Kaheksateistkümnes peatükk

KATOLIIKLIK ÕPETUS SOTSIAALSEST ÕIGLUSEST

Üksikisiku ja ühiskonna suhe.
Lähimuspõhimõte.
Inimlikule võimule kuuletumine ja selle tunnistamine.
"Üldine hüve".
Sotsiaalne õigus.
Üksikisiku väärikus.
Inimeste võrdsus.
Armastus ja õiglus.
Inimõigused.
Heaperemehelikkus loodu suhtes.
Majanduslik õiglus.
Inimlik solidaarsus.
"Eelistus vaeste kasuks".
Rahu.
Sõda.
KATOLIIKLIK ÕPETUS SOTSIAALSEST ÕIGLUSEST

"Kes iganes teie seast tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seast tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest."

- Matteuse evangeelium 20:26-28

     On üks lugu preestrist ja seebitegijast, kes olid sõbrad. Kord, kui nad nad koos mööda linna jalutasid, küsis seebitegija sõbralt: "Aga ikkagi, mis mõte on religioonil? Tuhandeid aastaid on jutlustatud headust, tõde ja rahu - aga vaata, kui õnnetu ja patune maailm on! Kui religioon peaks inimestele nõnda palju kasu tooma, miks on siis nii?"

     Preester vaikis veidi aega. Peagi jõudsid nad kooliõuele, kus mõned lapsed porilompides mängisid. Nad olid üleni mudased. Preester ütles: "Vaata neid lapsi. Sa ütled, et seep teeb inimesed puhtaks - aga need lapsed on ikka räpased. Ei tea, kas seebist on ikka kasu?"

     Seebitegija vaidles vastu: "Aga, isa, seebil ei ole mingit väärtust, kui inimesed seda ei kasuta."

     "Täpselt nii," vastas preester. "Ja religiooniga on samamoodi."

     Usk ja religioon on tühjad, kui me neid tegelikkuses ei rakenda. Kristlikult moraalne elu muudab meie usu usutavaks. Püha Jaakobus nägi seda seost, kui ta kirjutas:

Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: "Mul on usk!", aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa? Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevastest toidusest ning keegi teist ütleks neile: "Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!", aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks siis sellest kasu? Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud (Jk 2:14-17).

     Selles peatükis vaadeldakse meie toimimist inimperekonna liikmetena. Siin on välja toodud mõned katoliikliku sotsiaalõpetuse peamised teemad ja põhimõtted.

MILLINE ON ÜKSIKISIKU JA ÜHISKONNA SUHE? [KKK 1877-1882; 1890-1893]

     Inimesed on loomult sotsiaalsed olendid. Oma isiklikke võimeid arendame me suhetes teistega ja teisi teenides. Tegelikult peegeldab armastav inimsuhe Kolmainsust - Isikute osadust armastuses. Meie kutsumus üksikisikutena ja inimkogukonnana on kuulutada Jumalat, muutuda Issanda sarnaseks ning saavutada õnn ühes Jumalaga kõiksuses. Me saavutame selle siis, kui armastame Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Seega peame igavese õndsuse pälvimiseks teiste inimestega suhtlema. Me peame toimima sotsiaalselt.

     Definitsiooni kohaselt koosneb ühiskond isikutest, keda seob ühtsuse printsiip, mis ületab üksikisiku. Olgu institutsioon meiega otseselt seotud, nagu näiteks perekond või riik, või siis vabatahtlik organisatsioon, nagu näiteks poliitiline partei või sõpruskond - alati peab inimisik olema "kõigi ühiskondlike institutsioonide lähtekoht, alus ning eesmärk" (Kirik kaasaegses maailmas, 25).

MIS ON LÄHIMUSPÕHIMÕTE? [KKK 1883-1889; 1894-1896]

     Kuna ühiskondlikud institutsioonid on ellu kutsutud üksikisiku hüvanguks, peaksid nad juhinduma lähimuspõhimõttest. Selle põhimõtte kohaselt ei tohiks ulatuslikum ühiskondlik moodustis üle võtta väiksema grupi funktsioone, kui see väiksem moodustis suudab edukalt enesele üldise hüve saavutada. Kõrgema tasandi kogukond peaks pigem väiksemat kogukonda puuduses toetama ning aitama selle tegevust ülejäänud ühiskonnaga kooskõlla viia, pidades alati silmas üldist hüvet.

     Sellest põhimõttest tuleneb mitu olulist järeldust. Esiteks: nii nagu Jumal jagab oma võimu loodud olenditega, nii peaksid juhid jagama oma võimu nendega, keda nad teenivad. Teiseks: see põhimõte välistab kollektivismi - valitsusvormid, mis üksikisiku riigile allutavad. Kolmandaks: see piirab riigi sekkumist ning on suunatud üksikisikute ja ühiskondade vaheliste suhete harmoniseerimisele ning toimib rahvusvahelise korra heaks.

     Ühiskond peaks toetama vooruste praktiseerimist oma liikmete seas. Seda tehakse, kui tunnistatakse, et üksikisik on eesmärk iseeneses, mitte vahend mingi eesmärgi saavutamiseks. Ühiskond peaks toetuma sellele, mis on inimeses parim, ning aitama kaasa tema sisemisele pöördumisele, mis on ainus tõeline viis kestva ja õiglase ühiskondliku muutuseni jõudmiseks.

