Kuueteistkümnes peatükk

SAKRAMENDID OSADUSE TEENISTUSES: VAIMULIKUSEISUS JA ABIELU

Kristlaste kutsumus.
Vaimulike ülesanne.
Vaimulikuseisuse sakrament.
Vaimulikuseisuse sakramendi piibellik alus.
Piiskop.
Preester.
Diakon.
Vaimulikuseisusesse pühitsemine.
Kes võib ordineerida ja keda võib ordineerida.
Vaimulike tsölobaat.
Vaimulikuseisuse sakramendi toime.
Abielu sakrament.
Abielu Vanas Testamendis.
Kuidas peegeldab abielu Jumala armastust.
Abielu Uues Testamendis.
Abielu kui leping.
Kuidas pühitsetakse abielusakramenti.
Abielu kehtivus.
Abieluks valmistumine.
Abielu kehtetuks tunnistamine.
Abielusakramendi toimed ja olemuslikud omadused.
Abielu kestev pühendumus.
Perekonnaelu.
SAKRAMENDID OSADUSE TEENISTUSES: VAIMULIKUSEISUS JA ABIELU

"Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane."

- Markuse evangeelium 10:41-44

Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha.

- 1Moosese raamat 2:24

     Ühes Ameerika romaanis on järgmine lugu: Coloradost pärit leskmees, Atticus Cody, lahkub oma rantšost ja siirdub Mehhikosse, et otsida üles oma eksiteele sattunud poeg Scott, kes oli läinud elama väljasaadetute külasse ja tegelevat kunstiga. Põnevuslugu keerleb Scotti arvatava enesetapu ümber, mille ta olevat purjuspäi sooritanud. Atticus ei ole nõus tunnistama ilmseid tõendeid - et surnukeha, kelle näo püssikuul on tundmatuseni moonutanud, on tõesti tema poeg. Isa järgib oma instinktiivset tunnet, kuni lahendab müsteeriumi, mis on sümboolselt seotud küla nimega - Resurrección (Ülestõusmine).

     See romaan jutustab omal kombel ümber Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast. "Kadunud" poeg ärkab taas ellu. Kuid loos ei ole kesksel kohal mitte poeg, vaid isa. Atticus - nagu ka isa Jeesuse mõistujutus - armastab väga oma poega ja on sellepärast valmis paljukski.

     Käesolev peatükk vaatleb kahte armastuse sakramenti - vaimulikuseisust ning abielu, mida Katoliku Kiriku Katekismus nimetab "sakramentideks osaduse teenistuses" (1533). Kristlik elu on armastava teenimise elu, nii nagu Jeesus ja toimis.

     Näiteks inimesed, kes on kutsutud teenima Jumalat ja kristlikku kogudust piiskoppide, preestrite ja diakonitena, on saanud Kristuselt kutse armastada Jumala rahvast muutumatu "isaliku" armastusega, mis rajaneb nende endi pühendumisel Issandale ja tema evangeeliumile. Nad peavad peegeldama isa suuremeelset, tingimusteta armastust, kes ei jäta maha oma poega. Samamoodi on mehel ja naisel, kes on kutsutud elama püsivas, täielikus armastuses abielulepingus, Kristuse poolt antud kutsumus olla märgiks tingimusteta armastusest teineteise ja oma laste jaoks. Emalik ja isalik armastus, millega nad oma laste teenimisele pühenduvad, ning nende vastastikune armastus ammutab jõudu Issandalt, kes elab nende südames ja kodus.

MIS ON KÕIGI KRISTLASTE ÜLDINE KUTSUMUS? [KKK 1533; 1544-1545]

     Müsteeriumitesse pühendavad sakramendid kutsuvad kõiki kristlasi pühadusele, olema Kristuse evangeeliumi tunnistajad ja teenijad. Need annavad arme, mida me vajame, et elada teiste jaoks, nagu Kristus. Ristimise ja kinnitamisega võetakse meid vastu usklike üldisesse preesterlusse. Preester on definitsiooni poolest vahendaja Jumala ja inimeste vahel. Jeesus on muidugi ainus vahendaja Jumala ja meie vahel. Kui oleme ristimises Jeesusega ühendatud, siis osaleme tema preesterlikus ülesandes, see tähendab, me oleme tema teenrid, kes lunastustööle kaasa aitavad. Issand saadab kõik oma ihu liikmed pääste rõõmusõnumit kuulutama. Me osaleme selles palve kaudu; teisi armastuses teenides; tervendamise ja lepitamise kaudu; taotledes õiglust ja osutades halastust vaestele ja rõhutuile; ning igasuguse tööga Jumala riigi heaks.

MIS ON VAIMULIKE ÜLESANNE? [KKK 1546-1547]

     Kuigi kõik ristitud kristlased on kutsutud teenima ning Jeesus Kristuse preestriksolemises osalema, on kristlikul kogudusel vaja, et mõned Issanda ihu liikmed "teeniksid teenijaid." Kristlik kogudus on ka organisatsioon; siin on vaja korda, kindlaksmääratud struktuure, selgelt määratletud kohustusi ning nähtavaid juhte, kes suunaksid ühiseid jõupingutusi, et vastavalt Kristuse antud ülesandele kuulutada ja elada evangeeliumi kohaselt kõikjal maailmas. Vaimulikud teenivad ühes kiriku hierarhia teenimisameteist; neile on usaldatud ülesanne juhtida kirikut erilises teenimisametis kristliku koguduse ning laiemalt kogu maailma teenistuses. Vaimuliku preestriksolemine erineb olemuslikult usklike üldisest preestriksolemisest. Selle peamine ülesanne on kõigile kristlastele ristmises antud armu esiletoomine.

MIS ON VAIMULIKUSEISUSE SAKRAMENT? [KKK 1536-1538; 1548-1553; 1591-1592]

     Vaimulikuseisuse sakramendi kaudu jätkab Jeesus Kristus teenimistööd, mille ta apostlitele usaldas. Vaimulike, eriti piiskoppide ja preestrite kaudu saab Kristus ise kiriku jaoks nähtavalt kohalolevaks kui selle pea ning oma lunastava ohverduse ülempreester. Veelgi enam, teeniv preesterkond tegutseb kogu kiriku nimel, kui ta kummardab Jumalat, esindades kirikut.

