Eesti

Liturgilise aasta viimane pühapäev, 23. november, on meie Issanda Jeesuse Kristuse, Kõiksuse Kuninga, suurpüha. See näitab meile, et oleme teel, et kohtuda Jeesusega Tema kuningriigis, sest Tema on see, kes tuleb oma kirkuses ajastu lõpul. 

See suurpüha on liturgilise aasta püha, mis rõhutab Kristuse tõelist kuningavõimu. Kogu liturgiline aasta on meie elutee sümbol: sellel on algus ja lõpp, kohtumine Issanda Jeesuse, Kuninga ja Issandaga Taevariigis, kui me siseneme sinna "õe, surma" (püha Franciscus Assisist) kitsast väravast. Liturgilise aasta alguses (esimesel advendipühapäeval) näidati meile ette eesmärk, mille poole me liigume. Selle suurpüha liturgia õpetab meid tundma Issandat meie igapäevaelus ja valmistab meid ette tema lõplikuks tulekuks.

Loe edasi...

Täna, 5. novembril, täitub 100 aastat vaimuliku, teoloogi ja kultuuritegelase Vello Salo sünnist.

Endel Vaher (hiljem Vello Salo) sündis 5. novembril 1925 Lalsi alevikus Viljandimaal ja lahkus meie seast 21. aprillil 2019 Pirita kloostri vaimulikuna. Tema hämmastava trajektooriga elutee viis ta vabatahtlikuna Soome sõjaväkke ja taanduvate Saksa vägedega läbi sõjast laastatud Euroopa lõpuks Itaaliasse, kus ta leidis vaimse kodu katoliku kloostris Casa di Santa Brigida’s.

Loe edasi...

Täna on Kirik täis valgust.

Kõigi Pühakute suurpühal on meie pilgud suunatud taevasse – sinna, kus seisab lugematu rahvahulk valges rüüs, Jumala trooni ees. See on päev, mil maa ja taevas on teineteisele lähemal. See on päev, mil meenutame neid, kes on lasknud Jumala valgusel läbistada oma elu nii, et sellest on saanud valgus kogu maailmale. Ja kui tõstame pilgu siinsamas, meie Kirikus, näeme seda tõde oma silmaga.

Loe edasi...

Juubeliaasta palverännak on toimunud Peetruse trooni juurde ja siinjuures paari palveränduri tunnistused toimunust.

Esimene tunnistus.

Olin varem käinud palverännakul Viru-Nigulas. Ja nüüd lausa Rooma! Tegemist polnud turismireisiga, vaid sellise veidi salapärase seestpoolt minekuga. Mulle meeldis, et me elasime tagasihoidlikele palveränduritele kohastes majutuspaikades. Ühes kohas olid isegi eeslid. Avastasin võluva iidse muinasjutulinna nimega Vetralla, millest varem polnud kuulnudki. Vanasti matkasid palverändurid ju jalgsi, meie igapäevased bussisõidud maalilise vaate ja üheskoos loetud roosipärgadega olid selle kõrval köömes. Avanes toredaid võimalusi väikesteks, aga südamlikeks vestlusteks inimestega, keda varem vaid nägupidi teadsin. Ja kui palju veel naerda sai! Nii palju tarku, vaimukaid ja toredaid kaaslasi! Mõtlesin, et see reis tugevdas usku headusesse. Et väga vaimukat nalja saab teha ka heasüdamlikult. See ju vana tõde, et tugev inimene naerab enda, nõrk teiste üle.

Loe edasi...