     Jumala armu abiga võime ära tunda, et armastus on igasuguse ühiskondliku muudatuse tõeline alus. See aitab meil teiste inimeste õigusi austada ning annab meile võime neid õiglaselt kohelda ja neisse omakasupüüdmatult suhtuda. "Väljaspool evangeeliumi ei ole sotsiaalprobleemile lahendust" (KKK 1896).

MIKS ME PEAKSIME INIMLIKULE VÕIMULE KUULETUMA JA SEDA TUNNUSTAMA? [KKK 1897-1904; 1918-1923]

     Võim on isikutele või institutsioonidele antud õigus anda seadusi ja jagada käske. Kogu võim pärineb lõppkokkuvõttes Jumalast. Järelikult peaksime austama neid, kelle käes on seaduslik võim, ning neile kuuletuma. Nende ametikohtade mõte on ühiskonnas korda hoida ja õiglaste seaduste kaudu üldise hüve heaks töötada. Kodanikel on omalt poolt õigus oma poliitilisi juhte valida. Kirik tunnustab moraalselt vastuvõetavaks mitmesugused üldist hüve teenivad poliitilised reziimid. Seadusega reguleeritud õiguspärane võim aitab kaasa vabaduse ja vastutuse arengule ning teenib õiglaste, moraalsete ja erapooletute seaduste läbi üldist hüve.

MIS ON "ÜLDINE HÜVE"? [KKK 1905-1917; 1924-1927]

     Vatikani II kirikukogu dokument Kirik kaasaegses maailmas (26) määratleb üldise hüve kui "sotsiaalsete tingimuste kogumi, mis annab ühiskondlikele gruppidele ja nende üksikutele liikmetele suhteliselt täieliku ja takistamatu võimaluse eneseteostuseks." Selles on kolm elementi: (1) inimese põhiliste ja võõrandamatute õiguste austamise; (2) ühiskondlik areng ning ühiskonna vaimne ja materiaalne heaolu (näiteks toit, riietus, tervis, töö, kultuur jne.); ning (3) niisuguste tingimuste loomine, mis võimaldavad ühiskonnal elada rahus, turvaliselt ja õigluses.

     Riigi valitsusametnikud peavad kaitsma ja edendama kodanikuühiskonna, rahva ja neid vahendavate ühiskondlike moodustiste üldist hüvet.

     Rahvusvahelistes suhetes kasvab päev-päevalt riikide ja rahvaste vastastikune sõltuvus. Seega peaksid riigid organiseeruma, et töötada üleüldise hüve heaks, pidades alati meeles inimlikku progressi, arengut ja inimeste hüve, keda ei tohi iialgi riigile allutada. Niisugune rahvusvaheline koostöö peab alati lähtuma tõest, õiglusest ja armastusest.

     Üldist hüvet edendatakse rahvusvaheliselt ja igal tasandil, kui inimesed osalevad selles vastavalt oma seisundile või rollile ühiskonnas. Näiteks tööandjad peavad töötajatele maksma õiglast töötasu. Lapsevanemad peavad andma lastele toitu, peavarju ja emotsionaalset toetust.

     Kristlased on kutsutud osalema ka poliitikas ja avalikus elus. Niisugune osalus aitab rajada õiglasi ühiskondlikke struktuure ning võidelda kõige vastu, mis inimlikkust või ehtsaid inimlikke väärtusi kahjustab.

MIS ON SOTSIAALNE ÕIGLUS? [KKK 1928-1933; 1943-1944; 2419-2426]

     Kirik on huvitatud sotsiaalse õigluse kehtestamisest, see tähendab, õiglasest ühiskonnast, mis tagab, et üksikisikud ja ühendused saavutavad selle, mida nad loomuse ja kutsumuse kohaselt taotlevad. Üheksateistkümnenda sajandi lõpust peale on kirik kujundanud sotsiaalse õigluse õpetuse rikkaliku pärandi, mis tunnustab inimeste õigusi ja fundamentaalset väärikust. Kirikul on õigluse edendamisel endiselt juhtiv roll:

Õigluse nimel tegutsemine ning maailma ümberkujundamises osalemine on meie jaoks täiel määral üks olemuslik mõõde evangeeliumi kuulutamises ehk, teisisõnu, kiriku missioonis inimsugu lunastada ja igast rõhuvast olukorrast vabastada. (Õiglus maailmas, sissejuhatus).

     Lühidalt, kiriku sotsiaalõpetus tõlgendab ajaloolisi sündmusi Vaimu juhatusel, et Jeesus Kristuse evangeeliumi ühiskonnale rakendada. See sotsiaaldoktriin sisaldab mõtlemise printsiipe ning annab otsustamiskriteeriumid ja tegutsemisjuhised. Seal käsitletakse küsimust, kuidas üksikisikud ja rühmitused peaksid rakendama evangeeliumi ühiskondlikele süsteemidele, struktuuridele ja institutsioonidele. See on katoliikliku moraaliõpetuse oluline osa, kuna kõik inimsuhted kujunevad nende süsteemide, struktuuride ja institutsioonide raames.