     Ordineerimise kaudu pühitseb Issand mehe ühesse kolmest vaimulikuseisuse astmest, milleks on piiskopiseisus ?episkopaat (piiskopid), preestriseisus? presbüteriaat (preestrid) ning diakoniseisus? diakonaat (diakonid). Vaimulikuseisuse sakramendiga antakse edasi Püha Vaimu and, mis võimaldab ordineeritutel rakendada Kristuse nimel kiriku jaoks "püha väge".

     Vatikani II kirikukogu õpetab, et usklike preestriksolemine ja teeniv preestriksolemine (vaimulikkond) on omavahel seotud. Mõlemad osalevad erilisel viisil Issanda preestriksolemises.

     Püha väega kujundab ja valitseb preester preesterlikku rahvast. Kristuse isikus toimides toob ta armulauaohvri, ohverdades selle Jumalale kogu rahva nimel. Usklikud ühinevad omalt poolt armulauaohverdusega oma kuningliku preestriseisuse tõttu. Seda preesterlust teostavad nad ka sakramente vastu võttes, palvetades ja tänades, oma püha eluga tunnistust andes ning enesesalgamise ja tegeva armastusega (Kirik kaasaegses maailmas, 10).

     Piiskopid, preestrid ja diakonid peavad kuulutama ja õpetama Jumala sõna kõigile inimestele, juhtima kristlikku kogudust jumalateenistuses ning juhendama ja valitsema Jumala rahvast, järgides Jeesuse eeskuju alandlikus teenimises.

MIS ON VAIMULIKUSEISUSE SAKRAMENDI PIIBELLIK ALUS? [KKK 1539-1545; 1550; 1554; 1590; 1593]

     Juudi rahvas, Jumala valitud rahvas, oli "preestrite kuningriik, püha rahvas" (2Ms 19:2). Ometi valis Jumal Leevi suguharu, kes pidi rahvast teenima liturgilistel teenistustel. Peale leviitide on Uue Testamendi vaimulikkonna eelkujundiks ka Aaroni ja Melkisedeki preestriksolemine ning seitsmekümne vanema ametisseseadmine.

     Vana Lepingu aegsete preestrite ohverdused ja palved ei saanud pääsemist tuua. See ülesanne jäi Jeesus Kristusele, meie päästjale, kelle kordumatu ohverdus saavutas meile lunastuse üks kord ja alatiseks. Armulaud muudab kohalolevaks Jeesuse päästva ohvrerduse ja vaimulikuseisus muudab kohalolevaks Issanda preestriksolemise. Kuna Kristus on vaimulike preestriksolemise kaudu kohalolev, siis võime olla kindlad, et tema arm sakramentides meieni jõuab. Siiski ei tähenda see, et vaimulikud on vabad kõigist nõrkustest, vigadest ja pattudest. Nad jäävad inimesteks. Kuid vaimulikud peavad elama vastavalt oma üllale kutsumusele teenida Jumala rahvast, järgides Kristust, alandlikku teenrit.

     Mitmed Uue Testamendi kirjakohad viitavad vaimulikuseisuse sakramendile. Näiteks, Püha Paulus kirjutas oma õpilasele Timoteosele käte pealepanemisest ordineerimisel (2Tm 1:6) ning sellest, et piiskopiamet on üllas viis Jumala rahvast teenida (1Tm 3:1). Paulus juhendas ka oma kaastöölist Tiitust ordineerima preestreid, kes aitaksid Kreeta kirikut (Tt 1:5).

MIS ON PIISKOPI ERILINE ROLL? [KKK 1555-1561; 1594]

     Piiskopil on vaimulikuseisuse sakramendi täius, mida kirikupärimus nimetab "ülempreesterluseks." Piiskopiametisse pühitsemine annab edasi Kristuselt saadud ülesande õpetada, valitseda ja pühitseda. Piiskopikspühitsemine jätab ühtlasi püha märgi, mis võimaldab piiskoppidel - apostlite ametijärglastel - asuda Kristuse kohale ning esindada teda kui õpetajat, karjast ja preestrit.

     Tänapäeva kirikus peab piiskoppide ordineerimisel olema paavsti heakskiit ja neid võivad ametisse seada ainult teised piiskopid. Seesugune korraldus rõhutab piiskopiseisuse kollegiaalset iseloomu ja nende ühendust Rooma piiskopiga.

     Iga piiskop on ametis ühes kohalikus kirikus (piiskopkonnas) ning ta on selle nähtav pea. Ühtlasi on tema ülesandeks koos teiste piiskoppidega hoolitseda üleilmse kiriku eest ja seda teenida paavsti juhtimisel.

MIS ON PREESTRI ERILINE ROLL? [KKK 1562-1568; 1595]

     Mõelgem preestritest kui piiskoppide kaastöölistest, abilistest evangeeliumi kuulutamisel, Jumala rahva juhendamisel ja koguduse liturgilise elu juhtimisel. Nagu piiskopidki, kellega nad ühenduses on ja kelle alluvuses nad teenivad, saavad ka preestrid Pühalt Vaimult sakramentaalse märgi, et toimida Kristuse isikus. Kõige täielikumalt väljendub see armulaua pühitsemises, mil nad Kristuse isikus toimides muudavad tema armastuseohvri armu kõigile usklikele ligiolevaks.

     Preestrid esindavad piiskoppi kohalikus koguduses ning on temaga seotud lähedases sakramentaalses vendluses.

MIS ON DIAKONITE ERILINE ROLL? [KKK 1569-1571; 1596]

     Diakon ordineeritakse teenistusse, mitte preestriseisusse. Saades piiskopilt ülesande teenida, saavad diakonid ordineerimisel sakramentaalse märgi/ iseloomu, mis kujundab nad Kristus Jeesuse sarnaseks, kes "ei tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida."

     Rooma-katoliku kirikus võib abielus mehi ordineerida "alalisse diakoniseisusse" (permanentsesse diakonaati). Diakonid abistavad piiskoppe ja preestreid liturgial, jagades Püha Armulauda missal ning haigetele, kuulutades ja jutlustades evangeeliumi, õnnistades abielusid ja viies läbi matusetalitusi ning täites mitmesuguseid teisi teenimisülesandeid Kristuse ihus.

