Üheteistkümnes peatükk

KRISTLASE SAATUS: VIIMSED ASJAD

Kuidas jätkab Kirik Jeesuse andestustööd?
Kuidas antakse andeks pärast ristimist sooritatud patud?
Surm.
Miks on kasulik surma üle mõtiskleda?
Viimne kohtupäev.
Isiklik ja üldine kohtumõistmine.
Kristuse teine tulemine.
Mis juhtub kehaga pärast surma?
Missugune on ülestõusnud ihu?
Elu pärast surma.
Taevas.
Puhastustuli.
Põrgu.
"Aamen".
KRISTLASE SAATUS: VIIMSED ASJAD

Me tunnistame ühtainsat ristimist pattude andeksandmiseks, ootame surnute ülestõusmist ja igavest elu tulevasel ajastul. Aamen.

- Nikaia usutunnistusest

Tule, Issand Jeesus!

- Ilmutusraamat 22:20

     Issanda aastal 627 külastas munk Paulinus Inglise kuningas Edwinit, kavatsedes ta ristiusku pöörata. Paulinus jutlustas parajasti tõrvikuvalgusel kuninglikus saalis, kui üks vana krahv tema jutu katkestas. "Mis saab pärast surma? Inimese elu on nagu linnuke, kes lendab läbi selle valgustatud saali - ta tuleb väljas valitsevast pimedusest ühest uksest sisse, tiirutab mõnda aega soojas ja valges ruumis ringi ning kaob siis teise ukse kaudu tundmatusse pimedusse. Kas sinu uus religioon võib selle saladuse meile ära seletada? Mis juhtub meiega pärast surma, pimeduses ja tundmatuses?"

     See vana aadlimees teadis surma paratamatust, millega kõik inimesed silmitsi sesavad. Kuid evangeeliumides sisaldub rõõmusõnum. Kuna Jeesus on patu ja surma ära võitnud, võivad kristlased vana krahvi küsimusele vastuse anda. Jeesuse hea sõnum kuulutab: "Surmale ei jää viimane sõna. See jääb elule!" Püha Clairvaux' Bernard on tabavalt öelnud: "Surm [on] elu värav." Ristiusu rõõmusõnum on, et elu ei lõpe. Jeesus õpetas:

"Mina olen ülestõusmine ja elu.

Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.

Ükski, kes elab ja usub minusse,

ei sure alatiseks." (Jh 11:25-26)

     Religioon tegeleb elu põhiküsimustega: Kas Jumal on olemas? Mis on elu mõte? Kas mu patud antakse andeks? Mis on surma mõte? Kas ja kuidas tuleb maailma lõpp? Kas on olemas elu pärast surma? See peatükk uurib kiriku õpetusi nende küsimuste kohta, eshatoloogiliste teemade kohta. Eshatoloogia tegeleb "viimsete asjadega" - surm, kohtumõistmine, Kristuse teine tulemine, taevas, põrgu, puhastustuli, ihu ülestõusmine ja igavene elu. Kuid esmalt vaadelgem lühidalt Nikaia usutunnistuse eelviimast lõiku, mis räägib ristimisest pattude andeksandmiseks; üksikasjalikumalt käsitleme seda selle raamatu 2. ja 3. osas.

KUIDAS JÄTKAB KIRIK JEESUSE ANDESTUSTÖÖD? [KKK 976-977; 984-985]

     Jeesuse teenimistöö keskmes oli pattude andeksandmine. Eelmisel sajandil kirjutas Alice Carey: "Selles kadunud maailmas ei kanna miski Jumala Poja märki sedavõrd kindlalt kui andeksandmine." Kujutlegem näiteks, millist mõju avaldas Jeesus kahetsevale patusele naisele variser Siimona kojas. Ta pidi küll olema ülirõõmus, kui Jeesus ütles: "Sinu patud on sulle andeks antud!" (Lk 7:48)

     Või mõelgem näiteks halvatule, kes kuulis Jeesuse rabavaid sõnu: "Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!" (Mk 2:5). Mõned variserid, kes seda kuulsid, kritiseerisid Jeesust teravalt ja rääkisid isekeskis, et üksnes Jumal võib patte andeks anda. Kõikide hämmastuseks tegi Jeesus halvatu terveks, ilmutades seega oma jumalikku olemust ning oma väe allikat, mis võimaldas patte andeks anda.