     Katoliiklik sotsiaalõpetus lükkab tagasi kõik teooriad ja ühiskondlikud süsteemid, mille jaoks majandustegevuse ainus norm ja ülim eesmärk on kasum. Olgu tegemist totalitaarsete, ateistlike, kommunistlike, piiramatu kapitalismi või individualistlike teooriate ja süsteemidega - kui neis tehakse inimesest kasumi teenimise vahend ning rahast saab ebajumal ja üksikisikut ei väärtustata inimesena, on nad moraalselt vastuvõetamatud.

     Sotsiaalne õiglus rajaneb lõppkokkuvõttes sügaval austusel iga isiku kui teise "mina" suhtes. Jeesuse enese õpetuse kohaselt peame me austama iga inimest, eriti neid, kes on vähemeelistatud olukorras. Ja me peame armastama neid, kes mõtlevad või tegutsevad teisiti kui meie - isegi vaenlasi. Sotsiaalse õigluse heaks töötamine tähendab jõupingutusi vaesuse kõrvaldamiseks, kaasa aitamist kaastundlikuma ja rahumeelsema ühiskonna loomisel ning ebaõigluse vastu võitlemist kõikjal, kus me seda kohtame.

     Sotsiaalse õigluse taotlemine on üks evangeeliumi levitamise ja usu ellurakendamise viis. Niisugune töö aitab reaalseks muuta Jeesuse sõnumit, mis kuulutab kannatavale maailmale armastust, õiglust ja rahu.

MILLISED ON MÕNED KESKSED TEEMAD KATOLIIKLIKUS ÕPETUSES SOTSIAALSEST ÕIGLUSEST? [KKK 2419-2449]

     Lisaks ülalpool käsitletud kesksetele teemadele sotsiaalse õigluse vallas ilmnevad katoliiklikes sotsiaalset õiglust puudutavates dokumentides sageli järgnevad põhiküsimused. Allpool käsitleme lühidalt igaühte neist.

*Üksikisiku mõõtmatu väärikus

*Inimeste olemuslik võrdsus

*Õigluse ja armastuse vaheline seos

*Poliitilised ja majanduslikud õigused

*Heaperemehelikkus loodu suhtes

*Majanduslik õiglus

*Inimeste ja rahvaste vaheline solidaarsus

*Eelistus vaeste kasuks

*Rahvastevahelise rahu edendamine

MIDA MÕELDAKSE ÜKSIKISIKU VÄÄRIKUSE ALL? [KKK 27, 1700-1703]

     Katoliku kiriku sotsiaalõpetus rajaneb inimisiku loomuomasel väärikusel - on ju iga inimene loodud Jumala näo järgi ning ta on võimeline meie Loojat tundma ja armastama. Inimväärikus tähendab, et meil on vabadus oma elu ja meid ümbritsevat inimkooslust kujundada. See tähendab, et me oleme võimelised armastuseks ja sõpruseks. Jumal on meid määranud kogu maise loodu peremeheks, et me võiksime seda kasutada Jumala auks (Kirik kaasaegses maailmas, 12). Nagu ütleb psalmi autor:

Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla. (Ps 8:5-6)/ 6-7

     Inimestel on väärikus selle läbi, kuidas Jumal on meid loonud. Kuid kui Jumal Jeesus Kristuse isikus inimeseks sai, "tõsteti inimloomus ka meis võrreldamatusse väärikusse" (Inimese Lunastaja, 8). Meie Issandast sai meile tee Isa juurde; ta päästis iga inimese. Jeesus Kristus, Isa täielik ilmutus ja täiuslik inimene, näitab meie kutsumust ja identiteeti Jumala lastena.

KUIDAS ON INIMESED OLEMUSLIKULT VÕRDSED? [KKK 1934-1938; 1945-1947]

     Kuna Jumal on meid kõiki loonud samasuguse inimloomusega, kellel on fundamentaalne väärikus ja ühine saatus, on kõik inimesed olemuslikult võrdsed. Meie inimlik võrdsus tuleneb meie väärikusest Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud isikutena, kellel on teatavad võõrandamatud õigused. Sellepärast on igasugune diskrimineerimine (kas siis soo, rassi, nahavärvi, sotsiaalmajanduslike tingimuste, keele, rahvuse või usutunnistuse alusel) ebamoraalne ja vastuolus Jumala armastusega igaühe vastu meist.

     Kuigi me oleme oma inimlikkuses ja väärikuses võrdsed, on meil erinevad anded ja võimed. Need erinevused on osa Jumala plaanist, midagi niisugust, mida me kunagi täielikult ei mõista - iseäranis siis, kui meile on eriti palju antud. Meie kohus on oma andeid suuremeelselt teistega jagada ja eriti töötada patuse ebavõrdsuse vastu. Suur sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus räägib sotsiaalse õigluse, inimväärikuse, aususe ja rahu vastu.

KUIDAS ON SEOTUD ARMASTUS JA ÕIGLUS? [KKK 2011-2012]

     Nagu öeldakse ühe piiskopi kirjas Õiglus maailmas: "armastusega kaasneb tingimatu nõue õigluse järele, mis tavaliselt tähendab ligimese väärikuse ja õiguste tunnustamist." Me ei saa öelda, et armastame, kui me ei austa ligimeste õigusi ega tule vastu tema põhivajadustele. Ehtne armastus Jumala ja ligimese vastu on lahutamatud. Nagu ütleb püha Johannes:

Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat,"

ja vihkab oma venda, siis ta on valelik,

sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb,

ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.

