Üheksateistkümnes peatükk

KUTSE KRISTLIKULE PÜHADUSELE

Moraaliseadus.
Loomuseadus.
Õigeksmõistmine.
Arm.
Kuidas me pälvime armu.
Pühadus.
Kuidas aitab Kirik meid moraalselt elada.
Kiriku käsud.
Kümme käsku.
KUTSE KRISTLIKULE PÜHADUSELE

Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus - see on täiuslik side! Ja teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!

- Koloslastele 3:12-15

     Andide mäestikus Tšiili ja Argentiina piiril seisab Kristuse kuju. See sümboliseerib nende kahe riigi vahelist lepingut, et nii kaua kui see kuju seal on, valitsegu nende vahel rahu ja üksteisemõistmine.

     Ent kujust oleks äärepealt saanud alguse avalik konflikt. Kui skulptuur oli püsti pandud, märkas keegi, et meie Issand seisab seljaga Tšiili poole. Tšiillased tundsid end solvatuna. Kui kired olid juba lõkkele löönud, rahustas üks Tšiili ajakirjanik: "Argentiinlasi on vaja rohkem valvata kui tšiillasi." See teravmeelne mõttevälgatus päästis olukorra.

     See kahe kristliku rahva tüli näitab muuhulgas, et me vajame abi, et elada kristlikus rahus Jumala rahvana. Inimesed on kutsutud igavesti õnnelikud olema, kuid nad on nõrgad ja vajavad Kristuse päästet. Õnneks on Jumal andnud meile Issand Jeesuse, kes seaduse kaudu suunab meid õigesse ellu ja aitab meid teekonnal oma armuga (KKK 1949). Käesolevas peatükis on vaatluse all moraaliseadus, arm ning kiriku magisteerium kui tarkuse ja jõu allikad kristliku kutsumuse kohaselt elamisel.

MIS ON MORAALISEADUS? [KKK 1950-1953; 1975-1977]

     Moraaliseadus sisaldab Jumala ettekirjutusi õigeks inimlikuks käitumiseks. See õpetab, mis on hea, ja kuidas toimida, et igavese õndsuseni jõuda. See osutab ka kurja teedele, mis meid Jumalast ja armastusest eemale viivad.

     Moraaliseadusel on neli omavahel seotud avaldumisviisi: igavene seadus, mille allikas on Jumal, kõigi seaduste allikas; loomuseadus; ilmutatud seadus; ning ühiskonna ja kiriku seadused. Kõige täielikum moraaliseaduse väljendus ja selle ühtsus on Kristuses, kes õpetab ja kehtestab Jumala õiglust.

     Püha Aquino Thomas määratleb seadust kui "mõistuse sätestust üldiseks hüveks." See on pädeva võimu kehtestatud käitumisreegel, mis aitab meid teel lõppeesmärgi poole. Igasugune seadus tuleneb Jumala ettehoolduse moraaliseadusest - Jumala väest, tarkusest ja headusest.

MIS ON LOOMUSEADUS? [KKK 1954-1960; 1978-1980]

     Loomuseadus on kirjutatud iga inimese hinge. Loomuseadus väljendab algset kõlbelist taju ning on osa Jumala tarkusest ja headusest. See on meie põhiõiguste ja kohustuste alus. Kuna me oleme loodud Jumala näo järgi, võimaldab see seadus meie mõistusel tõde avastada. Püha Aquino Thomas kujutles loomuseadust kui mõistmise andi ja valgust, mille Jumal meisse asetab, mis kallutab meid tegema head ja hoiduma kurjast. Kuna see on meie südames, on loomuseadus siduv kõigile inimestele kõikjal ja igal ajal. Kuigi inimesed on loomuseadust aegade vältel erinevalt rakendanud ning seda konkreetsetele kultuuridele kohandanud, on selle üldised ettekirjutused universaalsed ja jäävad.

     Moraalireeglid põhinevad loomuseadusel ning see on aluseks, et teistega üksmeeles elada. Loomuseadusest tulenevad ka mitmed ühiskonna seadused.

     Inimliku nõtruse ja patususe tõttu ei suuda kõik loomuseaduse ettekirjutusi mõista. Seepärast on Jumal andnud meile armu ja ilmutanud meile moraaliseaduse lunastusloo käigus. Jumala ilmutatud seaduse esimene etapp on Moosese seadus, mis on kokku võetud kümnes käsus. Need sisaldavad loomuseaduse põhipunkte.

