2. artikkel. KINNITAMISE SAKRAMENT
1285. Koos ristimise ja Euharistiaga kuulub kinnitamine “kristlike initsiatsiooni- ehk sisenemissakramentide” hulka, mille ühtsust tuleb hoida. Kristlastele tuleb niisiis selgitada, et kinnitamise vastuvõtmine on hädavajalik ristimise täiusele viimiseks (vrd OCf praenotanda 1). „Kinnitamise sakramendi kaudu seotakse ristitud veelgi täiuslikumalt Kirikuga ning nad saavad Pühalt Vaimult erilist väge; nõnda on nad veelgi rangemalt kohustatud tõeliste Kristuse tunnistajatena usku nii sõna kui teoga levitama ning kaitsma” (LG 4; vrd OCf praenotanda 2).
Kinnitamine õndsusloos
1286. Vanas Lepingus kuulutasid prohvetid, et oodataval Messial puhkab Tema õndsusläkitusele (vrd Lk 4:16-22; Js 61:1)) põhinevalt Issanda Vaim (vrd Js 11:2). Et Püha Vaim laskus Johannese ristimise ajal Jeesusele, oli märgiks sellest, et Tema on see, kes peab tulema: et Ta on Messias, Jumala Poeg (vrd Mt 3:3-17; Jh 1:33-34). Kuna Püha Vaim Jeesuse vastu võttis, kulgeb terve Tema elu ja läkitus täielikus ühtsuses Püha Vaimuga, kelle Isa Talle mõõtmatult annab (vrd Jh 3:34). /702 – 716/
1287. See Vaimu täius polnud aga mõeldud mitte ainult Messiale, vaidseda pidi jagatama tervele messiaanlikule rahvale (vrd Hs 36:25-27; Jl 1:1-2). Kristus tõotas korduvalt Vaimu väljavalamist (vrd Lk 12:12; Jh 2:5-8; 7:37-39; 16:7-15; Ap 1:8) ning lunastas oma tõotuse kõigepealt ülestõusmise (vrd Jh 2:22) ja veelgi selgemalt Nelipühi päeval (vrd Ap 2:1-4). Täidetuna Pühast Vaimust, hakkavad apostlid kuulutama „Jumala suuri asju“ (Ap 2:11). Peetrus seletab, et see Vaimu väljavalamine on messiaanliku ajastu märk (vrd Ap 2:17-18). Kes uskus apostlite jutlust ning lasi ennast ristida, sai Püha Vaimu anni osaliseks (vrd Ap 2:38). /739/
1288. „Sellest ajast peale vahendasid apostlid vastristitutele Kristuse tahtmise kohaselt käte pealepanemise kaudu Vaimu andi ristimisarmu täiusele viimiseks (vrd Ap 8:15-17). Nii mainitakse Kirjas heebrealastele kristliku juhendamise elementide seas õpetust ristimisest ja käte pealepanemisest (vrd Hb 6:2). Seda käte pealepanemist vaadeldakse katoliiklikus pärimuses õigusega kinnitamise sakramendi algusena, mis Nelipühi armul teataval viisil Kirikus edasi kesta laseb” (Paulus VI, Apostellik konstitutsioon Divinae consortium naturae). /699/
1289. Et Püha Vaimu andi veel paremini märgistada, lisandus käte pealepanemisele peagi salvimine hästi lõhnava õliga (kriisamiga). See salvimine piltlikustas nime “kristlane”, mis tähendab “salvitut” ning lähtub Kristusest endast, keda „Jumal … oli võidnud Püha Vaimuga“ (Ap 10:38). Salvimise riitus on tänini nii Idas kui Läänes. Seepärast nimetatakse Idas seda sakramenti krismatsiooniks, salvimiseks kriisamiga või myroniga, mis tähendab “kriisamit”. Läänes viitab nimi “kinnitamine” (ld confirmatio) ühelt poolt ristimise kinnitamisele, millega kristlik initsiatsioon täiuslikuks saab, ja teiselt poolt ristimise armu tugevdamisele – mõlemad on Püha Vaimu viljad. /695, 436, 1297/
Ida ja Lääs – kaks traditsiooni
1290. Esimestel sajanditel oli kinnitamine koos ristimisega üksainus riitus, “topeltsakrament”, nagu ütleb püha Cyprianus. Igal aastaajal toimuvate laste ristimiste arvu ning maakoguduste arvu kasv üha suuremaks muutuvates diötseesides ei võimalda enam seda, et piiskop viibiks kõikidel ristimistalitustel. Kuna taheti, et ristimise täiusele viimist teostaks piiskop, tekib Läänes tava mõlemad sakramendid üksteisest lahutada. Idas aga on mõlema sakramendi üheskoos jagamine säilinud; salvimist jagab ristiv preester. Ta tohib aga salvida vaid piiskopi pühitsetud myroniga (vrd CCEO, can. 695, §1; can. 696, § 1). /1233/