Ja see käsk on meil temalt endalt,

et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda! (1Jh 4:20-21)

     Vaadeldes selle taustal hüvede ebavõrdst jagunemist maailmas, tuletab Vatikani II kirikukogu dokument Kirik kaasaegses maailmas (69) meile meelde, et "Jumal andis maa ja kõik, mis seal leidub, kasutamiseks kõikidele inimestele ja rahvastele. Seega, kui kõik inimesed järgivad õiglust ja ühinevad ligimesearmastuses, peaksid kõik saama piisava osa loodud hüvedest."

     Armastada tähendab iseennast teisele anda. Ei ole võimalik on armastada, kui ei jagata teiste inimestega seda, mis õigluse kohaselt neile kuulub. Armastus võib aga olla enamatki kui õiglus. Õiglus on pelgalt minimaalne inimlik ja kristlik vastutulek teistele. Täiuslik õiglus seisneb selles, et armastame teisi nagu iseennast.

MILLISED ON MÕNED PÕHILISED INIMÕIGUSED? [KKK 1913-1917]

     Õiglus nõuab, et ühiskond oleks organiseeritud nõnda, et kõigile oleks tagatud võimalus ühiskonna poliitilises, kultuurili- ja majanduselus osaleda. Põhilised inimõigused on eeltingimused ühiskonnas väärikalt elamiseks. Õigus on moraalne nõue, mille inimene võib esitada teistele inimestele ja ühiskonnale tervikuna. Siin on loetelu peamistest inimõigustest, mida on sageli mitmetes kiriku dokumentides käsitletud ja kaitstud:

Põhilised inimõigused

* õigus elule ja kehalisele puutumatusele

* õigus austusele isiku ja hea nime suhtes

* õigus toidule, peavarjule, riietele

Majanduslikud õigused

* õigus tööle

* õigus õiglasele töötasule

* õigus omandile

* õigus puhkusele

* õigus meditsiiniabile

Poliitilised õigused

* õigus valitsemises osaleda

* õigus kohtu kaitsele

Usulised õigused

* õigus tunnistada usku vastavalt oma südametunnistusele

Sotsiaalsed õigused

* õigus pidada koosolekuid

* õigus vabalt moodustada kodanike ühendusi

Kultuurilised õigused

* õigus põhiharidusele

* õigus sõnavabadusele

Muud õigused

* õigus valida oma elukorraldus

* õigus emigreeruda / immigreeruda

* õigus elus edasi pürgida

* õigus sotsiaalsele kindlustatusele: haiguse, töötuse, vanaduse, toetaja kaotuse (näiteks alaealise lapse vanemate surma) korral

 Iga õigusega kaasneb teiste inimeste kohustus seda õigust tunnustada, kaitsta ja täita. Pealegi on inimesel oma õigusele vastav kohustus. Näiteks õigus saada õiglast töötasu vastab kohustusele ausalt töötada. Õigusega valitsemises osaleda kaasneb kohustus valimistel teadvalt hääletada. Õigus sõnavabadusele nõuab ausust ja heatahtlikkust selle kasutamisel.

Mida tähendab "heaperemehelikkus loodu suhtes"? [KKK 2415-1418; 2451-2452; 2456-2457]

     Heaperemehelikkus loodu suhtes tähendab loodusvarade austamist ja nende jagamist üksteisega, kuna igaüks on osa loodust. See tähendab ka, et me oleme Jumala kaasloojad maa kujundamises, ressursse vastutustundlikult planeerides ja säilitades ning suhtudes selle maailma varadesse omakasupüüdmatult - respektiga. Jumala tahab, et me "suhtuksime loodusesse kui tark ja õilis ‘peremees' ja ‘hooldaja' ning mitte kui hoolimatu ‘kurnaja' ja ‘hävitaja'" (Inimese Lunastaja, 15).

     See on määratu ülesanne, mis tänapäeval on jõudnud otsustavasse faasi. Kuna me alles nüüd hakkame rohkem mõistma, et minevikus oleme loodust kurnanud, on oht, et me selle hävitame. Saastamine, jäätmed, elutähtsate loodusvarade puudus ja uued haigused tulenevad kontrollimatust tehnoloogilisest arengust, mis saab toitu inimese isekusest ja ahnusest.

     Iseäranis seitsmes käsk kohustab meid austama loodud maailma kui tervikut. Meie ülemvõim maavarade, taimede ja loomade üle ei ole absoluutne, vaid me peame suhtuma hoolivalt ligimeste, kaasa arvatud tulevaste põlvkondade elukvaliteeti. See tähendab, et tuleb säästa loomi, kes on Jumala loodud olendid, ehkki on moraalselt õiguspärane kasutada neid toiduks ja rõivaste valmistamisel, samuti mõistlikult põhjendatud meditsiiniliste ja teaduslike katsete tegemisel. Teisalt on inimväärikusega vastuolus loomadele mõttetuid kannatusi põhjustada ja neid ilma vajaduseta surmata või siis nende peale raha kulutada, jättes tähelepanuta vaesed inimesed meie hulgas.