KUIDAS ILMUTATAKSE MORAALISEADUS? [KKK 1961-1974; 1981-1986]

     Jumala ilmutas meile moraaliseaduse kahes astmes: Vana Testamendi seadus ja evangeeliumi uus seadus. Kümnes käsus kokku võetud vana seadus on ebatäiuslik, see on ettevalmistus evangeeliumiks. See näitab, mida tuleb teha ja millest tuleb hoiduda, kuid ei anna Püha Vaimu armu, mille väel suudame lõpuni minna. Selle põhiülesanne on pattu hukka mõista ja nähtavale tuua.

     Uus Seadus, Jeesus Kristuse evangeelium, on loomuliku ja ilmutatud jumaliku seaduse maine täius. See on Kristuse töö, mis kõige täielikumalt ilmneb Mäejutluses. Ühtlasi on see Püha Vaimu töö ja arm, kes juhib meid seesmiselt armastusseaduse kaudu.

     Evangeeliumi seadus ületab Vana Testamendi seaduse, viies selle täiuseni. See ei too uusi ettekirjutusi. Vaimu elu meis aitab meie südant ümber kujundada, et võiksime oma taevase isa täiuslikkust jäljendada. Uus seadus nõuab kavatsuste puhtust tegutsemisel ning kutsub meid koguni vaenlaste eest palvetama ja neile andestama. See kutsub meid olema siirad usulistes toimingutes - almuste andmises, palvetamises ja paastumises. Selle täiuslik kokkuvõte on Jeesuse Kuldreegel: "Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka neile!" (Mt 7:12) ning tema uus käsk: "Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!" (Jh 15:12).

     Lisaks eeltoodule tunnustab kirik ka moraalikateheesi erilist väärtust, nagu see on väljendatud kirjas roomlastele 12-15:13, 1. kirjas korintlastele 12-13, kirjas koloslastele 3-4 ja kirjas efeslastele 4-6. Neis kirjakohtades ning Mäejutluses leiduvad õpetused näitavad, et uus seadus on tõepoolest armastuse seadus, sest see võimaldab meil Vaimu antud armastust tegelikkuses rakendada. See on ühtlasi armu seadus, sest see annab meile jõudu armastada kuulekalt, usus ja sakramentide armus. Viimaks on uus seadus ka vabaduse seadus, mis lubab meil tegutseda Jumala lastena ja Issand Jeesuse sõpradena, kes vastavad sisemisele armastuse kutsele.

     Uus seadus hõlmab ka (traditsioonilise nimetusega) evangeelseid nõuandeid, see tähendab, vaesust, kasinust ja kuulekust. Nende evangeelsete vooruste otstarve on kaotada kõik tõkked armastuse seaduse ees ja viia täiuslikkusele kristlasi, kes püüavad elada täielikult Kristusele.

MIS ON ÕIGEKSMÕISTMINE? [KKK 1987-1995; 2017-2020]

     Õigeksmõistmine on Püha Vaimu arm, mis puhastab meid pattudest ja annab meile Jumala õigluse usu läbi Jeesusesse Kristusesse ja ristimise läbi. Vaimu vägi ühendab meid Issanda kannatustega, õpetades meid patule surema. Kristuse ülestõusmises sünnime uuele elule tema ihu - kiriku - liikmetena.

     Püha Vaimu arm toob pöördumise. See pöörab meid Jumala poole, eemale patust, ning võimaldab meil vastu võtta Jumala andestuse ja õigluse. Õigeksmõistmise arm annab meile väe osaleda Jumala elus. See kustutab meie patud, uuendab meid sisemiselt ning Püha Vaimu andide - usu, lootuse ja armastuse - abil aitab meil elada kuulekalt Jumala tahtele.

     Kristus Jeesuse kannatused, tema eneseohverdus ristil, on pälvinud meile õigeksmõistmise. Tänu õigeksmõistmisele, mille me ristimisel saame, võime oma vabaduses teha koostööd Jumala armu ja õiglusega. Ilma Jumala armuta oleme vaimses elus abitud. Ent sellega koos töötades ning Püha Vaimu seesmist juhatust järgides võime pühaks saada.

     Õigeksmõistmine on Jumala suurim halastustegu. See annab au meie armastavale Jumalale ja Kristusele, meie Päästjale, ning annab meile igavese elu taevas.