1291. Rooma Kiriku tava – ristimisele järgnev kahekordne salvimine püha kriisamiga – on soodustanud Lääne praksise arengut. Vastristitu esimese salvimise võttis preester ette vahetult pärast ristimist ning see viidi lõpule teise salvimisega, kus piiskop võidis vastristitu laupa (vrd Hippolytus, Traditio apostolica, 21). Preestri teostatud esimene võidmine jäi seotuks ristimisriitusega; ta tähendab ristitu osalemist Kristuse prohvetlikus, preesterlikus ja kuninglikus ametis. Kui aga ristitakse täiskasvanu, toimub vaid üks salvimine, mis kuulub kinnitamise juurde. /1242/
1292. Idakirikute praktika rõhutab eelkõige kristliku initsiatsiooni ühtsust. Ladina Kiriku praktika seevastu väljendab uute kristlaste ühtsust oma piiskopiga kui sellega, kes on oma Kiriku ühtsuse, tema katoliiklikkuse ja apostellikkuse tagaja. Sel viisil rõhutatakse ka kooskõla Kristuse Kiriku apostoolsete allikatega. /1244/
II. Märgid ja kinnitamise riitus
1293. Selle sakramendi riituses tuleb tähele panna kahte asja: salvimise märki ja seda, mida salvimine tähistab ja sisse vermib, nimelt vaimulikku pitserit.
Salvimine omab piibellikus ja antiikses piltlikus keeles rikkalikult tähendusi. Õli on ülevoolava jõukuse (vrd Tn 11:14) ja rõõmu (vrd Ps 23:5; 104:15) märk; ta puhastab (salvimine enne ja pärast pesemist) ja teeb painduvaks (atleetide ja maadlejate salvimine); ta on tervendamise märk, sest vaigistab marrastuste ja haavade valu (vrd Js 1:6; Lk 10:34); ta teeb ka kauniks, terveks ja tugevaks. /695/
1294. Kõiki neid õliga salvimise tähendusi võime leida ka sakramentaalses elus. Ristimisel saadud salvimine katehhumeenide õliga tähendab puhastamist ja jõu andmist; haigete salvimine annab tervenemist ja tugevdamist. Pärast ristimist kinnitamisel ja pühitsemisel toimuv salvimine püha kriisamiga on konsekratsiooni märk. Kinnitamise läbi osalevad kristlased – see tähendab salvitud – veel enam Kristuse läkituses ning Püha Vaimu täiuses, et tervest nende elust voogaks “Kristuse healõhnalist hõngu”. /1152/
1295. Salvimise läbi omandab kinnitamine märgi, Püha Vaimu pitseri. Pitser on isiku kujund (vrd 1 Ms 38:18; Ül 8:6), tema autoriteedi märk (vrd 1 Ms 41:42) mingi eseme omanikuõiguse osas (vrd 3 Ms 32:34) – näiteks sõdureid märgistatakse nende juhi pitseriga ja orjasid nende peremehe omaga. Pitser kinnitab õigusakti (vrd 1 Kn 21:8) või dokumendi ehtsust (vrd Jr 32:10) ning muudab selle mõnes olukorras salajaseks (vrd Js 29:11). /698/
1296. Kristus annab endast ise teada, et Isa kinnitas oma pitseriga Tema pojaksolemist (vrd Jh 6:27). Ka kristlane on pitseriga märgistatud: Jumal on see, „kes on meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse” (2 Kr 1:22; vrd Ef 1:13; 4:30). See Püha Vaimu pitser tähendab, et kuulutakse tervenisti Kristusele ja ollakse alati Tema teenistuses, kuid see on ka Jumala kaitse tõotatud märgiks suures viimsete aegade katsumuses (vrd Ilm 7:2-3; Hs 9:4-6). /1121/
Kinnitamise riitus