     See õpetus põhineb judaistlikul ja kristlikul traditsioonilisel arusaamal, et Jumala loodud rikkused on kõigi inimeste ühiseks hüvanguks. Inimesed, kelle isikliku omandi hulka need kuuluvad, on nende ajutised haldajad, "teenijad, kes peavad töötama Jumala nimel, kes jääb ainsaks omanikuks selle sõna absoluutses tähenduses, kuna Jumala tahab, et loodud varad kõiki õiglaselt teeniksid" (Kolmanda aastatuhande tulekul [Tertio Millennio Adveniente], 13).

MIDA ÕPETAB KIRIK MAJANDUSLIKUST ÕIGLUSEST? [KKK 2426-2436; 2458-2460]

     Kirik õpetab, et majandustegevuse esmane otstarve on teenida üksikisikuid ja inimühiskonda. Majandustegevus ei ole määratud ainult kaupade arvu, kasumit või võimu suurendama. Inimesed peavad olema majandusliku ja sotsiaalse elu lähe, keskpunkt ja eesmärk. Igaühel peab olema ligipääs, õigluses ja armastuses, Jumala loodud hüvedele.

     Kirik õpetab ühtlasi, et igaühe põhiõigus on vastavalt oma võimetele ja vaimuannetele majandustegevuses osaleda, pidades silmas üldist hüve. Töö on põhiõigus, kuna Jumal on meid loonud loomistöös ja maa alistamises osalema. Selle väärtus tuleneb inimestest endist, kes on nii töö tegijad kui ka tehtu kasutajad. Töö on ühtlasi kohustus, mis aitab meil perele elatist teenida ja üksteist teenida. Selle kaudu me anname au Jumalale oma talente arendades ja kasutades. Tööraskusi taludes võime olla ka osalised Kristuse lunastustöös, kasvada pühaduses ja pühitseda maailma, tuues Kristuse Vaimu "turuplatsile."

     Majandustegevuses kohtuvad erinevad huvid, mis sageli toob kaasa konflikte. Need tuleb lahendada rahumeelselt, kui võimalik, siis läbirääkimiste teel. Viimse abinõuna on töölistel õigus streikida, kui streigiga taotletav hüve on hädavajalik. Seevastu vägivald on moraalselt vale. Kui tööliste streik kahjustab üldist hüve, siis on see samuti vale.

     Riik peab tagama isikuvabaduse, eraomandi, stabiilse raha, tõhusad avalikud teenused ja turvalisuse, et töötajad võiksid oma jõupingutuste viljadest osa saada. Peale selle peab inimestel olema võimalus saada tööd ilma diskrimineerimiseta ning võimalus saada õiglast töötasu, mis tagab inimväärse elu. Töötajad peavad omalt poolt andma ausa töötasu eest ausa tööpanuse ning maksma oma osa sotsiaalse turvalisuse eest, nii nagu õiguspärane võim nõuab.

     Viimaks, tööandjad vastutavad oma tegevuse majanduslike ja ökoloogiliste mõjude eest. Alati peab silmas pidama inimeste hüvangut. Majandusliku heaolu eest vastutavatele inimestele tuleb alati esitada kaks esmatähtsat küsimust: "Mida niisugune majandus inimeste jaoks teeb? Mida see inimestega teeb?" Iseäranis tuleks neid küsimusi esitada ja neile vastata seoses majanduse mõjudega väetimaile meie seast, vaestele ja tõrjututele.

MIS ON KUTSE INIMLIKUKS SOLIDAARSUSEKS? [KKK 1939-1942; 1947-1948]

     Solidaarsus - sõprus või ühiskondlik heategevus - on kristlik voorus, mis tähendab nii vaimsete kui aineliste varade õiglast jagamist, ausat tasu teenuste eest ning rahumeelset püüet rajada õiglane ühiskondlik korraldus nii ühes riigis kui rahvusvaheliselt.

     Sotsiaalsete olenditena elame me suhete võrgustikus. Ühiskond ja üksikisik on seotud vastastikuste suhetega. Üksikisik vastutab ühiskonna heaolu eest ning ühiskonnal on kohustusi üksikisiku suhtes. Ühiskondlik-majanduslikud probleemid nõuavad igat laadi solidaarsust: vaeste hulgas, rikaste ja vaeste vahel, töötajate hulgas, tööandjate ja töötajate vahel ning riikide ja erinevate elanikkonnagruppide vahel. Paavst Johannes Paulus II sõnul:

Solidaarsuse rakendamine igas ühiskonnas on tõeline, kui ühiskonna liikmed tunnustavad üksteist isikutena. Need, kes on mõjukamad, kuna nende valduses on suurem osa varasid ja teenuseid, peaksid tundma vastutust nõrgemate ees ning olema valmis jagama nendega kõike, mis neil on (Sotsiaalsetest probleemidest, 39).

     Kristlased ei saa põgeneda teiste, eelkõige nõrkade kutse eest. Jumala-armastus on seotud ligimesearmastusega. Me oleme üks inimperekond, kus kõik sõltuvad üksteisest, ning Kristus kutsub meid olema üks. Jeesus ise palvetas inimeste solidaarsuse eest:

"... et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus ..." (Jh 17:21)

     Kuna me oleme üks, siis käsib Jeesus meil armastada oma ligimest nagu iseennast. Mõistulugu halastajast samaarlasest kirjeldab hästi seda kahetist käsku armastada iseennast ja ligimest. Samaarlane taipas, et kui üks inimene kannatab, siis kannatavad kõik, sest olemuslikult me oleme vennad ja õed. Mitte tunnustada ega austada inimese väärikust, eriti kui ta kannatab, tähendab salata Inimese Poega, kes õpetas, et me oleme üks temaga ja üksteisega.