MIS ON ARM? [KKK 1996-2005; 2021-2024]

     Arm on Jumala soosing, muidu antud ja ärateenimatu abi, millega meid võetakse vastu Jumala perekonda, mis teeb meid taeva pärijaiks ja tänu millele võime elada nagu Isa lapsed.

     Arm on üleloomulik and, mida ei saa pälvida inimlike pingutustega, ning sõltub täielikult Jumala armastusest meie vastu. Me nimetame seda jumalikustavaks ehk pühitsevaks armuks, sest see teeb meid pühaks. Samuti nimetame seda püsivaks/ habituaalseks armuks, kuna see on püsiv kalduvus elada jumalakartlikult. Tegevad armud on Jumala erilised abistavad armud, et me pöörduksime patust ja pöördununa järgiksime oma kristlikku kutsumust.

     Arm nõuab meie vabatahtlikku vastust, kuna Jumal ei sunni seda kunagi meile peale. Kummatigi paneb Jumal meie südamesse hõõguva igatsuse teada tõde ja teha head. Ainult Jumal Isa võib need igatsused rahuldada. Seega, Isa on armu töö algataja, valmistades ette meie vabatahtlikku vastust, sellele eelnedes ja meid selleks julgustades. Kui me vastame vabana, siis saab meie vabadus täiuslikuks ning meie sügavaimad igatsused täituvad.

     Eelnevates peatükkides arutlesime muuhulgas, mismoodi iga sakramendiga kaasnevad sakramentaalsed armud, see tähendab, sakramendile vastavad annid (vt 12. peatükk jj) ning karismad ehk Püha Vaimu erilised armud või anded, mis aitavad kirikul kasvada (vt 5. peatükk). On veel seisuse armud, mis kaasnevad vastavate ülesannete või teenimisametitega kiriku sees.

     Kuna arm on kingitus, mis annab edasi Jumala elu ja aitab meil elada kooskõlas Jumala tahtega, siis on arm üleloomulik. Selleks, et tunda ära armu toimimine oma elus, on vaja usku. Meie tunded ega ka meie teod ei saa meile öelda, et oleme õigeks mõistetud ja päästetud. Kuid usu silmade läbi ning Jumala halastusele lootes võime näha Jumala armu mõju oma elus ja teiste kristlaste elus.

KUIDAS ME PÄLVIME ARMU JUMALA SILMIS? [KKK 2006-2011; 2025-2027]

     Pälvimus tähendab, et meile võlgnetakse midagi heade tegude eest. Tegelikult ei võlgne Jumal meile midagi, kuna kõik, mis meil on ja mis me oleme, on Jumala and. Ometi, Jumal on oma tarkuses ja armastuses kaasanud meid jumaliku armu toimimisse. Kõik hea, mis me teeme, tuleneb Jumala eelnevast armust ning meie vabatahtlikust koostööst selle armuga. Olles meid jumalikku perekonda vastu võtnud, kingib Isa meile tõelise pälvimuse, andes meile igavese elu, kui me teeme koostööd abi ja armuga, mida ta meile muidu annab. Me ei teeni ära esmast armu, mis meid õigeks mõistab, kuid Püha Vaimu abiga võime iseendale ja teistele "ära teenida" (pälvida) arme, mida pühaduseks ja igaveseks eluks vaja on. Oma pälvimused saavutame eeskätt armastuse kaudu. Lisaks sellele, kui toimime Jumala tahte kohaselt ja palume meile vajalikke armue, võime pälvida ajalikke hüvesid nagu näiteks tervis ja sõprus. Ometi peame alati meeles pidama, et just Kristus Jeesuse armastus on allikas, kust lähtub igasugune pälvimus Isa ees. Kui me armu läbi lubame Issandal meis elada, siis on see tõeline jumaliku elu allikas, mis teeb meid Jumalale meelepäraseks.

KAS KÕIK INIMESED ON KUTSUTUD OLEMA PÜHAD? [KKK 2012-2016; 2028-2029]

     Vatikani II kirikukogu dokument Dogmaatiline konstitutsioon kirikust tuletab meile meelde, et Jumal kutsub pühadusele "kõiki Kristusele ustavaid inimesi, olenemata seisusest ja positsioonist" (40). Pühaduses sisaldub pürgimus Jumal Isa täiuslikkusele (Mt 5:48); see on armastuse täiuslikkus, mille lõppeesmärk on ühinemine Jeesus Kristusega.