KUIDAS VÕRRELDA PIISKOPPIDE, PREESTRITE JA DIAKONITE ERINEVAID ROLLE JA TEENIMISAMETEID? [KKK 1554-1571]

     Alljärgnevas tabelis on võrdlevalt esitatud vaimulike erinevad rollid ja teenimisametid.

PIISKOP

Sõna tuleneb kreeka keelest: episkopoi tähendab "ülevaataja"

Apostlite ametijärglane; ühenduses paavstiga ­- Rooma piiskopiga - ja teiste piiskoppidega; vastutab kogu kiriku hea käekäigu eest

Kohaliku kiriku /piiskopkonna vaimulik "isa"

Võib jagada kõiki sakramente; ainus, kes võib vaimulikuseisusse pühitseda, ning korraline kinnitamise sakramendi jagaja

PREESTER

Sõna tuleneb kreeka keelest: presbyteroi olid algkiriku "kogudusevanemad," kes viisid läbi armulauatalitust

Abistab piiskoppi kohalikus piiskopkonnas

Pühitseb armulauda; juhendab rahvast ja teenib Issandat, tehes oma eluga nähtavaks ristiohvri

Jutlustab ja õpetab Jumala sõna, paludes rahvale Jumala õnnistust

Tegutseb aktiivselt kristliku koguduse ülesehitamisel

DIAKON

Sõna tuleneb kreeka keelest: diakonoi tähendab "teenijad"

Tänapäeval "taaselustatud" seisus, millesse võib pühitseda küpsemas eas abielumehi või vallalisi mehi, aga ka noormehi, kes pole abielus

Ordineeritakse piiskopi poolt; teenib teda ja Jumala rahvast, ristides, armulauda jagades, õpetades, laulatades ja matusetalitusi pidades, "sakramentaale" jagades, halastustööd tehes, ning võib osaleda kiriku administratiivses töös

KUIDAS VAIMULIKUSEISUSSE PÜHITSETAKSE? [KKK 1572-1574; 1597]

     Vaimulikuseisusse pühitsetakse armulauateenistuse käigus, mida viib läbi piiskop või mitu piiskoppi. Sel teenistusel peaksid viibima piiskopkonna kõigi usklike esindajad, kuna nimelt nende seast kutsutakse vaimulikke teenima kristlikku kogukonda ja inimesi kõikjal. Ideaalne oleks, kui ordineerimine toimuks pühapäeval piiskopkonna katedraalis.

     Piiskopi, preestri või diakoni ordineerimise olemuslik märk on see, et piiskop paneb käed ordineeritava pea peale, millele järgneb pühitsuspalve, milles palutakse Püha Vaimu erilisi armuande, mida antud vaimulikuseisuse jaoks vaja on.

     Vaimulikuseisusse pühitsemise näiteks võib võtta preestrikspühitsemise. Ordinatsiooni kandidaadid kutsutakse ette pärast sõnaliturgiat. Neilt küsitakse, kas nad tahavad teenida Jumala rahvast. Kandidaadid vastavad: "Ma tahan ja olen valmis." Piiskop küsib kinnituseks, kas kandidaadid on väärilised teenima, ning Jumala rahvas väljendab oma heakskiitu.

     Seejärel küsib piiskop kandidaatidelt, kas nad on valmis koos temaga Jumala rahva eest hoolitsema sakramente pühitsedes, Jumala sõna kuulutades ning elades Jumala riigile pühendatud elu. Ta küsib, kas nad on valmis oma piiskopile alluma.

     Viimaks toimub ordineerimine. Piiskop (ja teised kohalviibivad preestrid) asetavad käed kandidaatide pea peale, piiskop aga loeb palvet. Vastordineeritud preestrite käsi salvitakse ning neile antakse nende ameti juurde kuuluvad sümbolid (vaimulikurüü, karikas vee ja veiniga, pateen konsekreerimiseks valmis leivaga). Soovitakse üksteisele rahu. Liturgia jätkudes pühitsevad uued preestrid koos piiskopi ja teiste vaimulikega.

KES VÕIB ORDINEERIDA JA KEDA VÕIB ORDINEERIDA? [KKK 1552; 1575-1578; 1598; 1600]

     Kristus valis apostlid, et nad jätkaksid tema tööd pärast tema surnuist ülestõusmist. Piiskopid on apostlite ametijärglased ning nende eesõigus on hoida "apostellikku järjepidevust," ordineerides teisi piiskoppe ja nende abilisi - preestreid ja diakoneid. Seega on kehtivalt ordineeritud piiskopid ainsad, kes on saanud Kristuselt väe kolme vaimulikuseisuse astet edasi anda.

     Kiriku õpetus väidab, et üksnes ristitud meest võib katoliku kirikus kehtivalt ordineerida. Kirik õpetab, et ta ei saa vaimulikuseisusse pühitseda naisi. Jeesus, kes valis apostliteks ainult mehed, ei määranud oma ametijärglasteks naisi, kuigi ta rõhutas nende väärikust vastukaaluks mitmetele temaaegsetele naisi ebaõiglaselt kohtlevatele seadustele. Jeesus ei valinud isegi mitte Maarjat - oma ema ja suurimat pühakut - teenima apostliametis, piiskopi või preestrina. Apostlid - kes olid Jeesusele tema maise teenimistöö ajal kõige lähemal -, järgisid Jeesust, valides oma teenimisametis kaastöölisteks üksnes mehi.

     Kiriku õpetus rõhutab, et sakramentaalsed märgid - nii inimesed kui esemed - peaksid loomupärase sarnasusega esindama seda, mida nad tähistavad. Preester on kogetav märk, "teine Kristus." Kiriku palvet, iseäranis armulauaohvrit, Jumala ette tuues esindab ta Issandat. Kuna Kristus oli mees, siis peab preester olema mees.

     Kirik õpetab, et need põhjendused peegeldavad Kristuse kavatsust ordineerimise suhtes. Et asjasse selgust tuua, ütles paavst Johannes Paulus II kogu maailma piiskoppidele oma "lõplikus avalduses" (Preestri/ Vaimulikuseisuse määratusest üksnes meestele [Ordinatio Sacerdotalis]), et kirikul ei ole meelevalda naisi preestri/ vaimulikuseisusse ordineerida. See otsus ei ole seksistlik, nagu mõned inimesed väidavad. Pigem tuleneb see kiriku siirast püüdest järgida Jeesuse õpetust.