MISSUGUSED ON ÜLEMAAILMSE SOLIDAARSUSE NÕUDED? [KKK 2437-2442]

     Ühte inimperekonda kuulumine nõuab ülemaailmset solidaarsust. Meil on vastastikused kohustused toetada kõikide riikide õigusi ja arengut, millised ka ei oleks nende piirid. Rikastel riikidel on eriline kohustus kindlustada õiglus rahvusvahelistes suhetes, et soodustada vaeste riikide arengut.

     Otsese abi andmine nendele õnnetutele riikidele, kes kannatavad looduskatastroofide, näljahädade, epideemiate ja muu taolise all, on rikaste riikide puhul kohane käitumine. Rikastel riikidel on aga vaja toetada ka reformipüüdeid rahvusvahelistes majandus- ja rahandusinstitutsioonides, loomaks võrdväärsemaid suhteid vähemarenenud riikidega.

     Paavsti entsüklika Sotsiaalsetest probleemidest (43-45) kavandab konkreetselt mõned vajalikud sammud, toetamaks vaeste riikide arengut. Need on:

* korraldada ümber olemasolev rahvusvaheline kaubandussüsteem, mis diskrimineerib arenguriikide uute tööstuste tooteid;

* korraldada ümber maailma rahandussüsteem, mida iseloomustab vahetuskursside ja intressimäärade ülemäärane kõikumine vaesemate maade kahjuks;

* tehnoloogiliste ressursside jagamine arenguriikidega ning nende õige kasutamine;

* olemasolevate rahvusvaheliste organisatsioonide toimimisviiside, tegutsemiskulude ja tõhususe läbivaatamine ja võimalik parandamine.

     See entsüklika soovitab moodustada antud geograafilises piirkonnas uusi arenguriikidevahelisi piirkondlikke organisatsioone, mis rajaneksid võrdsusel, vabadusel ja koostööl muude riikidega.

     Paavsti entsüklikas Rahvaste arengust ning Ameerika Ühendriikide piiskoppide karjasekirjas Majanduslik õiglus kõigile visandatakse ka teisi tarvilikke samme vaeste riikide arengu toetamiseks. Nende hulgas on otsesem arenguabi; kaubandussuhete parandamine; tõhusam rahastamine fondide kaudu, mis võimaldavad madala intressiga laene; rohkem välisinvesteeringuid eraettevõtjatelt; ning mõne tugeva rahvusvahelise organisatsiooni, näiteks ÜRO abi rahvusvaheliste suhete harmoniseerimisel.

MIS ON "EELISTUS VAESTE KASUKS"? [KKK 2443-2449; 2461-2463]

     Jeesus suhtus vaestesse erilise hoole ja armastusega. Me ei saa end tema jüngriteks nimetada, kui me ei otsi enda ümber vaesuse all kannatajaid ega tule vastu nende vajadustele. Issand mõistab ju meie üle kohut selle järgi, kuidas oleme nende vajadustele vastu tulnud (vt Mt 25:31-36).

     Ameerika piiskopid määratlevad vaesust kui "piisavate inimväärseks eluks vajalike aineliste ressursside puudumist" (Majanduslik õiglus kõigile, 173). Majanduslik mahajäämus viib rõhutuse ja jõuetuseni.

     Kui me armastame rikkust või kasutame seda isekalt, siis ei saa me öelda, et armastame vaeseid. Ometigi, kui jagame oma rikkust hädalistega, siis anname ju neile selle, mis kuulub neile. Püha Basileiose sõnul:

Leib, mida sa varud, kuulub näljastele; riie, mis su kirstus lebab, kuulub alastiolijaile; kuld, mille sa maasse oled peitnud, kuulub vaestele.(2) /Tsit. Ronda DeSola Chervin, Quotable Saints (Ann Arbor, MI: Servant Publications, 1992), lk 120./

     Eelisarmastus vaeste vastu ehk valik nende kasuks on Jeesuse aegadest peale olnud kiriku üks peamine hool ja mure, vaatamata kristlaste pattudele ja vigadele. Me näitame seda armastust vaimsete ja kehaliste halastustegudega: juhendades, nõustades, lohutades, andestades, kannatlikult ülekohut taludes, näljaseid toites, alastiolijaid riietades, kodututele peavarju andes, haigeid ja vange külastades ning surnuid mattes. Kõige tähtsam kristliku armastuse ja õigluse tegu vaeste suhtes on aga almuste andmine.

     Üksteisest hoolimine - nii vaeste kui rikaste puhul - hõlmab kogu isikut, see tähendab, tema kehalise, sotsiaalse, psüühilise ja vaimuliku arendamise. Tõeline areng võimaldab inimesel paremini vastata Jumala kutsele ja elada täielikult inimliku kutsumuse kohaselt.

     Teenida Jumalat ustavalt Jeesust järgides tähendab pöörata tähelepanu kõige nõrgematele meie hulgas ja tulla vastu nende vajadustele. Nõnda toimides praktiseerime solidaarsuse voorust. Meie hüve seisneb selles, et saame lähedasemaks Jumalale ja üksteisele.