     Tee pühadusele, armastuse täiusele, on ristitee - enesesalgamine, patukahetsus ja lihasuretamine. "Kes kahju kardab, see kasu ei leia" on sobiv viis vaimse elu kirjeldamiseks. Ustavad kristlased on kindlad lootuses, et Jumal annab neile armu elutee lõpuni kindlaks jääda ning igavese õndsuseni jõuda.

KUIDAS AITAB KIRIK MEIL MORAALSELT ELADA? [KKK 2030-2040; 2047-2051]

     Me elame vastavalt oma kristlikule kutsumusele Kristuse ihu, kiriku liikmetena. Nagu toitev ema annab kirik meile Jumala sõna ühes juhistega moraalseks eluks. Kirik annab meile ka sakramendid oma armudega, et aidata meil Kristuse-sarnaselt elada. Kirikus leiame pühaduse näiteid nagu Maarja ja pühakud; nad näitavad, kuidas oma elu armastuses Jumalale pühendada. Ühtlasi tuletab kirik meile meelde, et viibiksime liturgilises osaduses, iseäranis armulauaosaduses. Moraalne elu tähendab juba iseenesest kummardada armastavat Jumalat vaimus.

     Peale selle, magisteerium (paavst ja piiskopid), keda abistavad teoloogid ja vaimulikud autorid, aitab tagada, et kirik jääks "tõe sambaks ja alustoeks." Autentsete õpetajatena, kes juhendavad ja suunavad Kristuse meelevallaga, annavad paavst ja piiskopid edasi moraaliõpetust ning moraali- ja loomuseaduse aluspõhimõtteid. Harilikult toimub see jutlustamise ja kateheetilise õpetuse kaudu. Lisaks tagab ilmeksimatuse and paavsti ja magisteeriumi õpetuse tõesuse jumalikku ilmutust puudutavais asjus. See ilmeksimatuse karisma kindlustab ühtlasi doktriini- ja moraaliõpetuste tõesuse, mis on vajalikud nende ilmutuslike tõdede talletamiseks, selgitamiseks ja rakendamiseks.

     Inimestena, kellele Kristus on usaldanud tõe ja elu, on meil õigus juhendamisele kristliku moraalse elu tõdedes. Samas on meil kohustus järgida kiriku ametlikke õpetusi moraalsest elust ning jagada oma kogemust evangeeliumi tõdede järgi elamisest. Kui me elame eetiliselt, kooskõlas evangeeliumi põhimõtete ja kiriku moraaliõpetusega, võib meie eeskuju olla suureks valgustuseks mitte ainult teistele katoliiklastele, vaid ka neile, kes ei ole katoliiklased ega kristlased, kes otsivad tõde ja tähendust maailmas, kus tihtipeale ei hoolita õige ja vale objektiivsetest standarditest.

     Lõpuks, kirik kutsub iga kristlast arvestama kõlbeliste otsuste tegemisel üldist hüve. Inimese südametunnistus ei tohiks lõppkokkuvõttes moraaliseaduse nõuetega ega kiriku ametliku õpetusega vastuollu minna.

MIS ON KIRIKU KÄSUD? [KKK 2041-2043]

     Katoliiklikku usukogudusse kuulumine esitab inimesele teatavad põhilised nõuded. Nagu iga seadus, nii on ka kiriku seadus põhjendatud; selle annab välja vastav autoriteet; see avaldatakse inimestele kättesaadaval kujul ning see teenib üldist hüvet. Järgnevalt loetletud käsud on selleks, et tagada teadlikule katoliiklasele tänapäeva kirikus minimaalsetki edasiminekut Jumala- ja ligimesearmastuses.

     1. Pühapäeviti osaleda missal. Me peame Issanda päeva pühaks, kui osaleme igal pühapäeval armulaual, mälestades sellega Issanda ülestõusmist. Pühapäev peaks olema puhkamise, tänamise ja pühitsemise päev. Me austame seda päeva, kui hoidume tegevustest, mis takistavad isiklikku uuenemist, näiteks kui hoidume tööst, äritegevusest ja poeskäimisest, kui see pole otseselt vajalik.

     2. Pihtida oma patte vähemalt üks kord aastas. See ettekirjutus tagab inimesele õige ettevalmistuse armulaua vastuvõtmiseks. Meeleparanduse sakrament on jätkuks pöördumisele ja andestusele, mis ristimisel alguse sai. Katoliiklased pühitsevad meeleparanduse sakramenti korrapäraselt, et kogeda Issanda tervendavat puudutust, patuste harjumuste võitmiseks ja pühaduses edenemiseks.

