Katoliku Kirik Eestis



2.2.4. Teised liturgilised pühitsemised

2. artikkel. KRISTLIK MATUS

 

1680. Kõikide sakramentide, eriti kristliku sisenemise sakramentide sihiks on Jumala lapse viimane paasa, mis lubab tal surma läbi astuda taevariigi ellu. Siis täitub see, mida ta usus ja lootuses tunnistas: „Ootan surnute ülestõusmist ja igavest elu tulevasel ajastul“ (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus). /1525/

 

 

I. Kristlase viimane paasa

 

1681. Surma kristlik mõte saab ilmseks Kristuse surma ja ülestõusmise paasamüsteeriumi valguses, millel rajaneb meie lootus. Kristlane, kes sureb Jeesuses Kristuses, lahkub „ihust … et viibida Issanda juures“ (vrd 2 Kr 5:8). /1010-1014/

 

1682. Surmaga ja sakramentaalse elu lõpuga algab kristlase jaoks ristimises alustatud uuestisünni täiusele jõudmine – lõplik “Poja kujuga sarnastumine” Püha Vaimuga salvimise väel – ning osalemine taevasel pidusöögil, mida ettehaaravalt maitsti Euharistias. See kehtib ka juhul, kui osutub vajalikuks edasine puhastumine, et tohtida selga tõmmata pulmarüü.

1683. Kirik, kes kandis kristlast maise palverännaku ajal emana sakramentaalselt oma rüpes, saadab teda ka tema teekonna lõpul, et teda “Isa kätesse üle anda”. Ta ohverdab Isale Kristuses Tema armu lapse ning külvab täis lootust mulda ihu seemne, mis peab auhiilguses üles tõusma (vrd 1 Kr 15:42-44). Kõige täiuslikumalt pühitsetakse seda ohverdamist euharistilises ohvris; õnnistamised, mis sellele eelnevad ja järgnevad, on sakramentaalid. /1020, 627/

 

 

II. Matuse pühitsemine

 

1684. Matuseteenistus on Kiriku liturgiline pühitsus (vrd SC 81-82). Kiriku teenistus peab sel puhul väljendama mõjusat osadust surnuga, samuti elavdama matuseks kogunenud koguduse osalust selles pühitsuses ning kuulutama talle igavest elu.

 

1685. Mitmesugused matuseriitused toovad esile kristliku surma paasaloomuse ning vastavad iga piirkonna oludele, tavadele ja pärimustele, sealhulgas ka selles, mis puudutab liturgilist värvi (vrd SC 81-82).

 

1686. Rooma liturgia Ordo exequiarum (OEx) esitab matuse pühitsemise kolm vormi, mis vastavad kolmele paigale, kus see toimub – kodus, kirikus ja surnuaial. Nad on kohandatud ka sellele, millist kaalu perekond, kohalikud tavad, kultuur ja rahvalik vagadus matusele annavad. Matuste pühitsemine on kõikides liturgilistes pärimustes ühesugune ning hõlmab nelja põhilist momenti.

 

1687. Pühitsemise avab koguduse tervitamine. Surnu sugulasi tervitatakse “lohutava sõnaga” (Uue Testamendi mõttes on see Püha Vaimu vägi lootuses; vrd 1 Ts 4:18). Kogunenud palvetav kogudus ootab ka “igavese elu sõnu”. Ühe koguduseliikme surm (või surma aastapäev või ka seitsmes või neljakümnes päev surmast) on põhjuseks, et tõsta pilk selle maise maailma silmapiirist kõrgemale ja juhatama kristlasi usus tunnetama ülestõusnud Kristust.

 

1688. Sõnajumalateenistus. Sõnajumalateenistuse pühitsemine vajab matuste puhul eriti hoolikat ettevalmistust, kuivõrd sellest võtavad võib-olla osa nii kristlased, kes harva liturgias osalevad kui ka surnu mittekristlastest sõbrad. Eriti homiilia peab vältima “hauakõnet kui kiidukõnelist kirjandusliiki” (OEx 41) ning valgustama kristlikku surma ülestõusnud Kristuse valgusega.

 

1689. Euharistiline ohver. Kui matuse pühitsemine toimub kirikus, siis seisab kristliku surma paasaliku tegelikkuse keskmes Euharistia (vrd OEx 1). Selle läbi väljendab Kirik oma mõjusat osadust surnuga: ta toob Isale Pühas Vaimus Kristuse surma ning ülestõusmise ohvri ja palub, et seeläbi puhastataks ta laps tema pattudest ja nende tagajärgedest ning võetaks vastu taevase pulmasöömaaja küllusesse (vrd OEx 57). Sel moel pühitsetud Euharistia läbi õpib kristlaste kogudus, eriti aga surnu perekond, elama osaduses temaga, kes on “Issandas uinunud”; ta õpib seda, võttes vastu Kristuse Ihu, kelle elav liige on surnu edasi, ning palvetab siis koos temaga ja tema eest. /1371, 958/

 

1690. Surnuga hüvastijätt seisneb selles, et Kirik usaldab ta “Jumala kätte”. See on „kristliku koguduse viimne hüvastijätmine ühe oma liikmetest, enne kui tema ihu hauda kantakse“ (OEx 10). Bütsantsi pärimus väljendab seda hüvastijätusuudlusega surnule:

Selles viimses tervituses „lauldakse seepärast, et tähistada tema lahkumist elust ja meie seast, kuid ka seepärast, et tähistada osadust ja taasühinemise lootust. Surma läbi ei lahutata meid ju mingil moel üksteisest, sest me läheme kõik sedasama teed ning leiame üksteist taas samas paigas. Meid ei lahutata eales üksteisest, sest me elame Kristuses ning oleme nüüd Kristusega ühendatud; me läheme ju Tema juurde ... Tulevikus oleme me kõik koos Kristuses“ (P. Siimeon Tessaloonikast, De ordine sepulturae: PG 155,685B).

Social button for Joomla