MIDA ÕPETAB KIRIK RAHU KOHTA? [KKK 2304-2305]

     Rahu on Kristuse õnnistus. Rahuvürst ning tema poolt rahu märgina rajatud kirik õpetavad, et rahu - riikide ja rahvaste vahel - on nii õigluse kui armastuse vili. Rahu saavutatakse siis, kui inimesed kohtlevad üksteist väärikalt, suhtlevad vabalt ning suhtuvad üksteisesse armastusega nagu vendadesse ja õdedesse. Olla Jeesus Kristuse jünger tähendab olla kirglikult pühendunud rahule. Rahu ei ole pelgalt sõja puudumine. See on õigluse tulemus ja seda tuleb ehitada pidevalt.

Rahu saab saavutada ainult siis, kui kaitstakse inimlikke väärtusi ning inimesed jagavad üksteisega vabalt ja usaldavalt oma sisemist vaimurikkust ja andeid. Vankumatu tahe austada teisi inimesi ja teisi rahvaid ning nende väärikust, samuti vendluse rakendamine on rahu jaluleseadmiseks vältimatult vajalikud. Seega on rahu samas ka armastuse vili; armastus aga suudab enam kui õiglus. (Kirik kaasaegses maailmas, 78)

MIDA ÕPETAB KIRIK SÕJA KOHTA? [KKK 2307-2309; 2312-2314; 2327-2328; 2330]

     Õndsakskiitmistes öeldakse, et rahutegijaid hüütakse Jumala lasteks (Mt 5:9). Viies käsk keelab tapmise. Nende õpetuste valguses kutsub kirik kõiki üles palvetama rahu eest ja kõigest jõust töötama sõja vältimise nimel. Sõjaoht jääb aga alati püsima, kuni ei ole rahvusvahelist autoriteeti, kellel on võim seda ära hoida. Järelikult on valitsustel viimase abinõuna õigus ja kohustus anda välja seadusi, mis kutsuvad kodanikke appi riiki kaitsma.

     Katoliiklik õpetus lähtub alati eeldusest, et sõda tuleb vältida; see toetab erimeelsuste rahumeelset lahendamist. Äärmuslikel juhtudel on jõu kasutamine siiski mingil määral lubatud, näiteks kaitseks ebaõiglase kallaletungi vastu. Õiglase sõja traditsioonilised põhimõtted peavad sõda lubatuks, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused:

* Kallaletungija on tekitanud riigile või riikide grupile tegelikku, kestvat, tõsist ja vaieldamatut kahju. Kui olukord ähvardab süütute inimeste elu, kui rikutakse põhilisi inimõigusi või kui on vältimatu vajadus end kaitsta, siis oleks sõda õigustatud.

* Õigus kuulutada kaitsesõda kuulub neile, kellel on seaduslik ülesanne rahvast esindada ning kellele on usaldatud üldise hüve kaitsmine.

* Konfliktiga seotud õigused ja väärtused on niivõrd tähtsad, et õigustavad tapmist.

* Selleks, et sõda oleks õiglane, peab seda pidama põhjendatult ning kavatsusega pärast sõda vaenlasega lepitust leida. Tarbetut hävitamist, sõjavangide julma kohtlemist ja muid karme meetmeid tuleb taunida.

* Sõda on viimane abinõu, mis on õigustatud üksnes siis, kui on proovitud kõiki rahumeelseid vahendeid ja muud võimalust ei ole.

* Võimalust sõda eduka lõpuni viia tuleb kaaluda võimalike inimkaotustega. Selle kriteeriumi mõte on ära hoida ebamõistlikku jõu kasutamist olukorras, kus jõu kasutamine ei vii sihile, ja lootusetut vastupanu seal, kus vastupanu on mõttetu.

* Sõja käigus tekitatav kahju ning sõjakulutused peavad olema vastavuses loodetava hüvega. Relvakonflikt ei tohi tekitada suuremat kurja ja korratust kui kuri, mille vastu võideldakse. Näiteks kui suur hulk inimesi saaks surma tüliküsimuse tõttu, mis kahte maad üksnes tühisel määral mõjutab, siis otsus sõda alustada rikuks proportsionaalsuse põhimõtet.

     Moraaliseadused kehtivad ka relvakonfliktis. Näiteks võitlusest kõrvalejääjad, haavatud sõdurid ja vangid väärivad austust ja inimlikku kohtlemist. Rahva, rahvuse või rahvusvähemuse massiline hukkamine on moraalselt vastuvõetamatu ning raske patt. Pime kuuletumine ebaõiglastele käskudele, näiteks genotsiidis osalemine, ei saa vabandada inimese osalemist niisuguses kohutavas kuriteos.

MIDA ÜTLEB MORAALIÕPETUS TUUMASÕJA JA VÕIDURELVASTUMISE KOHTA? [KKK 2314-2329]

 Üleüldiselt tervete linnade või ulatuslike maa-alade ja seal elava rahvastiku vastu suunatud sõjategevus on kuritegu Jumala ja inimsuse vastu. Mõlemad teguviisid väärivad täielikku hukkamõistu.