     3. Käia armulaual vähemalt ülestõusmisajal. See kohustus tagab, et Issandat võetakse vastu vähemalt kord aastas, seoses Ülestõusmispühadega, mis on liturgilise aasta süda. (Armuseisundis viibivad katoliiklased peaksid aga sageli armulaual käima. Me teeme seda austusega, hoidudes vähemalt tund aega enne armulaua vastuvõtmist söögist ja joogist - välja arvatud ravimid ja vesi.)

     4. Pühitseda kohustuslikke suurpühasid. See nõue on sarnane pühapäeva pühitsemise nõudega. Me peame osalema tähtsamatel kirikupühadel, milles austame Issanda müsteeriume, Neitsi Maarjat ja pühakuid (KKK 2043). Ameerika Ühendriikides on niisugusteks pühadeks: (joonealune märkus: + Eestis/ Euroopas)

Neitsi Maarja pärispatuta saamise suurpüha - 8. detsember

Jõulupüha - 25. detsember

Neitsi Maarja, Jumalaema suurpüha - 1. jaanuar

Taevasseminemispüha - 40 päeva pärast ülestõusmispüha

Maarja taevassevõtmine - 15. august

Kõigi pühakute päev - 1. november

     5. Pidada ettenähtud paastupäevi. See praktika aitab meil liturgiaks valmistuda, et valitseksime oma instinkte ja saavutaksime vabaduse armastada. Katoliiklased võtavad tõsiselt Jeesuse käsku võtta oma rist ja talle järgneda. Mäejutluses (Mt 5-7) õpetas Jeesus, et palve, paastumine (ja loobumine) ning almuste andmine (tegev armastus vaeste heaks) on teed pühadusele. Need traditsioonilised enesedistsipliinivahendid on alati suurepärane viis Jeesuse jälgedes käia.

     Lisaks neile viiele käsule on usklikud kohustatud kirikut majanduslikult toetama. Kristuse ihu täisväärtuslike liikmetena peame kohalikku kirikut - kogudust ja selle töötajaid, kohaliku piiskopkonna heategevusüritusi jms - rahaliselt toetama. Me kuulume ka ülemaailmsesse kogudusse, millel on Issanda käsk rõõmusõnumit levitada. Järelikult peaksime toetama paavsti, ning kiriku misjonitegevust.

     Katoliiklane mõistab, et teiste inimeste teenimine ei ole mitte ainult üks kiriku kui institutsiooni peamisi ülesandeid, vaid see on ka iga kirikuliikme kohustus. Järelikult pühendab iga katoliiklane oma vaimuande ja aega kohalikule kogudusele ning pühendub mingil moel inimeste teenimisele. Jeesust järgida tähendab teenida.

MIS ON KÜMME KÄSKU? [KKK Kolmas osa, Elu Kristuses]

     Kümme käsku, teise nimetusega dekaloog (kreeka keeli "kümme sõna") võtavad kokku ja kuulutavad Jumala Seadust. Kümme käsku on ära toodud 2. Moosese raamatus 20:2-17 ja 5. Moosese raamatus 5:6-21.

I Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu          kõrval.

II Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata kasutada.

III Pühitse Issanda päeva.

IV Austa oma isa ja ema.

V Sa ei tohi tappa.

VI Sa ei tohi abielu rikkuda.

VII Sa ei tohi varastada.

VIII Sa ei tohi valet tunnistada oma ligimese vastu.

IX Sa ei tohi himustada oma ligimese naist.

X Sa ei tohi himustada midagi, mis on su ligimese oma.

MIKS ON KÜMME KÄSKU MORAALSES ELUS TÄHTSAD? [KKK 2052-2082]

     Kümme käsku väljendavad suurepäraselt loomuseadust ja nendeni võib jõuda mõistuse abil. Jahve andis valitud rahvale Seaduse ja käsud nendevahelise armastuse lepingu pitserina. Kümme käsku on Jumala püha tahte ilmutus rahvale, kelle ta endale valis.

     Kümmet käsku peaksime vaatlema vastustena Jumala armastavale algatusele, kes kutsub meid ja hoiab meid elus üksikisikutena ja rahvana. Neid järgides elame moraalselt. See ongi armastav vastus armastavale Jumalale, kes on meid loonud ja kutsub meid enese juurde.