     Preesterlus on Kristuse and oma kirikule. See ei ole õigus, mille keegi võib ära teenida, vaid Jumala kutse teenida kirikut erilisel viisil. Paljusid teisi teenimisameteid võivad pidada nii mehed kui naised. Ristimise läbi saame me Kristuse ihu liikmeteks, kellel on olemuslik väärikus Jumala perekonda vastuvõetud poegade ja tütardena. Püha Vaim annab meile mitmeid ande, iseäranis armastuse anni, tänu millele võime elada ja teenida Kristuse vendade ja õdedena.

MIKS NÕUAB KIRIKU SEADUS PREESTRITE TSÖLIBAATI? [KKK 1579-1580; 1599]

     Kiriku seadus nõuab, et katoliku kiriku ladina riituse preestrid ja piiskopid (aga mitte diakonid) ei abielluks. Seda teatakse kui preestrite tsölibaati. Preestrid ja piiskopid järgivad vabatahtlikult seda korraldust, väljendamaks oma täielikku pühendumist Jumala ja Jumala rahva teenimisele. Sellele praktikale tuuakse tavaliselt neli põhjendust.

     Püha Paulus märkis, et abielutu seisus annab inimesele rohkem vabadust Kristuse teenimiseks. Kuna preestril ei ole perekonda, kelle pärast muretseda, siis saab ta vabamalt pühenduda teiste teenimisele ning saab end täielikumalt Issandaga siduda. Teiseks annab perekonnaelust loobumine konkreetselt tunnistust evangeeliumi pärast toodavatest ohvritest, mida Jeesus mõnedelt järgijatelt palus:

"Ja igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, see saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu." (Mt 19:29)

     Kolmas ja vahest tähtsaim põhjendus: elades armastuses, kuid mitte abielus, osutab preester igavesele elule, kus ei ole abielu. Tema elu annab maailma igapäevaste askelduste ja murede keskel tunnistust sellest, et viimselt oleme kõik kutsutud Jumalaga üheks saama.

     Viimane põhjendus on, et Jeesus ei abiellunud; nii sai ta täielikult täita Jumala tahet teisi teenides.

     Idakirikutes on teistsugune korraldus, mis lubab ordineerida abielus mehi diakoni- ja preestriseisusse, ent piiskopiks ainult neid, kes ei ole abielus.

MILLINE ON VAIMULIKUSEISUSE SAKRAMENDI TOIME? [KKK 1581-1589]

     Vaimulikuseisuse sakrament, nagu ka ristimine ja kinnitamine, annab kustutamatu vaimse iseloomu/ pitseri/ märgi/ loomuse, mis kujundab ordnieeritu Kristuse sarnaseks ning võimaldab tal tegutseda Issanda nimel tema kolmetises ametis preestri, prohveti ja kuningana.

     Lisaks sellele annab Püha Vaim piiskoppidele arme, mis on vajalikud, et kirikut õigesti ja arukalt juhendada ning väsimatult kaitsta; samuti armastuse, mida on vaja, et jõuda eelkõige vaeste, haigete ja puuduses olijateni. Selle sakramendi armuandidest saavad piiskopid innustust kuulutada evangeeliumi kõigile inimestele, elada ausameelselt ja eeskujulikult ning pidada kalliks armulauda kui peamist viisi Jeesusega samastuda.

     Vaim annab preestritele vaimuande kuulutada evangeeliumi tõepäraselt, tuua vaimseid ande ja ohvreid ning tuua teisi usu juurde jutlustades, ristides ja eeskujuks olles.

     Vaim jagab diakonitele armu liturgial teenimiseks, evangeeliumi tunnistamiseks ning mitmesugusteks halastustegudeks. Vaimulikuseisuses pühenduvad diakonid Jumala rahva teenimisele piiskoppide juhatuse all ning koostöös preestritega.

     Vaimulikuseisus ei taga iseenesest vaimuliku isiklikku pühadust. Kristus viib lunastuse täide oma vaimulikkonna kaudu. Nende vääritus ei takista teda tegutsemast. Kristuse teenimisametisse pühitsetud peavad pühenduma kogu elu kestvale meeleparandusele, ühendusele Issand Jeesusega. See saab teoks vooruste edendamises, millest eriti tähtsad on armastus, alandlikkus, ustavus, kuulekus, pühendumus armulauale ning andestav suhtumine inimestesse.

MIS ON ABIELUSAKRAMENT? [KKK 1601; 1660]

     Abielusakramendis tõotavad ristitud mees ja ristitud naine teineteisele ja ainult teineteisele armastust kestvas seksuaalses suhtes. Seda liitu märgistab armastus, austus, hoolitsus ja valmisolek jagada vastutust perekonna järelkasvu eest, kui Jumal õnnistab abielusuhet lastega.

     Kristlik abielu on erakordne märk Jumala toimimisest igapäevaste asjade kaudu. Kristus on tõstnud abielu sakramendi väärikusse. Lihtsamalt öeldes, õige abielu ei ole lihtsalt kahe isiku vaheline juriidiline leping, vaid püha ühendus, mis ühendab kolme isikut. Abielupaariga ühineb nende eluteel Kristus, kes tõotab nende liitu õnnistada ja alal hoida ning sellest rõõmu tunda.

MIDA ÜTLEB VANA TESTAMENT ABIELU KOHTA? [KKK 1602-1608]

     Abielukutsumus kuulub olemuslikult mehe ja naise loomusesse - neid on loonud lõputult armastav Jumal. Kuid pärispatt on rikkunud Jumala poolt kavatsetud mehe ja naise vahelise harmoonilise armastuse. Seega peavad mehed ja naised toetume Jumala armule, et jõuda armastava ühtsuseni, mida Jumal neile tahab anda.

     Vana lepingu aegadel mõisteti abielu tähendust järk-järgult üha paremini. Algaegadel oli mitmenaisepidamine lubatud; mehed võisid vabalt oma naistest (keda sageli koheldi kui omandit) lahutada; ning abielumees võis olla seksuaalsuhetes naisega, kes ei olnud abielus, ja teda ei süüdistatud abielurikkumises. Kuid 1. Moosese raamatu kirjutamise ajaks oli Jumal ilmutanud juudi rahvale kaks sügavat tõde abielu tähendusest. Esiteks, abielu on osalemine Jumala loomisaktis, uue elu toomises maailma. Teiseks on abielu määratud rohkendama, pühitsema ja kasvatama naise ja mehe vahelist armastust.