     Kuna tuumarelvad võivad tekitada laiaulatuslikke ja üleüldisi purustusi, on Ameerika piiskopid tuumasõja vastu selgelt sõna võtnud (vt Rahu väljakutse [The Challenge of Peace]). Katse rakendada õiglase sõja kriteeriume mistahes laadi tuumasõjale on äärmiselt küsitav. Peaaegu võimatu on kujutleda mingitki olukorda, milles tuumarelva kasutamine esimesena või piiratud tuumasõda oleks õigustatud. Üks õiglast sõda selgitav kriteerium on see, et peab olema põhjendatud lootus saavutada rahu ja õiglus. On kahtlane, kas saab olla põhjendatud lootust, kui tuumarelv on kord käiku lastud. Pidagem meeles, et head eesmärgid (kodumaa kaitsmine, vabaduse kindlustamine) ei saa õigustada ebamoraalseid vahendeid (relvade kasutamist, mis tapavad valimatult ning ähvardavad terveid ühiskondi).

     Võidurelvastumine ei kindlusta rahu. See võib veelgi süvendada nähtusi, mis sõda põhjustavad - ebaõiglust, ülemäärast majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust, kadedust, usaldamatust ja uhkust. Relvade kogumine, tootmine ja müük ohustab rahvusvahelist korda ning on äärmiselt ebaõiglane vaeste suhtes. Relvastumine suurendab konfliktiohtu ning kulutab raha, mida tuleks kasutada näljahädaliste heaks.

MILLINE ON SÕJAS OSALEVA INIMESE ISIKLIKU SÜDAMETUNNISTUSE ROLL? [KKK 2306; 2310]

     Otsus, kas õiglases sõjas võidelda või olla vägivallatu kõrvalseisja - patsifist -, on keeruline. Kirik respekteerib nende inimeste isiklikku südametunnistust, kes astuvad sõjaväeteenistusse lojaalsusest oma kodumaale. Nad "peaksid nägema end kui oma kaasmaalaste turvalisuse ja vabaduse valvureid." Kui nad oma kohustusi korralikult täidavad, "annavad nad oma panuse rahu alalhoidmisse" (Kirik kaasaegses maailmas, 79).

     Samamoodi tunnustab kirik neid, "kes loobuvad vägivallast oma õiguste kaitsel ning kasutavad muid nõrgemale osapoolele lubatud kaitsevahendeid, juhul kui sellega ei kahjustata teiste inimeste ning ühiskonna õigusi ja kohustusi" (Kirik kaasaegses maailmas, 78).

     Peale selle toetab kirik seadusi, mis inimlikult arvestavad nendega, kes südametunnistuse tõttu keelduvad relvi kandmast, "eeldusel, et nad osalevad mõnes muus ühiskondliku teenistuse vormis" (Kirik kaasaegses maailmas, 79).

KOKKUVÕTTEKS

     Ühiskonna õiglust mõõdetakse selle järgi, kuidas selles vaeseid koheldakse. Jeesus Kristuse järgimine tähendab, et me peame tegema "eelistuse vaeste kasuks." Jeesus samastas end iseäranis nendega, kes olid ühiskonnas tõrjutud. Ta palub, et tema järgijad tuleksid erilisel viisil vastu neile, kelle väärikus on ohus nende ühiskondliku seisundi tõttu. Meie pühendumust Jeesusele võib mõõta selle järgi, kuivõrd me järgime Issandat, kes ei tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida.

     Kristlik õpetus tunnistab, et igal inimesel on põhilised inimõigused ning et igat inimest tuleb austada kui Jumala last, kes on loodud Jumala näo järgi ja elama kogukonnas. Jumal armastab kõiki; Jeesus suri, et iga inimene võiks pääseda.

     Jeesus kutsub meid töötama õigluse heaks üksikisikutena ja kristliku kogudusena. Kiriku vaimulike osaks ei ole otseselt ühiskonna poliitilisse korraldusse sekkuda. See on osa ilmikute missioonist - ühineda teiste kodanikega õigluse edendamisel. Me teostame seda, kui astume välja kaitsetute eest ning võitleme rahu ja õigluse eest. Me võtame Jeesuse kutse vastu, kui vaatame ja otsustame asju vaeste seisukohalt. Me täidame Issanda käsu, kui aitame inimestel kogeda rõõmusõnumit Jumala vabastavast päästest. Ja viimaks - mis on ehk kõige tähtsam - me täidame Jeesuse käsu kogu südamest, kui teeme end tühjaks, nii üksikisikuna kui kirikuna, et võiksime vaesuses ja haavatavuses kogeda Jumala väge.

MÕTISKLUS PALVEKS

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea.

Ja mida nõuab Issand sinult muud,

kui et sa teeksid, mis on õige,

armastaksid headust

ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)

Ent häda teile, rikkaile, sest teil on lohutus juba käes!

Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie näete veel nälga!

Häda teile, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja nutta! (Lk 6:24-25)

ARUTLUSEKS

1. Mis on sinu arvates kõige teravam sotsiaalset õiglust puudutav küsimus tänapäeva ühiskonnas? Kuidas peaksid kristlased sellele reageerima?

2. Mida sa saad teha ja peaksid tegema maailma rahu heaks?

3. Mil moel on vaeste vajadused sinu elus esikohal?

EDASISEKS LUGEMISEKS

Aamos 5-6 (prohveti hüüe meeleparanduse ja õigluse järele)

Matteuse evangeelium 25:31-46