     Jeesus kuulutas Jumala andestust isegi ristil rippudes. Päästja, kes ei olnud süüdi, andis oma hukkajatele andeks:

"Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" (Lk 23:34)

     On tähelepanuväärne, et Nikaia usutunnistuses me kuulutame usku pattude andeksandmisse kohe pärast kinnitust, et me usume ühtainsat, püha, üleilmset ja apostellikku kirikut. Apostellik usutunnistus seostab pattude andeksandmise usuga Pühasse Vaimusse ja pühade osadusse. Jeesus annab oma kirikule piiskoppide ja preestrite kaudu väe patte andeks anda. See vägi ilmutas end Nelipüha päeval, mil Püha Vaim laskus apostlite peale. Peetrus kuulutas:

"Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni." (Ap 2:38)

     Apostlite tegude raamatust loeme, et tol päeval umbes kolm tuhat inimest tõepoolest parandas meelt ning võttis vastu ristimise ja pattude andeksandmise.

     Ristimise sakrament on märk uuest elust, mille Issand kirikule annab. Kui kristlased võtavad vastu ristimise, siis ütlevad nad täielikult lahti patust oma elus. (Või lapse ristimise korral ütlevad vanemad ja ristivanemad patust lahti lapse eest.) Kristusesse ristituna sureb inimene patule ning sünnib uuesti ellu Pühas Vaimus. Ristimine ühendab meid Pühima Kolmainsusega, tehes meid igavese elu pärijateks. Püha Paulus kirjutab:

"... läkitas Jumal oma Poja ... lahti ostma ..., et me saaksime pojaseisuse. Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: "Abba! Isa!" Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu." (Gl 4:4-7)

KUIDAS ANTAKSE ANDEKS PÄRAST RISTIMIST SOORITATUD PATUD? [KKK 978-983; 986-987]

     Kristus andis kirikule meelevalla patte andeks anda ristimise sakramendi läbi, kuid ta

andis kirikule ka väe anda andeks meie inimlikust nõrkusest põhjustatud patud, mis on sooritatud pärast ristimist. Kõige raskemat laadi patt on surmapatt. Surmapatt on tõsine süütegu, mis on sooritatud teadlikult ja nõusolekuga; see katkestab meie suhte Jumalaga ja kristliku kogukonnaga. Kui aga inimene kahetseb, siis pakub kirik niisuguse patu andeksandmist Kristuse nimel meeleparanduse sakramendi läbi (tuntud ka kui lepitus ja piht). Andekssaamise võimalus on olemas isegi surmatunnil.

     Meeleparanduse sakramendis jättis Issand kirikule "võtmete meelevalla," see tähendab meelevalla anda andeks pärast ristimist sooritatud patte. Jeesus usaldas apostlitele ja nende ametijärglastele väe patte andestada. Ta ütles Peetrusele: "Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas." (Mt 16:18-19) Kui me teeme pattu, siis unustame, et oleme Jumala lapsed, ning pöördume tagasi endise elu juurde. Kui me teeme pattu, siis peame taas kord pöörduma ning leidma lepituse Kristuse ja tema kirikuga.

     Meeleparanduse sakramenti nimetatakse sageli "teiseks ristimiseks"; see on "vaevaliselt saavutatud ristimine" (vt KKK 980), mille läbi kirik veel kord kuulutab Kristuse andestust tõeliselt kahetsevale patusele. Tõeliselt kahetsev patune kahetseb siiralt kurja, mis ta Jumala ja teiste inimeste vastu on teinud, ning kavatseb edaspidi kindlalt pattu vältida. Kahetsev patune nõustub ühtlasi heastama kogu kahju, niipalju kui võimalik. Johannese evangeelium jutustab, kuidas Jeesus andis apostlitele selle meelevalla patte andeks anda - väe, mis on tänapäeval piiskoppidel ja preestritel:

Võtke vastu Püha Vaim!

Kellele te iganes patud andeks annate,

neile on need andeks antud,

kellele te patud kinnitate,

neile on need kinnitatud. (Jh 20:22-23)

MIDA ÕPETAB MEIE USK SURMAST? [KKK 1006-1010; 1016; 1018-1019]

     Surm, igavese hinge eraldumine kehast, on vältimatu sündmus, mis tabab iga inimest. See osutab meie ühisele inimsaatusele. Koguja raamat õpetab, et surm on loomulik: "Igale asjale on määratud aeg... Aeg sündida ja aeg surra." (3:1-2) Surm võib ju loomulik olla, ent enamus inimesi kardab seda. Jumalik ilmutus kõneleb meile, et surm on karistus patu eest. Püha Paulus ütleb:

Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud. (Rm 5:12)

     Kui patt ei oleks inimsugu nakatanud, oleks ihulik surm meile tundmata.

     Selleks et mõista surma üleüldse ja surma, mis meid endid ees ootab, peame vaatama Jeesus Kristuse poole. Inimolendina kartis Jeesus ähvardavalt lähenevat surma. Getsemani aias palvetades nägi ta ette kohutavat surma, mis teda ees ootas, ning ta palus Isa:

"Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!" (Mk 14:36)

     Jeesuse lause: "Ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad," näitab tema täielikku andumust Isale. Tema kuulekus muutis surma needuse suureks õnnistuseks meile. Jeesuse järgijatena peaksime toimima nagu tema. Kuigi surma karta on loomulik, ütleme usus koos Jeesusega: "Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!" (Lk 23:46).

