga piirkondlik kirik, see tähendab, iga piiskopkond ühendatuna oma piiskopiga. Kiriku üleilmsus ilmneb väga erinevates kultuurides, liturgilistes riitustes, distsipliinides ja vaimulikes traditsioonides.

KUIDAS ON KIRIK APOSTELLIK? [KKK 857-865; 869]

     Katoliku kiriku praegune juhtkond võib end lugeda kiriku esimeste juhtide, apostlite ametijärglasteks. Kristus rajas oma kiriku apostlite peale, kes omakorda määrasid ametijärglased. Kiriku hierarhia on otseses järjepidevuses apostlitega.

     Kirik on apostellik ka selles mõttes, et ta tunnistab sama doktriini ja kristlikku eluviisi, mida õpetasid apostlid. Kirik on alal hoidnud Jeesuse ja tema pääste rõõmusõnumi ega ole muutnud midagi olemuslikku Jeesuse ega ta lähimate jüngrite kuulutuses. Teisisõnu, kirik rajaneb apostlite usul ja viib seda edasi. Seda teeb ta õpetades, pühitsedes ja juhtides usklikke paavsti ja piiskoppide kaudu ning preestrite ja diakonite kaudu, kes neid abistavad.

     Apostel tähendab "läkitatu." Kõik kristlased osalevad apostolaadis, jagades Kristuse rõõmusõnumit teistega. Meie missiooni edukus sõltub meie ühendusest Jeesusega ja elust, mida temalt ammutame, iseäranis armulauas, ning kasutades arukalt ande ja talente, mis Püha Vaim on meile andnud Issanda töö jätkamiseks.

KOKKUVÕTTEKS

     Kirik on kristlik kogukond, mis on organiseeritud hierarhiliselt Issanda töö jätkamiseks. Hierarhia ühes kiriku iga üksikliikmega osaleb prohvetlikus, preesterlikus ja kuninglikus teenimises. Kirik kui prohvet peab esindama Issanda tõde. Kirik kui preester peab olema vahendaja Jumala ja inimeste vahel. Kirik kui kuningas peab täide viima Issanda autoriteeti, kõikide inimeste armastava teenimise autoriteeti.

     Kirikut iseloomustavad neli tunnusmärki: ta on üksainus, püha, üleilmne ja apostellik. Need tunnusmärgid ilmutavad kiriku sügavaimat olemust, kuna Jumala riik, mis on saabunud Jeesus Kristuses, on juba olemas kirikus, kasvades täieliku teostumiseni aegade lõpul.

     Hierarhia - kiriku ametlike juhtide - ülesandeks on hoolitseda, et kirik püsiks truu oma loomusele ja missioonile.

     Suur eesõigus on teada rõõmusõnumit Jumala armastusest meie vastu ning olla Tema ihu liige, kelle ülesandeks on õpetada ja näidata seda armastust teistele inimestele. See eesõigus toob endaga kaasa ülesande olla prohvetlik, preesterlik ja kuninglik rahvas. Üheskoos teiste katoliiklastega, vaimselt toidetuna armulauast ja tugevnenuna Püha Vaimu andide läbi on meil kohustus levitada Issanda sõna oma eluviisiga. Jeesus kutsub meid olema tema abistavad käed, tema andestav hääl, tema mõistvad silmad, tema armastav puudutus. Meie läbi võib evangeeliumi sõnum maailmas elavaks saada.

MÕTISKLUS PALVEKS

     Piiblis väljendatud Jumala sõnas leidub palju tarku juhiseid, kuidas elada harmoonilist kristlikku elu. Mõtiskle järgneva kirjakoha üle:

Aga viimaks, olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennalikud, halastajad, alandlikud. Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistage - sest õnnistamiseks te olete kutsutud - , et ka teie võiksite pärida õnnistuse. Sest "kes tahab armastada elu ja näha häid päevi, see vaigistagu keelt kõnelemast kurja ja huuli rääkimast pettust. Ta hoidugu eemale kurjast ja tehku head, otsigu rahu ja taotlegu seda, sest Issanda silamd on õiglaste poole ja tema kõrvad on lahti nende anumistele, aga Issanda pale on nende vastu, kes teevad kurja." (1Pt 3:8-12)

ARUTLUSEKS

1. Missugused on kiriku selgelt määratletud autoriteedi ja kindlakujulise juhtimise eelised? Kõrvuta oma tähelepanekuid isiklike kogemustega kohalikus koguduses.

2. Kirik kui prohvet peaks kõnelema tõtt; kirik kui preester peaks tooma inimesi Jumala juurde; kirik kui kuningas peaks kasutama oma autoriteeti inimeste vajaduste teenimiseks. Vaadates tänapäeva maailma, missugustes küsimustes peaks kirik võtma prohvetliku seisukoha? Missugustele vaimsetele vajadustele poole peaks kirik vastama? Missuguseid inimesi peaks kirik erilisel viisil teenima?

3. Kuidas saad sina olla pühaduse märk teiste inimeste jaoks; see tähendab, kuidas saad sa kõige paremini praktiseerida oma preesterlikku teenimisametit?

4. Kuidas saad sina isiklikult tugevadada ühtsustunnet kogukonnas, kuhu sa kuulud?

EDASISEKS LUGEMISEKS

     Jeremija 1-2 (prohveti kutsumine ja tema esimene kuulutus)

     Kiri heebrealastele 3-5 (Kristus kui preesterliku teenimisameti eeskuju)