1297. Oluline tegevus, mis küll kinnitamise pühitsemisele eelneb, kuid ometi teatavas mõttes selle juurde kuulub, on püha kriisami pühitsemine. Suurel Neljapäeval konsekreerib piiskop kriisamimissa ajal püha kriisami tervele piiskopkonnale. Mõnedes idakirikutes on see pühitsus isegi patriarhile jäetud. /1183, 1241/
Süüria Antiookia liturgias kõlab püha kriisami (myroni) epiklees: “Isa … läkita oma Püha Vaim meie ja selle õli üle ja pühitse see, et ta kõigile, keda sellega salvitakse ja märgistatakse, oleks püha myron, preesterlik myron, kuninglik myron, rõõmu salvimine, valguse rõivas, õndsuse mantel, vaimulik and, ihu ja hinge tervenemine, kadumatu õnn, kustumatu pitser, usu kilp ja hirmuäratav kiiver kõigi kurja vaenlase tegude vastu.“
1298. Kui kinnitamist pühitsetakse ristimisest lahus, nagu see toimub Rooma riituses, algab selle sakramendi liturgia kinnitatavate ristimistõotuse uuendamise ning Usutunnistusega. Nõnda saab ilmseks, et kinnitamine on ristimise jätk (SC 71). Kui ristitakse täiskasvanut, saab ta kohe kinnitamise ning osaleb Euharistias (vrd CIC, can. 866).
1299. Rooma riituses sirutab piiskop käed üle kõigi kinnitatavate – see on žest, mis on apostlite aegadest Vaimu andmise märgiks. Sealjuures palub piiskop Vaimu väljavalamist:
„Kõigeväeline Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, sina oled need (noored) kristlased (meie vennad ja õed) ristimises Aadama süüst vabastanud, sa oled neile veest ja Pühast Vaimust uue elu kinkinud. Me palume sind, Issand, läkita neile toetaja, Püha Vaim. Anna neile arukuse ja mõistmise, hea nõu, tunnetuse, tugevuse, vagaduse ja jumalakartlikkuse Vaim. Kristuse, meie Issanda läbi“ (OCf, 9). /1831/
1300. Järgneb sakramendi olemuslik riitus. Ladina riituses jagatakse kinnitamise sakramenti „kriisamiga lauba salvimise, käte pealepanemise ning sõnade kaudu: Accipe signaculum doni Spiritus Sancti – „Võta vastu Püha Vaimu anni pitser““ (Paulus VI, Apostellik konstitutsioon Divinae consortium naturae). Idakirikutes salvitakse pärast epikleesi palvet myroniga olulisemaid kehaosi: laupa, silmi, nina, kõrvu, huuli, rinda, selga, käsi ja jalgu. Iga salvimisega kaasneb vormel: „Püha Vaimu anni pitser“. /699/
1301. Rahutervitus, millega selle sakramendi riitus lõpeb, märgistab ja tunnistab kiriklikku osadust piiskopi ning kõigi kristlastega. (vrd Hippolytus, Traditio apostolica, 32).
III. Kinnitamise mõjud
1302. Nagu ilmneb kinnitamise riitusest enesest, on kinnitamise sakramendi tulemuseks Püha Vaimu külluslik väljavalamine, nagu see kord Nelipühi päeval apostlitele osaks sai. /731/
1303. Seepärast kasvatab ja süvendab kinnitamine ristimise armu: /1262 – 1274/
- ta juurutab meid sügavamalt Jumala lapse seisusesse, mis lubab meil öelda: „Abba, Isa“ (Rm 8:15);
- ta ühendab meid tugevamini Kristusega;
- ta rohkendab meis Püha Vaimu ande;
- ta seob meid täielikumalt Kirikuga (vrd LG 11);
- ta kingib meile erilise Püha Vaimu väe, et me oleksime sõnas ja teos tõelised Kristuse tunnistajad, suudaksime levitada ning kaitsta usku, tunnistada vapralt Kristuse nime ning eales ei häbeneks risti (vrd DS 1319; LG 11; 12).
„Meenuta siis, et sa oled vastu võtnud Vaimu pitseri: arukuse ja arusaamise, hea nõu ja tugevuse, tunnetuse ja vagaduse, püha Vaimu pitseri, hoia seda, mida sa oled saanud! Jumal Isa on su pitseerinud, Issand Kristus on sulle jõudu andnud ning Vaimu pandi sinu südamesse andnud“ (p. Ambrosius, De mysteriis, 7, 42).