     1. Moosese raamat ütleb meile, et Jahve seadis abielu ja seksuaalsuse ning kuulutas, et need on head ja on mõeldud inimelu edasi kandma.

Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi,

Jumala näo järgi lõi ta tema,

ta lõi tema meheks ja naiseks.

Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile:

"Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa

ja alistage see enestele."....

Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea

(1Ms 1:27-28, 31)

     Loomisloos ilmneb veel üks abielu tähtis eesmärk - ühtekuuluvus sõprade vahel, kes jagavad ühist elu ja armastust:

See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast. Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud. Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha. (1Ms 2:23-24)

     Jumala kavatsuse kohaselt peab mehe ja naise vahel, kes on ju Jumala näo järgi loodud, valitsema kestev, ainult teineteisele suunatud monogaamne suhe.

KUIDAS PEEGELDAB ABIELU JUMALA ARMASTUST MEIE VASTU? [KKK 1609-1611]

     Jumal oma halastuses ei saa maha jätta inimest, keda patt on haavanud. Kuigi lapse sünnitamise vaev ning vajadus "palehigis" töötada on kaks pärispatu tagajärge, kasutab Jumal abielu selleks, et aidata mehel ja naisel "üle saada endassesulgumisest, egoismist ja oma lõbu taotlemisest ning avada end teisele inimesele, vastastikusele toetusele ja eneseandmisele" (KKK 1609).

     Prohvetite sõnumis on abielu kujund, mis kirjeldab Jahve suurt armastust oma rahva, Iisraeli vastu.

Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks;

ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast,

armastuse ja halastuse pärast. (Ho 2:21)

     Prohvet Malaki esitab jõuliselt ideaali:

Issand on tunnistajaks sinu ja su noorpõlve naise vahel, kelle vastu sa oled olnud truudusetu, kuigi ta on olnud sinu abikaasa ja sinu seadusejärgne naine. Aga ükski ei tee seda, kelles on veel vaimu jääki. Kas pole ta loonud neid üheks ihuks, kel on eluhingus? (Ml 2:14-15)

     Õpetussõnade raamatus maalitakse ideaalse abielunaise pilt: " Ta riided on tugevad ja ilusad/ Ta on rüütatud väe ja väärikusega" (Õp 31:25) . Ruti ja Toobija raamatud rõhutavad iseäranis abikaasade truudust ja õrnust. Ülemlaul kirjeldab pruudi ja peigmehe vahelist armastust. Kuna Jumal on abielu õnnistanud, on mehe ja naise vaheline tundeküllane, erootiline armastus hea ja püha ja rõõmutoov.

MIDA ÜTLEB ABIELU KOHTA UUS TESTAMENT? [KKK 1613-1616; 1659]

     Uus Testament toob esile teisigi olulisi abielu olemuse aspekte. Jeesuse osalemine pulmapeol Kaanas rõhutab, et abielu on hea ja loomulik. Abielust rääkides kinnitab Jeesus veelkord Isa algset kavatsust - abielu peaks olema püsiv, ainult teineteisele suunatud armastusesuhe:

"Igaüks, kes ajab minema oma naise ja võtab teise, rikub abielu, ja kes võtab minemaaetud naise, rikub abielu." (Lk 16:18)

     Jeesus näitab oma sügavat austust inimväärikuse vastu, kui ta õpetab, et naise peale vaatamine teda himustades on võrdne abielurikkumisega (Mt 5:27-28). Tema jaoks on olulised motiivid ja sisemised hoiakud.

     Ka algkirikus hinnati abielu kõrgelt. Püha Paulus näiteks sõnastab põhilise õpetuse abielu kohta:

Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Keegi pole ju kunagi vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta toidab ja hellitab seda nii nagu Kristus kogudust, sest me oleme tema ihu liikmed... See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja tema kogudusest. (Ef 5:28-32)

     Abielumehe ja -naise liit on nagu Kristuse ja tema kiriku liit. Püha Paulus nimetab seda suureks saladuseks (kreeka k. mysterion, mille püha Augustinus tõlkis ladina keelde kui "sakrament"). Kristlik abielu on väline märk Kristuse armastusest. Abielu on leping, täielik eluaegne truudus, mis peegeldab Kristuse armastust oma kiriku vastu.

MIL VIISIL ON ABIELU LEPING? [KKK 1612; 1617; 1661]

     Kirik õpetab, et abielusakrament peegeldab Jumala armastuselepingut oma rahvaga. Andes meile oma Poja, armastab Isa meid tingimusteta ning täidab ustavalt meile antud tõotused. Jeesus - Jumala armastuse suurim märk - liidab meid koguduseks, annab meile üllatavaid ande, suhtub meisse kui kordumatutesse isiksustesse ning kutsub meid kasvama armastuses teisi teenides.

     Kristlik abielu on leping, milles mees ja naine seovad end teineteisega vabatahtlikult kogu eluks. Nad on valmis piiramatuks vastastikuseks armastuseks. Nende suhtele ei seata mingisuguseid ajalisi ega muid tingimusi. Abikaasad tõotavad olla truud haiguses ja tervises, vaesuses ja rikkuses, headel ja kurjadel aegadel. Abieluleping peegeldab Jumala tingimusteta armastust oma rahva vastu. Kui mees ja naine esitavad abielludes mingeid tingimusi, siis sõlmivad nad kõigest juriidilise lepingu.

     Kristlikus abielus antakse armastus oma vabal tahtel ja see peab vastu katsumustes, mis ette tulevad. Kristlik abielu on eluandev, kuna selle kaudu annab Jumal abielupaarile eesõiguse elu edasi kanda.

     See on täis üllatusi, pakkudes lugematuid võimalusi pühaduses kasvada.

     See on konkreetne moodus elada kristlikku elu armastuses ja teenimises perekonnaelus.

     Siin on võimalus võtta vastu Issandat, kes annab abielupaarile vaimuande, et armastada teineteist sellesama armastusega, millega Ta kirikut armastab. Need armud täiustavad abikaasade inimlikku armastust, tugevdavad nende lahutamatut liitu ning ning pühitsevad neid teel igavesse ellu.