     Püha Athanasios möönis, et loomu poolest kardavad inimesed surma, ent samas ütles ta, et need, kes rajavad oma usu Kristuse ristile, põlastavad seda, mida nad loomu poolest kardavad. Miks nii? Sest Jeesus on ülestõusmine ja elu, Tema annab meile igavese elu.

MIKS ON KASULIK OMA SURMA ÜLE MÕTISKLEDA? [KKK 1011-1014]

     Oma surmale mõtlemine võib aidata meil jõuda otsusele, et nimelt täna peame elama eesmärgipärasemalt ja suuremas armastuses, kuid me ei peaks mõtlema oma surmast hirmuga. Me sureme vaid üks kord; pärast surma ei tule ümbersündi. Seega peaksime igal päeval elama nii, nagu oleks see viimane, kasutades seda kui suurt võimalust näidata oma armastust Jumala ja ligimese vastu. Üks kuulus mõttetark on öelnud: "Surres jääb inimese kätte vaid see, mis ta oma eluajal on ära andnud." Kristlased usuvad, et kui me järgime Jeesust tema armastuses teiste vastu, siis ei pea me surma kartma. Jeesus ütleb, et õige oleks elada nagu neitsid, kes ootavad Peigmehe tulekut (Mt 25:1-13). Kui me elame kogu aeg Jeesuse tagasitulekuks valmistudes, siis suudame surmahirmust üle saada. Nagu ütles püha Jean Vianney: "Elu on meile antud, et me õpiksime õigesti surema, aga meie ei mõtlegi sellele. Et õigesti surra, peame õigesti elama."

     Ärgem iialgi unustagem, et Jeesus Kristus on meid meie loomulikust saatusest päästnud:

Nimelt surma palge ees omandab inimeksistentsi mõistatus kõige teravamad piirjooned.

...Kuigi surma müsteerium ületab meie kujutlusvõime piirid, on jumalik ilmutus õpetanud Kirikule ning ta ise õpetab täies veendumuses, et Jumal on inimese loonud õndsuseks, mis ületab maise viletsuse. Peale selle, ihulik surm, mis ei oleks inimest tabanud, kui ta ei oleks pattu teinud, võidetakse, vastavalt kristlikule usule, kui inimene, kes hävines omaenda teo tõttu, taastatakse tervena kõikvõimsa ja halastava Päästja poolt. (Kirik kaasaegses maailmas, 18)

     Surm on suur müsteerium. Kuid kristlik usk ilmutab, et Jeesus Kristus, meie Päästja, on surma ära võitnud. Jeesus Kristus elab! Jeesus Kristus tahab, et me saaksime tema sõpradeks siinses elus, et võiksime elada koos temaga igaveses rõõmus. See on parim sõnum, mida me võiksime igatseda.

MIDA USUVAD KRISTLASED VIIMSE KOHTUPÄEVA KOHTA? [KKK 677-679]

     Püha Paulus kirjeldab kristlaste usku viimse kohtupäeva kohta nõnda:

Sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba. (2Kr 5:10)

     Piibellik mõiste kohtumõistmine on väga kujundlik. Seda sõna kasutatakse heebrealaste pühades kirjades sageli positiivses tähenduses. Näiteks Jumal mõistis kohut Taaveti vaenlaste üle ja mõistis kohut vaestele, orbudele ja leskedele. Ent kui rahvas keeldus lepingu kohaselt elamast, siis oli Jumala kohtumõistmine nende vastu.

     Uue Testamendi arusaam kohtumõistmisest rõhutab paradoksi, et Jumala riik on juba kohal ja samas alles saabumas. Jumala riik on juba siin, ent see ei ole veel tulnud oma täiuses. Me osaleme juba Kristuse ülestõusmises, kuid peame siiski füüsiliselt surema. Jeesus Kristus elab meie keskel, kuid ta ei ole veel tulnud kogu kirkuses. Kristus on meid päästnud, ent meie patud tõendavad, et me ei ole veel täiuslikud.

     Üks võimalus "kohtumõistmise päevast" aru saada on mõelda sellest kui meie püsivast otsusest võtta vastu või lükata tagasi Jeesus Kristus. Ent pühakiri räägib veel ühest kohtumõistmisest, mis leiab aset aegade lõpul. See on viimne kohtumõistmine, mil kuri lõplikult ära võidetakse.