1304. Kinnitamist saab jagada vaid üks kord, niisamuti nagu ristimist, mille täiusele viimine ta on. Kinnitamine vermib ju hinge kustumatu vaimuliku märgi, „sakramentaalse pitseri” (vrd DS 1609). See on märgiks, et Jeesus Kristus on kristlase oma Vaimu pitseriga märgistanud ning andnud talle väe ülevalt selleks, et ta oleks Tema tunnistaja (vrd Lk 24:48-49). /1121/
1305. See sakramentaalne pitser täiustab ristimisel saadud kristlaste üldist preesterlust. Kinnitatu saab „väe justkui ametikohustest tulenevalt (quasi ex officio) avalikult tunnistada usku Kristusesse“ /p. Thomas Aquinost, Summa Theologiae, III,72,5, ad 2). /1268/
IV. Kes saab kinnitamist vastu võtta?
1306. Iga ristitu, kes pole veel kinnitatud, võib ja peab kinnitamise sakramendi vastu võtma (vrd CIC, can. 899, § 1). Ristimine, kinnitamine ja Euharistia on ühtsed, „kristlased on … kohustatud neid sakramente õigeaegselt vastu võtma” (CIC, can. 890), sest ilma kinnitamise ning Euharistiata on ristimise sakrament küll kehtiv ja mõjus, ent kristlik initsiatsioon on veel lõpule viimata. /1212/
1307. Ladina traditsiooni kohaselt on sobiv aeg kinnitamise vastuvõtmiseks “mõistuse kasutamise iga”. Surmaohus tuleb aga ka lapsi kinnitada, isegi juhul, kui nad ei ole veel mõistuse kasutamise eas (vrd CIC, can. 891, 833, § 3).
1308. Kui vahel kõneldakse kinnitamisest kui “kristliku täisealisuse sakramendist“, siis ei saa täiskasvanuks saamist usus võrdsustada loomuliku täiskasvanuks saamisega. Ei tohi ka unustada, et ristimise arm on süüdimatu ja teenimatu valikuline arm, mis ei vaja “tõestamist” selleks, et ta mõjus oleks. Püha Thomas Aquinost meenutab selle kohta: /1250/
„Kehaline iga pole hinge jaoks määrav, seepärast võib inimene ka lapseeas saavutada vaimuliku täiskasvanuea, mille kohta Tarkuseraamat (4:8) ütleb: „Sest austatav vanus ei ole sama mis pikk iga,
ja seda ei mõõdeta aastate arvuga“. Sellest tuleneb, et paljud on lapseeas Püha Vaimu väel vapralt kuni vereni Kristuse eest võidelnud“ (Summa Theologiae, III,72,8, ad 2).
1309. Ettevalmistus kinnitamiseks peab olema suunatud sellele, et juhatada kristlasi tihedamale ühtsusele Kristusega, elavamale usalduslikkusele Püha Vaimuga, Tema mõjutusega, andidega ja sisendustega, et sel moel paremini kanda kristliku elu apostellikke kohustusi. Seepärast peab kinnitamiseelne katehhees kandma hoolt selle eest, et äratada mõtet Jeesuse Kristuse Kirikusse kuulumisest – seda nii kogu Kiriku kui koguduse osas. Viimasel lasub kinnitatavate ettevalmistamise osas eriline vastutus (vrd OCf praenotanda 13).
1310. Et kinnitamist vastu võtta, tuleb olla armu seisundis. Seepärast on soovitav enne kinnitamist vastu võtta meeleparanduse sakrament, et olla puhastatud Püha Vaimu anni vastuvõtmiseks. Peale selle peab intensiivne palve ette valmistama Püha Vaimu väe ning armu vastuvõtmist alandlikkuse ja valmisoleku vaimus (vrd Ap 1:14). /2670/
1311. Kinnitatavad peavad, nii nagu ristimiselgi, leidma endale vaimulikuks toeks kinnitamise isa või –ema. Väljendamaks mõlema sakramendi kokkukuuluvust, oleks soovitav, kui selleks oleks üks ristivanematest (vrd Ocf praenotanda 15; 16; CIC can. 893, § 1. 2), /1255/