KUIDAS PÜHITSETAKSE ABIELUSAKRAMENTI? [KKK 1621-1624; 1663]

     Ladina riituses on sakramendi jagajateks abikaasad. Nad annavad teineteisele sakramendi, väljendades nõusolekut abieluks. Kristliku abielu sakramenti pühitsetakse tavaliselt armulauatalituse käigus. Laulatudes missal, pühitseb abielupaar abikaasadevahelist armastust kui selle ohvrimeelse armastuse peegeldust, millega Issand armastab neid ja kogu kirikut. Kuna laulatus peab olema kehtiv, vääriline ja viljakas, siis soovitab kirik tungivalt, et pruut ja peigmees valmistuksid selleks ja käiksid pihil.

     Laulatuse liturgia algab sisenemise protsessiooniga, järgneb tervitus, palved, lugemised ja jutlus. Seejärel küsitleb vaimulik abielupaari: kas nad on vabad abielluma, kas nad tahavad olla truud, kas nad tahavad lapsi saada ja kasvatada. Siis vahetab pruutpaar tõotusi preestri, kahe tunnistaja ja koguduse ees. Peigmees ja pruut ühendavad käed ning väljendavad mõlemad sõnadega oma nõusolekut. Nad tõotavad olla truud headel ja halbadel aegadel, haiguses ja tervises ning armastada ja austada teineteist kuni surmani.

     Kiriku ametliku tunnistajana õnnistab preester sõrmuseid ning palub pruutpaaril vahetada need kui ustavuse ja lõppematu armastuse sümbolid. Armulaualiturgia jätkub nagu tavaliselt; pärast Meie Isa palvet õnnistatakse abielupaari.

     Kui mees ja naine vahetavad truudusetõotused, siis kirik on selle tunnistajaks ning õnnistab ja pühitseb nende vastastikuseid lubadusi. Kuid abielusakrament ei ole üksnes ühe päeava sündmus; see on aastatepikkune mehe ja naise suhe teineteisega ja Issandaga. Ülestõusnud Issand tõotab viibida nende juures ja neid eluteel toetadal. Ta pühitseb seksuaalset armastust, mis on väga ilmekas märk täielikust ja lähedasest osasaamisest. Ta toetab abielupaari igapäevases vastastikuses jagamises, mis perekonnaelu juurde kuulub. Ta aitab neil olla armastuse märgid teineteise jaoks, nende laste jaoks ning kõikide sõprade ja tuttavate jaoks. Püsiva armastuse ja truuduse kaudu kohtavad nad Issandat, kes neis Püha Vaimu väel elab. Kristliku abielu pühitsemine kestab, "kuni surm meid lahutab."

MIDA ON VAJA, ET ABIELU OLEKS KEHTIV? [KKK 1625-1631; 1662]

     Selleks, et abielusakrament oleks kehtiv, peavad nii pruut kui peigmees olema ristitud, vastavas eas, nad ei tohi olla abielus ega lähisugulased ning peavad abieluga vabatahtlikult nõustuma. Vabatahtlik nõusolek tähendab, et kumbagi poolt ei sunnita selleks ja neid ei takista ükski loomulik ega kiriklik seadus.

     Vastastikune nõusolek on asendamatu element, mis muudab abielu kehtivaks. See nõusolek, milles osapooled vabatahtlikult annavad end teineteisele, peab olema vaba sundusest ja välisest hirmust. Kui see vabadus puudub, siis pole tegemist abieluga.

     Nõusolek tähendab, et abielupaar seob end kogu elu kestva armastuse lepinguga. Abikaasad peavad olema võimelised seksuaalsuhteks, kuna seksuaalne läbikäimine on vastastikuse armastuse ja ühinemise märk, mehe ja naise vahelise vastastikuse armastuse täielik väljendus. Viimaks, abielupaar peab olema valmis kasvatama lapsi, kui Jumal abielu lastega õnnistab.

     Ladina riituses on kristliku abielu sakramendi jagajad pruut ja peigmees ise. Kuna abielu on kiriklik, nõuab kiriku seadus, et katoliiklik abielupaar vahetaks tõotused preestri ja kahe tunnistaja juuresolekul. Avalik tõotuste vahetamine aitab abikaasadel oma tõotustele truuks jääda.

KUIDAS PRUUTPAAR ABIELLUMISEKS VALMISTUB? [KKK 1632-1637]

     Abielu on tähtis mitte üksnes pruutpaarile, vaid ka kirikule ning kogu ühiskonnale. Seepärast paneb kirik suurt rõhku väärilisele abieluks valmistumisele. Armastavate vanemate ja perekondade eeskuju on oluline, kuid samavõrd tähtis on vaimulike ja koguduse kateheetilised nõuanded.

     Enamuses piiskopkondades on tavaks, et kihlatud paar osaleb abieluks valmistumise loengutel, rekollektsioonidel või töörühmades. Niisugused kiriku korraldatud "koolitused" annavad paarile võimaluse õppida preestrilt ja koguduseliikmetelt, sealhulgas ka abielupaaridelt, mida see sakramentaalne pühendumine kaasa toob. Ettevalmistusperioodil kohtub pruutpaariga preester või koguduse katehheet, kes valmistab neid ette tõsiseks ülesandeks, mille paar kavatseb ette võtta. Neil kohtumistel uuritakse teemasid nagu suhtlemisoskused, vanemlikud kohustused, usuelu tähtsus abielus ning laulatusetseremoonia üksikasjad.

     Kui katoliiklane abiellub mittekatoliikliku kristlasega (segaabielu), siis pöörab pruutpaar ja vaimulik olukorrale erilist tähelepanu. Kui katoliiklane abiellub mitteristituga (denominatsioonide erinevus), tuleb laulatuseks saada eriluba, et see oleks kehtiv. Katoliiklik abielupool tõotab elada katoliku usus ning lasta oma lapsed ristida ja kasvatada neid katoliku usus. Mittekatoliiklasest abielupoolele tehakse see tõotus teatavaks, kuid temalt ei nõuta lubadusi. Mõlemad abielupooled peavad teadma ning ei tohi välistada abielu olemuslikke eesmärke ja tingimusi.