     Jeesus rõhutas, kui tähtis on käske pidada (näiteks Mt 19:16-19). Ent tema õpetus tungib seaduse sisemisse vaimusse. Seaduse ja käsud võttis ta kokku põhjapaneva käsuga armastada Jumalat kogu oma südamega, hingega ja mõistusega ning armastada ligimest nagu iseennast (vt Mt 22:37-40).

     Kirik on alati õpetanud, et dekaloog on ülimalt tähtis ja tähendusrikas. Sajandite vältel on Kirik rõhutanud, et esimesed kolm käsku keskenduvad Jumala armastusele ja ülejäänud seitse ligimesearmastusele. Iga käsk on teistega seotud, ühendades seega armastuse Jumala ja ligimese vastu. (Järgmised kaks peatükki järgivadki seda traditsioonilist jaotust.)

     Trento kirikukogu õpetas ning II Vatikani kirikukogu kordas, et katoliiklased on rangelt kohustatud käske järgida, olgugi et mõnes käsus käsitletud toimingud ja hoiakud on vähemolulised. (Näiteks viies käsk keelab solvava kõne. See ei ole harilikult kuigi oluline asi, ent võib olla tõsine eksimus sõltuvalt olukorrast või kavatsusest.) Kümne käsu sisu sõnastab tõsised kohustused, kuna käsud õpetavad inimkonnale tõe teed, rõhutades meie põhilisi kohustusi ja tõstes seega esile meie põhilisi inimõigusi. Põhilises osas muutumatutena kehtivad kümme käsku igal ajal ja kõigis paigus. Jumal on need käsud meie südamesse kirjutanud ja Ta annab meile vajalikke armusid, mille abil neist saavad meie elu juhtnöörid.

 

KOKKUVÕTTEKS

     Meie lunastus ja meie olemasolu üldse on Jumala kestva armastuse and. Jumal mõistab meid õigeks, annab meile pühaks eluks vajalikke arme ning muudab võimalikuks, et meie heateod toovad kasu meile endile ja teistele. Ehtne kristlik vastus sellele Jumala heatahtlikkusele on tänulikkus. Nagu püha Paulus juhendab: "... tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!" (1Ts 5:18)

     Kõige kohasem viis Jumalale kõikide heategude eest tänu avaldada on vastusena Jumala armastusele elada ausameelselt ja moraalselt, pidades käske, järgides Kristuse õpetust ja elades vooruslikult. Sel viisil ehitame Kristuse ihu, kiirendame Jumala riigi saabumist ja muudame evangeeliumi teiste jaoks usutavaks. Misjonär on see, keda läkitatakse. Meie Issand Jeesus läkitab meid maailma nii sõna kui teoga evangeeliumi tõest tunnistust andma. Moraalne elu ilmalikus, materialistlikus maailmas on võimas magnet, mis tõmbab ligi rahutuid südameid, kes otsivad tõde ja armastust. See on peamine moodus jätkata Kristuse missiooni rõõmusõnumi kuulutamisel.

MÕTISKLUS PALVEKS

     Püha Paulus õpetab, et tee pühadusele on Jeesus Kristuse järgimine. Mõtiskle tema sügavate sõnade üle:

Siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu. Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:

kes, olles Jumala kuju,

ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,

vaid loobus iseenese olust,

võttes orja kuju,

saades inimese sarnaseks;

ja ta leiti välimuselt inimesena.

Ta alandas iseennast,

saades kuulekaks surmani,

pealegi ristisurmani.

Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest

ja annetanud talle selle nime,

mis on üle iga nime,

et Jeesuse nimes

nõtkuks iga põlv

nii taevas kui maa peal kui maa all,

ja et iga keel tunnistaks:

Jeesus Kristus on Issand -

Jumala Isa kirkuseks.

     - Püha Pauluse kiri filiplastele 2:2-11

ARUTLUSEKS

1. Nimeta armusid, mida oled oma elus saanud. Millisel konkreetsel viisil on mõni sündmus, inimene või and olnud sinu jaoks "arm"?

2. Kuidas mõistad pühadust? Mida see tähendab, et Jumal kutsub sind püha olema?

3. Loetle erinevaid inimelu "seadusi," mida sinu meelest võiks kindlasti avastada, kui inimesed ausameelselt oma mõtlemisvõimet kasutaksid. Arutle nende üle.

EDASISEKS LUGEMISEKS

     kiri roomlastele 12-15:13

     kiri efeslastele 4-6