MIS ON ISIKLIK KOHTUMÕISTMINE? [KKK 1021-1022; 1051]

     Kirik õpetab, et kohe pärast surma astub iga inimene Jumala ette osaliseks ehk isiklikuks kohtumõistmiseks. See otsustab, kas inimene läheb taevasse (otsekohe või pärast puhastumist) või igavesse hukatusse. Jeesus kõneles sedalaadi kohtumõistmisest mõistujutus Laatsarusest ja rikkast mehest (Lk 16:19-31). Rikas mees pidutses siinses elus ega teinud väljagi nälgiva Laatsaruse südantlõhestavatest palvetest. Kohtuotsus viis ta pärast surma hirmsatesse põrgupiinadesse. Laatsarus aga võeti igavesse rõõmusse.

     Surmaga on meie proovilepanemise aeg läbi. Isiklik kohtuotsus paljastab meie tegeliku olemuse. Ma näeme siis oma elu nii, nagu Jumal seda näeb: kas armastuses teenimisele pühendatuna või enesekesksena. Poeet Dante Alighieri ütles kohtumõistmisest nõnda:

Kui sa tahad kangekaelselt oma tahtmist mööda teha, siis seda sa ka saad. Põrgu on see, kui sa saad igavesti oma tahtmist. Kui sa tõepoolest tahad, et sinu elu oleks Jumala tahtmist mööda, siis selle sa saad Taevas.

     Kui me elame õiget, armastusel rajanevat elu, siis pole meil vaja karta kohtumõistmist. Jumala kohtuotsus on meie poolt, mitte meie vastu.

"Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,

kes kuuleb minu sõna

ja usub teda, kes minu on saatnud,

sel on igavene elu,

ning ta ei lähe kohtu alla,

vaid ta on läinud surmast ellu." (Jh 5:24)

     Vaevalt saab siis olema meie jaoks mingeid üllatusi, kui kord Issanda kohtujärje ees seisame. Me teame piisavalt hästi, kas oleme Jumala-kesksed või enesekesksed. Isiklikul kohtumõistmisel otsustab Kristus meie üle armastuses, halastavalt ning õiglaselt. Jeesus lihtsalt kuulutab, kas oleme teda vastu võtnud või ta hüljanud.

MIS ON ÜLDINE KOHTUMÕISTMINE? [KKK 1038-1039; 1059]

     Üldine (viimne) kohtumõistmine leiab aset aegade lõpul. Siis saab Jumala lunastusplaan selgeks igale inimesele, kes iganes on elanud. Kristus ilmutab täielikult iga inimese tõelise suhte Jumalaga ning hea, mida inimene on selles elus teinud või tegemata jätnud, ning selle tulemused.

     Matteuse evangeelium annab elava pildi viimsest kohtumõistmisest, mil Kristus tuleb teist korda:

"Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest." (Mt 25:31-32)

     Kohtumõistjana kehtestab Jeesus oma headuse, õigluse, halastuse ja rahuga Jumala valitsuse kogu kirkuses. Inimesed tunnevad ära oma elus tehtud otsuste tõelise olemuse ning kõik tunnustavad ja imetlevad Issanda ülevust.

     Selle viimase ehk üldise kohtumõistmise põhimõte on lihtne: armastus Jumala vastu kõigest südamest ja hingest ning armastus ligimese kui iseenda vastu.

"Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mind vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde." (Mt 25:31-32)

MIS ON TEINE TULEMINE? [KKK 1040-1041]

     Piibli eelviimane lause, Ilmutusraamatu lõik 22:20 ütleb: "Tule, Issand Jeesus." See vagas ootuses väljendatud palve vastab Jeesuse tõotusele: "Ma tulen varsti." Kõik kristlased ootavad Issanda taastulemist, mil Jumala õiglus võidutseb kõige ebaõigluse üle, mis Tema loodud olendid on korda saatnud; aega, mil Jumala armastus võidutseb surma üle. Kirik õpetab, et inimkonna ajalugu jõuab mingil tuleviku hetkel lõpule. Jeesuse taastulemist nimetatakse ka paruusiaks (kreeka keeles parousia), mis tähendab "kohalolu" või "saabumine." Kui see sünnib, mõistavad kõik, kes iial on elanud, et Jeesus on kõigi Issand. Kristlased ei karda seda päeva.

     Kirikuaasta periood nimega advent (mis tähendab "tulemine") valmistab meid ette Kristuse teiseks tulemiseks ning samas meenutab meile Jeesuslapse sündi. Jõuluajal ülistame Issandat, kes tuli meie juurde. Need kirikukalendri perioodid tuletavad meile meelde, mil viisil Jeesus on koos meiega nüüdsel ajal. Ühtlasi meenutavad need aga meile, et me elame ka praegu advendiajas, oodates Kristuse tulemist aegade lõpul.