     "Mahakuulutamistest" (teated tulevasest abielust) teatatakse tavaliselt koguduses kolmel järjestikusel nädalal enne laulatust. Nende mõte on teavitada kristlikku kogukonda eelseisvast laulatusest ning anda asjassepuutuvatele inimestele võimalus välja astuda, kui nad teavad mõnd põhjust, miks seda abielu ei tohiks sõlmida.

     Kui üks abielupool ei ole katoliiklane, siis võib kohalikult piiskopilt ja vaimulikult saada eriloa, et abielutseremoonial osaleks teise religiooni vaimulik. Erakordsetel asjaoludel võib teise usu vaimulik saada loa olla tõotuste vahetamise tunnistajaks.

MIS ON ABIELU KEHTETUKS TUNNISTAMINE? [KKK 1629]

     Abielu kehtetuks tunnistamine on katoliku kiriku ametlik kuulutus, et abielu, mis näis kehtiva kristliku abieluna, ei olnud tegelikult kehtiv. Pruutpaar võis abiellu astuda psüühiliselt ebaküpsena või ei saanud täielikult aru nõudmistest, mida abieluleping esitab. Võis juhtuda, et üks või mitte kumbki abielupool ei olnud abieluga vabatahtlikult või täielikult nõus. Võib-olla ei kavatsenud üks või mitte kumbki abielupool lapsi saada. Võimalik, et üks või mitte kumbki ei olnud võimeline seksuaalsuhteks.

     "Ebaõnnestunud" abielu ei olnudki võib-olla tõeline kristlik abielu. Sel juhul peaks paar esitama oma juhtumi uurimiseks ja otsustamiseks piiskopkonna abielukohtusse. Kui on võimalik tõestada, et abielu ei olnud kehtiv algusest peale, siis võivad abielupooled tulevikus astuda tõelisse kristlikku abiellu.

MIS ON ABIELUSAKRAMENDI PEAMISED TOIMED? [KKK 1638-1642]

     Kristuse armastus pühitseb abielumehe ja -naise armastust abielusakramendis. Kui abielu on sõlmitud, siis tekib abikaasade vahel, kes vabatahtlikult nõustusid kogu elu koos elama, kadumatu, kestev ja ainult teineteisele suunatud ühendus. Nende suhe on kristlikus mõttes ja mitte pelgalt juriidilises mõttes lepinguline suhe, milles Issand annab oma armu, täiustamaks nende armastust ja tugevdamaks nende ühtsust. Nende ühise elu tähtsaim vili on lapsed, keda Jumal neile annab. Kooselu ja kindel tahe kasvatada oma lapsi perekonnaringis on abielupaari jaoks põhiline tee pühadusele.

MILLISED ON KRISTLIKU ABIELU OLEMUSLIKUD OMADUSED? [KKK 1643-1645; 1654; 1664]

     Kristlik abielu tähendab abikaasade kehade, tunnete, südamete ja tahete täielikku pühendamist teineteisele. Selle tulemuseks on keha, südame ja hinge sügav ühtsus. Seetõttu peab abielu olema lahutamatu, truu ning avatud viljakusele. Sellele vastandlikud käitumisviisid on polügaamia, mis lõhub abikaasade seotuse teineteisega ja alandab mehe ja naise väärikust; lahutus, mis lõpptulemusena lahutab selle, mis Jumal on ühte pannud; ning järelsoost keeldumine, mille tõttu abielu jääb ilma suurimast annist - lastest.

     Abieluline armastus on suur Jumala and. Abikaasadevaheline seksuaalsuhe väljendab nende armastust ja pühendumist teineteisele. Selle eesmärk Jumala plaanis on kahelaadne: ühendav, see tähendab, liita mees ja naine kaaslasteks kogu eluks; ning elu edasi kandev, see tähendab, osaleda Jumala loomistöös, tuues maailma uut elu. Lapsed on abielu ülim and, nii ema kui isa jaoks. Abielu ja perekond on Jumala armu tähendusrikkad näited ning teenivad elu.

MIKS ON KRISTLIK ABIELU KESTEV PÜHENDUMUS? [KKK 1646-1651; 1665]

     Kestva abielupühendumuse eeskuju on peamine viis, kuidas Kristust maailma tuua. See on eriti õige abielust sündivate laste puhul. Lapsed kohtavad Jumala armastust ja saavad Temast teada esmajärjekorras vanemate kaudu ning on ise vanemate armastuse elavad sümbolid. Et lastel kujuneks terve hoiak elu ja Jumala suhtes, vajavad nad vanemate stabiilset, toetavat armastust püsivas abielus.

     Truu abielu on aga ka ilmekas märk teistele, perekonda ümbitsevatele inimestele. Nii nagu Jumala armastus on tingimusteta ja igavene, nii püüdlevad kristlastest mees ja naine oma elus selle ideaali poole. Nende truudus ja vastastikune armastus on maailma jaoks eriline märk Jumala ustavusest ja lakkamatust armastusest oma rahva vastu.

     Jeesus rõhutas abielusidemete igikestvust:

"Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?" ja ütles: "Sellepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks? Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!" (Mt 19, 4-6)

     Seega ei luba katoliku kirik abielulahutust ega taasabiellumist, kuna Jeesus keelas selle. Kahe kehtivas abielus oleva katoliiklase vaheline leping saab lõppeda üksnes ühe abikaasa surma korral. Erandkorras võib abielupaar lahus elada, kui nii on parem lastele ja asjaosalistele. Kuigi avalik võim võib kehtiva abielu õiguslikus mõttes lõpetada (tsiviilõiguses nimetatakse seda lahutuseks), ei ole riigil meelevalda lõpetada tõelist kristlikku abielu - selle tõelist sakramentaalset olemust.

     Vastavalt kiriku õpetusele ei või seaduslikus korras abikaasast lahus elav (tsiviilõiguse järgi lahutatud) katoliiklane uuesti abielluda, kuni tema abikaasa elab. See õpetus on kooskõlas Issanda õpetusega: "Igaüks, kes lahutab oma naisest ja abiellub teisega, on abielu rikkunud." (Lk 16:18) Kristus esitab oma jüngritele kõrgeid nõudmisi. Samas annab ta neile ka armu, et nad suudaksid tema käskude kohaselt elada. Kirik julgustab inimest, kes purunenud abielu tõttu kannatab, osalema sakramentides ja jääma kristliku koguduse juurde. Issand tõotab erilisel viisil õnnistada neid, kes kõige enam kannatavad. Kaaskristlased peaksid kannatavaid vendi ja õdesid toetama, nende eest palvetama ja Issanda õpetust järgides nende üle mitte kohut mõistma.