V. Kinnitamise jagaja
1312. Kinnitamise esmane jagaja (minister originarius) on piiskop (vrd LG 26).
Idas jagab kinnitamist tavaliselt ristiv preester koos ristimisega ühel ja samal talitusel. Ta teeb seda aga patriarhi või piiskopi pühitsetud püha kriisamiga. See väljendab Kiriku apostellikku ühtsust, kuna kinnitamise sakrament tugevdab sidet Kirikuga. Seda korda järgib ka Ladina Kirik täiskasvanute ristimise puhul või siis, kui mõnes teises kristlikus ühenduses ristitu, kes pole kinnitamise sakramenti kehtivalt vastu võtnud, võetakse vastu täielikku osadusse Kirikuga (vrd CIC, can. 883, § 3). /1233/
1313. Ladina riituses on piiskop kinnitamise korraline jagaja (vrd CIC, can. 882). Kuigi piiskop võib mõjuvatel põhjustel preestritele kinnitamise jagamiseks täisvolituse anda (vrd CIC, can. 884, § 2), vastab sakramendi mõttele siiski see, et ta seda ise jagab. Lõpuks lahutati just nimelt sel põhjusel kinnitamine ajaliselt ristimisest. Piiskopid on apostlite järeltulijad ning on seega saanud pühitsuse sakramendi täiuse. Kui nad kinnitamist ise jagavad, väljendab see selgelt, et kinnitamine seob selle vastuvõtjaid tihedamini Kirikuga, tema apostlike alustega ning läkitusega olla Kristuse tunnistajaks. /1290, 1285/
1314. Juhul kui kristlane on surmaohus, tohib iga preester talle kinnitamist jagada (CIC, can. 883, § 3). Kirik tahab nimelt, et ükski tema lastest, olgu ta kuitahes väike, ei lahkuks sellest maailmast ilma Püha Vaimu anni läbi Kristuses täiusele jõudmata. /1307/
LÜHITEKSTID
1315. „Aga kui Jeruusalemmas olevad apostlid said kuulda, et Samaaria on Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese. Need tulid kohale ja palvetasid samaarlaste eest, et nad võtaksid vastu Püha Vaimu. Sest Vaim ei olnud langenud veel kellegi peale nende seast, nad olid üksnes ristitud Issanda Jeesuse nimesse. Siis panid apostlid oma käed nende peale ja nad võtsid vastu Püha Vaimu“ (Ap 8:14-17).
1316. Kinnitamine viib ristimise armu täiusele. See on sakrament, mis annab Püha Vaimu, et juurutada meid sügavamalt Jumala lapse seisusesse ja siduda tugevamini Kristusega, kinnitada meie sidet Kirikuga, panna meid enam tema läkituses osalema ja aidata meid sõnas ja teos tunnistust anda meie kristlikust usust.
1317. Nagu ristimine, nii vermib ka kinnitamine kristlase hinge märgi, kustumatu pitseri; seepärast saab seda sakramenti vaid üks kord vastu võtta.
1318. Idas jagatakse kinnitamist vahetult pärast ristimist ja sellele järgneb osalemine Euharistias – see on traditsioon, mis tõstab esile kolme kristliku sisenemissakramendi ühtsust. Ladina Kirikus jagatakse kinnitamist siis, kui on jõutud mõistuse kasutamise ikka. Tavaliselt on kinnitamine jäetud piiskopile viitamaks, et see sakrament kinnitab sidet Kirikuga.
1319. Kinnitatav, kes on jõudnud mõistuse kasutamise ikka, peab tunnistama usku, olema armu seisundis, omama tahet kinnitamist vastu võtta ning olema valmis kiriklikus osaduses ja maailmas täitma oma ülesannet Jeesuse Kristuse jüngri ning tunnistajana.
1320. Kinnitamise olemuslik riitus seisneb selles, et ristitu laupa salvitakse püha kriisamiga (Idas salvitakse ka teisi kehaosi). Sealjuures paneb kinnitamise jagaja talle käed pea peale ning ütleb Rooma riituses: Accipe signaculum doni Spiritus Sancti – „Võta vastu Püha Vaimu anni pitser“, Bütsantsi riituses: „Püha Vaimu anni pitser“.
1321. Kui kinnitamist pühitsetakse lahus ristimisest, muudetakse tema seotus ristimisega ilmseks muuhulgas ristimistõotuse uuendamisega. Kinnitamise jagamine Euharistia pühitsemise raames aitab esile tõsta kristlike sisenemissakramentide ühtsust.