     Armulaua pühitsemise juures kuulutame: "Kristus on surnud, Kristus on üles tõusnud ja Kristus tuleb taas." Nagu advendi- ning jõuluaegki, meenutab armulaud meile tulevast aega, mil Issand tuleb kogu kirkuses. Siis tunnustab teda kogu universum.

MILLAL TOIMUB KRISTUSE TEINE TULEMINE [KKK 1042-1050; 1060]

     Üksnes Isa teab täpset aega ja tundi, mil Poeg tagasi tuleb. Seetõttu peame lakkamatult valmis olema, pöörduma pattudest ning elama Kristuse-sarnaselt just praegu. Tähendamissõna kümnest neitsist, kes ootasid peigmeest, aga kellest viis ei olnud isanda ootamatuks saabumiseks valmis, on tähelepanuväärne õppetund:

"Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!" (Mt 25:13)

     Kristuse teine tulemine tähistab aega, mil Jumala valitsus kehtestatakse maa peal kogu täiuses. Jumal uuendab ning teisendab kogu universumi. Teostub Jumala plaan tuua kõik Kristuse alla. Inimeste üksolemine, mida Jumal tahtis, saab taas teoks. Kristuses loodav uus kogukond on vaba patust ja isekusest. Neil on õnnis kaemus (nad "näevad Jumalat palgest palgesse") ning nad on õndsas ühtsuses Jumalaga, mida iseloomustab õnn, rahu ja omavaheline osadus.

     Juba praegu on meil sellest tulevasest ajast eelaimdus, kuna Jeesus on asutanud Jumala riigi meie keskele. Jumala arm vabastab inimesed juba praegu, andes neile elu ja päästes nad. Ja kristlased aitavad ehitada Jumala riiki, töötades rahu, võrdsete õiguste ja inimliku solidaarsuse heaks, austades inimväärikust ning toetades vaeseid ja kaitsetuid.

     Jumala riik on küll siin, kuid me teame, et praegu seisavad paljud jõud vastu Jumala päästvale tahtele. Jumala riik ei ole juurdunud kõikide südames. Lootuse voorus võimaldab meil aga oodata päeva, mil Kristuse töö saab täielikuks. Kristlased ootavad seda päeva kui rõõmsat kohtumist ülestõusnud Issandaga. Siis on igavik ja selle täieliku õnne, rõõmu ja rahu tõotused meiega - kui me oleme valmis seda vastu võtma.

"Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga." (Ilm 3:20)

MIS JUHTUB MEIE KEHAGA PÄRAST SURMA? [KKK 988-995; 1002-1004; 1015; 1052]

     Surmas eraldatakse meie hing kehast, mis laguneb. Meie hing kohtub siis Jumalaga, ent alles Kristuse taastulemises "kingib Jumal kadumatu elu meie ihule, ühendades selle taas hingega Jeesuse ülestõusmise väe läbi" (KKK 997). Surnuist ülestõusmine saab osaks kõigile - nii neile, kes on elanud õiget elu ning pälvivad igavese tasu, kui ka neile, kes on surnud Jumalast eraldatuina ning väärivad karistust.

     Püha Paulus kirjeldab kujundlikult neid aegu, mil Issand teist korda tuleb. Kui kõlab pasunahüüd, võtab Jumal nii elavad kui ka surnud pilvedes üles "õhku Issandale vastu." (1Ts 4:16-17)

...See, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega. (2Kr 4:14)

     Meie kristlik usk ihu ülestõusmisse vastandub teravalt mitmetele teistele religioonidele, mis õpetavad mingit ebamäärast vaimset eksistentsi vormi pärast surma. Kristlik usk väidab, et inimene tervikuna - nii ihu kui hing - päästetakse surmast.

     Jumal ilmutas lunastusloo vältel järk-järgult tõde ihu ülestõusmisest ning Jeesus õpetas seda kindlalt. Ta seostas uskumise temasse usuga ülestõusmisse: "Mina olen ülestõusmine ja elu." (Jh 11:25)

     Pärast surma osaleme Jeesuse enda ülestõusmises ja kirkuses. Tegelikult osaleme ristimise kaudu teatud viisil juba praegu Kristuse taevases elus. Iseäranis armulaud toidab meid Kristuse eluga, võimaldades meil veelgi täielikumalt Kristuse ihus osaleda.

     Me tõuseme üles nagu Kristus, koos temaga ning tema läbi (KKK 995).

     Doktriin ihu ülestõusmisest rõhutab sügavat austust, millega peaksime suhtuma omaenda ja teiste inimeste ihusse. Inimene olla tähendab omada keha ja hinge, mis on saadud Jumalalt ja jõuavad lõpuks Tema juurde tagasi. Ihu on inimisiku olemuslik osa. Austades inimkeha, sealhulgas kõige kaitsetumate keha meie hulgas (näiteks veel sündimata laste ihu), tähendab osutada sügavat austust Jumalale, kes meid on loonud.