MIDA ÜTLEB KIRIK PEREKONNAELU KOHTA? [KKK 1655-1658; 1666]

     Selgesõnaliselt peab tänapäeva kirik kristlikku abielu ja perekonnaelu üheks põhiliseks teeks pühadusele. Perekond on "kodune kirik," elava usu keskus. Nagu sõnastab Vatikani II kirikukogu dokument Konstitutsioon kirikust kaasaegses maailmas:

Kristlik perekond, saades alguse abielust - selle armastuselepingu peegeldus, mis Kristust kirikuga ühendab, ja selles lepingus osalemine -, ilmutab kõigile inimestele Päästja elavat ligiolu maailmas ning kiriku tegelikku olemust. See saab perekonnas teoks abikaasade vastastikuse armastuse kaudu, viljakuse kaudu, üksmeele ja ustavuse kaudu ning armastuse kaudu, millega kõik perekonnaliikmed koos töötavad (48).

     Need ülevad ideaalid nõuavad, et katoliikliku abielupaari jaoks oleks abielu nende elu esmane prioriteet. Abielupaarid teavad oma kogemustest, et abielu peab olema rajatud usaldusele, andestusele ja siirale soovile teha sellest tõeline armastuse märk. Nad võtavad tõsiselt oma kohust jääda truuks, kuni surm nad lahutab. Targad abielupaarid teavad, et meie kiirustavas, materialistlikus ühiskonnas on palvel eriline väärtus, ning püüavad leida Issandaga isiklikku suhet ja jääda armulauas tema ligi. Tänapäeva kirik toetab abielu mitmesuguste rekollektsiooniprogrammidega, kohtumistega koguduses ja seminaridega.

     Viimaks, kirik ei unusta ka pastoraalset hoolt lastetute perede ja üksikute inimeste eest. Need, kes mingil põhjusel ei saa lapsi, võivad siiski elada abielulises armastuses. Inimesed, kellel on kutsumus üksikuks eluks, peaksid alati leidma koguduses armastava ja toetava perekonna.

KOKKUVÕTTEKS

     Kristlik teenimistöö on tänapäeva kirikus väga pakilise tähtsusega. Ükski katoliiklane ei saa teenimise osas "vastutust teiste kaela veeretada." Vatikani II kirikukogu osutas õigesti, et ilmikutel on alati olnud eriline kutsumus tegeleda ajalike ülesannetega ja neid Jumala plaani kohaselt suunata (Kirik kaasaegses maailmas, 31). Üldisesse kristlikku teenimistöösse kuulub töö rahu ja õigluse nimel; ühiskondlike, poliitiliste ja majanduskonfliktide lahendamine; töö vaeste, rõhutute, kõigi "pisemate vendade" heaks. Me teenime Kristust, kui toome evangeeliumi turuplatsidele. Kuid samuti tuletab Vatikani II kirikukogu meile meelde, et:

Osaledes Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ja kuninglikus rollis, peavad ilmikud aktiivselt osa võtma kiriku elust ja tegevusest (Dekreet ilmikute apostolaadist, 10)

     Abielupaarid teenivad erilisel viisil teineteist ja oma lapsi, aidates luua "kodust kirikut." Abielusakrament pühitseb suurt kutsumust armastada nii nagu Kristus armastab ja teenida üksteist perekonnaelus.

     Vaimulikuseisus on eriline kutsumus teenida. Need, kes sellele kutsumusele vastavad, on kogu Jumala rahvale märgiks Tema kuningriigi ligiolust. Me elame ajastul, mil vaimulikuseisus ja pühendunud eluviis on ühiskonna põhivooluga eriti vastuolus. Kõigil katoliiklastel on kohustus meie piiskoppe, preestreid ja diakoneid toetada ja julgustada. Me peaksime ka julgustama noori kaaluma võimalust, et Jumal kutsub neid pühendama end Talle vaimulikus teenimises. Vaimulike kutsumuste eest palvetamine on tänapäeva kirikus tähtis teenimisviis.

MÕTISKLUS PALVEKS

     Selles Pühale Assisi Franciscusele omistatud laialt tuntud rahupalves mõeldakse iseäranis neile, kes pühendavad oma elu Jumala teenimisele vaimulikuseisuses või kristlikus abielus.

Issand, tee minust oma rahu tööriist, et võiksin viia

armastust sinna, kus on vihkamine;

andeksandmist sinna, kus on ülekohus;

usku sinna, kus on kahtlus;

lootust sinna, kus on meeleheide;

valgust sinna, kus on pimedus;

rõõmu sinna, kus on kurbus.

Issand, aita, et ma püüaksin

rohkem lohutada, kui lohutust leida;

rohkem mõista, kui mõistmist leida;

rohkem armastada, kui armastust leida.

Sest kes annab, sellele antakse;

kes andestab, sellele andestatakse;

kes sureb, tõuseb üles igavesele elule.

ARUTLUSEKS

1. Missuguseid ühiseid jooni tahaksid sa näha kõigis kristlikes vaimulikes?

2. Kuidas on kristlik teenimine seotud vaimulikuseisusega?

3. Mida konkreetset saad sa teha, et religioosse elu ja preestrikutsumusi toetada ning abistada neid, kes teenivad vaimulikuseisuses?

4. Missugust nõu annaksid sa mehele ja naisele, kes kavatsevad abielluda?

5. Miks on ustavus abielu tähtsaim voorus? Kuidas peegeldab see Jumala lepingu armastust? Mil viisil toetab seda voorust kiriku õpetus seksuaalmoraalist?

EDASISEKS LUGEMISEKS

Jeremija 1 (prohveti kutsumine)

Apostlite teod 9:1-16 (Pauluse kutsumine)

Matteuse evangeelium 25:31-46 (kristlik teenimine)

Ülemlaul

1 Peetruse kiri 3:1-9 (harmooniline perekonnaelu)