MISSUGUNE ON ÜLESTÕUSNUD IHU? [KKK 997-1001; 1017]

     Selle küsimuse üle on kristlased mõtisklenud kõigil aegadel. Püha Paulus valgustab seda nõnda:

Nüüd aga küsib mõni: "Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?" Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure. Ja see, mida sa külvad - sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili. Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu...

Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. (1Kr 15:35-37, 42-44)

     Ülestõusnud ihu kõige tähtsam omadus on surematus; me ei sure enam kunagi. Paulus loetleb teisigi atribuute, mis kirjeldavad ülestõusnud ihu loomust: see on kadumatu, kirgas, täis väge ning vaimne. Kristlik teoloogia on neid jooni järgnevalt tõlgendanud: Me ei tunne enam valu. Meie ihud kiirgavad eredalt, peegeldades õndsa kaemuse - see tähendab "Jumala nägemise" - kirkust. Materiaalne maailm ei takista meid - näiteks võime liikuda kergesti ja takistamatult. Ning viimaks, meie vaim valitseb kirgastunud keha üle.

     Ihu ülestõusmisega on seotud ka meie usk, et Jumal loob materiaalse maailma uueks Kristuses. Me lihtsalt ei ole suutelised kujutlema, mis Jumalal meie jaoks kavas on. Kuid on mõistlik arvata, et ta on loonud sobiva ümbruse, milles meie ülestõusnud, kirgastunud kehad igavesti täiustuvad.

MIDA USUVAD KRISTLASED ELUST PÄRAST SURMA? [KKK 1033, 1035, 1730-1732]

     Kristlased usuvad igavest elu, mille me veedame taevas või põrgus. Taevane tasu on igavene elu ühtsuses Jumalaga ning kõigi nendega, kes osalevad Jumala elus. Põrgu on igavene eraldatus Jumalast.

     Taeva ja põrgu olemasolu tähendab, et inimese vabadusse tuleb suhtuda väga tõsiselt. Kui me kasutame oma vabadust õigesti, siis valime oma igavese saatuse - rõõmuküllase elu koos meie armastava, Kolmainsa Jumalaga. Teisalt, kui me otsustame kujundada end südametuks, armastusetuks, isekaks inimesks, siis Jumal respekteerib meie otsust. Kui seame iseend Jumalast kõrgemale, siis oleme valinud põrgu. Meie armastav Jumal austab meie vabadust ja annab meile seda, mida me tahame.

MIS ON TAEVAS? [KKK 1023-1029; 1053]

     Neile, kes surres on Jumala sõpruses ja Tema armus ning on täielikult puhastatud, saab osaks igavene elu taevas. Mõiste "taevas" tähistab ülikülluslikku elu osaduses armastava Kolmainsa Jumalaga, Pühima Jumalaemaga, inglite ja pühakutega. See on kõigi nende kooslus, kes on täielikult Kristuse ihus. Taevas annab meile ülima õnne, mida meie kujutlusvõime ei suuda hoomata:

[Jumal] pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud. (Ilm 21:4)

     Niisugune elu täidab lõpmatult meie igatsused tõe, tarkuse, headuse, ilu, rahu, õigluse, sõpruse, mõistmise ja armastuse järele.

     Taevas annab ühtlasi ühenduse Jumalaga ning kogu Jumala looduga. Siiski, meie identiteet Jumala ainukordse poja või tütrena jääb alles. Jeesuse armastus muudab meid omakasupüüdmatuks, Isa sarnaseks. Jeesus palub tuliselt, et see võiks sündida:

"Et kõik oleksid üks,

nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus,

et nemadki oleksid meis..." (Jh 17:21)

     Meile hõlmamatut taevast tegelikkust ei ole võimalik inimlike sõnadega väljendada. Pühakirjas kasutatakse selle tõelisuse edasiandmiseks piltlikku keelt: elu, paradiis, valgus, pulmapidu, rahu, taevane Jeruusalemm ja mitmed teised. Kristlik teoloogia väljendab taevast kui "õndsat kaemust". See nägemus võimaldab meil "näha" Jumalat palgest palgesse - vahetult, otseselt, lähedaselt, selgelt ning isiklikult - nii nagu Jumal tegelikult on.

     Taevaseid rõõme ei ole inimene võimeline kirjeldama:

"Kuid nõnda nagu on kirjutatud: Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad." (1Kr 2:9)

MIS ON PUHASTUSTULI? [KKK 1030-1032; 1054-1055]

     Kirik õpetab puhastustule olemasolu, see tähendab äravalitutue lõplikku puhastust enne viimset kohtumõistmist.

     Sel doktriinil on mõte. Surres kohtame me Jumala lõpmatut armastust. Et seda ülimalt armastavat Jumalat vastu võtta, peame lahti saama kõigest ebatäiuslikkusest ja kahtlustest, et saaksime Jumalat täielikult armastada. Puhastustuli on meie pääsemine surmast ellu. Me läheme läbi Jumala armastuse tule, mis võimaldab meil ülipüha Jumalat avatud südamega täielikult vastu võtta. Puhastustuli on vajalik seetõttu, et, nagu Ilmutusraamat õpetab, üksnes puhas inimene võib taevasse pääseda.

     Mõiste "puhastustuli" (purgatoorium) tuleneb ladinakeelsest sõnast, mis tähendab "puhastamist." Puhastada on vaja andeksantavatest pattudest ja patukaristusest, mis on alles jäänud surmahetkel. See puhastumine võib toimuda ka siinses elus, kui me pidevalt suretame enesearmastust ning vabaneme patust ja eneseuhkusest. Kuid elukogemus õpetab, et see puhastumisprotsess on pikk ja vaevaline. Et keskenduda teistele, olla võimeline rohkem armastama ning muutuda Kristuse-sarnaseks, on vaja kogu elu pühaduses edeneda.

     Kirik ei ole määratlenud puhastustule täpset olemust. Ja kirik ei ole ametlikult kuulutanud, mis laadi "koht" puhastustuli on või "kui kaua see kestab." Ruum ja aeg on siin pelgalt võrdpildid, mis püüavad kirjeldada igavese elu müsteeriumi.

     See puhastusprotsess on valus. Näiteks, valus on lahti saada kõigist isekatest kiindumustest, kui me läheme uude ellu koos ülimalt armastava Jumalaga. Kuid puhastustules viibijad on ka rõõmsad ja rahulikud, kuna nad teavad, et ükskord ühinevad nad Jumalaga taevas. Seega, puhastustuli on paradoksaalne - rõõm ja rahu kannatavas olekus ehk puhastumises. Pärimuslikult on tule kujund aidanud inimestel mõista puhastustules kannatamise olemust. Võib-olla "põleb" inimene puhastustules kahetsusest ja süümepiinast, et ta ei ole veel üks Jumalaga, kes on lõputu headus ja armastus. See ajutine eraldatus Jumalast meie eneste tegude tõttu maa peal põhjustab tõesti kannatust.

     Kõige parem piibellik põhjendus puhastustule doktriinile leidub 2. Makkabite raamatus 12:41-45. See kirjakoht ärgitab maa peal elavaid inimesi palvetama lahkunute eest, et nood vabaneksid patust. Samuti õpetab Kirik, et elavate palved, iseäranis armulauas, võivad aidata puhastustules olijaid. Kirik soovitab peale selle almuste jagamist, indulgentse ning patukahetsustegusid, et aidata puhastustules olijaid. Doktriin pühade osadusest rõhutab igati ühtsust kõikide meie kristlike vendade ja õdedega. Meie usk väidab, et Jumala headuses aitavad meie palved ja head teod müstilisel viisil leevendada meie vendade ja õdede vaevu igavesse ellu minemisel. Ning Jeesus kinnitab meile, et Jumal kuuleb palveid, mis me teiste eest ohverdame.

MIS ON PÕRGU? [KKK 1033-1037; 1056-1058]

     Põrgu on igavene eraldatus Jumalast. Põhiline karistus on see eraldatus, kuna Jumal on meid loonud elu ja õnne jaoks, mille järele me palavalt igatseme ja mida ainult Jumal saab anda.

     Kirjanik George Bernanosi sõnul: "Põrgu tähendab mitte enam armastada." C. S. Lewis ütles: "Põrgu on õudusunenägu, millest sa iial ei ärka." See põrgu, mida nad kirjeldavad, on olemas kirikliku usu doktriinina. Jeesus viitab oma õpetuses Gehennale (põrgule) mitmeid kordi. Näiteks Markuse evangeeliumis manitseb Jeesus mitte viima teisi kiusatusse:

"Sul on parem minna ühe silmaga Jumala riiki kui kahe silmaga olla visatud põrgusse, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu." (Mk 9:47-48)

     Kirik kinnitab põrgu olemasolu ning selle igavest kestust - see saab osaks neile, kes ei armasta Jumalat ning on patustanud Jumala, ligimese või iseenda vastu. "Põrgutuli" on kujund, mis püüab kirjeldada põrgu peamist õudust: kaotatud armastust. See püüab väljendada inimese seisundit, kes "põleb" enesevihkamises ning armetus üksinduses, kuna oma uhkuses on ta asetanud iseenda Jumalast kõrgemale.

     Peamine tõde põrgu tõelisuse kohta on aga niisugune: see on igavene elu võõrdumuses Jumalast ning Jumala armastusest. See võõrdumus ulatub kõikidesse inimestevahelistesse suhetesse. Kristlik teoloogia on seda võõrdumust kirjeldanud igavese lahusolekuna Jumalast ja kõigest heast. Inimene, kes surres on vabatahtlikult ja vabal otsusel tagasi lükanud Jumala lunastava armastuse, on igaveseks valinud elu, mis on pööratud iseendasse.

     Põrgu on reaalsus, kuna Jumal tunnustab inimese vabadust, mis võib oma uhkuses keelduda Jumala armust, armastusest ja halastusest. Issand jagab meile pidevalt oma armu ja armastust. Ta kutsub meid ühinema jumaliku perekonnaga. Kuid inimesel on vabadus see kutse tagasi lükata, elades isekalt, südametult, ilma armastuseta. Jumal tunnustab seda valikut.

     Me teame, et inimene võib asetada iseenda Jumalast kõrgemale ja pälvida sellega igavese karistuse, kuid me ei tea kindlalt, kes viibib põrgus. Me lihtsalt ei tea, kes - oma südame sügavuses - on Jumalast lõplikult lahti öelnud. Jeesus käsib meil mitte mõista kohut teiste üle, et meie üle kohut ei mõistetaks. Üks oluline kristliku armastuse tegu on palvetada teiste eest, et nad võtaksid vastu Jeesuse ning pöörduksid patustest eluviisidest.

     Põrgu olemasolu on väljakutse kristlasele, et ta pöörduks Jeesuse poole ja kasutaks oma vabadust armastuses. Me ei tohiks iialgi unustada rõõmusõnumit, et Kristus Jeesus andestab alati kahetsevale patusele.

MIKS ME LÕPETAME PALVED SÕNAGA "AAMEN"? [KKK 1061-1065]

     "Aamen" on vastukaja, "jah", kinnitus, mis paneb punkti meie palvetele ja pühitsemistele. See tähendab "nii sündigu," "ma olen nõus," "see on kindel." Heebrea keeles tuleneb sõna Amen samast tüvest sõnaga ‘uskuma.' Seega, öeldes ‘Aamen,' sooritame usuakti, kuulutame, et see, mida me palusime ja pühitsesime, on õige. See võtab kokku südamest tuleva veendumuse ja väljendab meie nõusolekut sellega. Öeldes "Aamen" Nikaia usutunnistuse lõpuks, kinnitame oma usku Jumalasse ja kõigisse usutunnistuse artiklitesse.

     Surm on teatavas mõttes inimese elu ‘Aamen.' Kristlase jaoks, kes on " võidelnud head võitlust," on surm väide, mis valmistab meid igavikuks. Kui oleme eluajal püüdnud teha õigust, püüdnud armastada, kahetsenud oma patte, usaldanud Jeesust - siis ei pea me surma kartma. Pigem paneb see punkti meie elu "lausele." See lubab meil astuda Jumala ette armastava jüngri lõpetatud eluloona.

KOKKUVÕTTEKS

     Meie kristlik usk "viimsetesse asjadesse" kinnitab, et Jumalale jääb viimane sõna. Meie siinse elu lõpp on vaid sünnipäev, mil alustame igavest elu koos Issandaga. Doktriinid ihu ülestõusmisest, kohtumõistmisest ja igavesest elust õpetavad, et kõigel, mida me teeme või tegemata jätame, on kindel tähendus. Kui valime Jeesuse, kes on AAMEN Jumala armastusele meie vastu, ning jääme siinses elus tema juurde, siis pärime Jeesuse tõotuse:

"Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal sajavõrra maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde tagakiusamise kestelgi, ning tuleval ajastul igavest elu." (Mk 10:29-30)

MÕTISKLUS PALVEKS

     Mõtle omaenda surmale. Seejärel loe usus järgnevaid püha Pauluse lootusrikkaid sõnu:

Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: Surm on ära neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel!? Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!

Niisiis, mu armsad vennad, olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine. (1Kr 15:54-57)

ARUTLUSEKS

1. Kuidas annavad kristlikud õpetused "viimsetest asjadest" sulle lootust, et siinsel elul on viimselt tähendus?

2. Missuguse poeetilise kujundi abil kirjeldaksid sa meie igavest elu koos Jumalaga taevas?

3. Mis mõttes võiks siinset elu pidada puhastustuleks?

4. Mis konkreetselt muutuks sinu elus, kui sa tõesti elaksid täna nii, nagu oleks see sinu viimane päev?

EDASISEKS LUGEMISEKS

     Ilmutusraamat 21-22 (nägemus taevasest Jeruusalemmast)