Kallid vennad piiskopid,

Täpselt nagu mu eelkäija Benedictus XVI tegi koos Summorum Pontificum’iga, soovin ma lisada Motu proprio Traditionis custodes'ile kirja, selgitamaks motiive, mis mu otsuse ajendasid. Pöördun teie poole usalduse ja siirusega selle jagatud „kogu Kiriku eest hoolimise nimel, mis aitab ülimalt kaasa Universaalse Kiriku hüvangule“, nagu Vatikani II Kirikukogu meile meelde tuletab. [1]

Enamik inimesi mõistab motiive, mis ajendasid Püha Johannes Paulust II ja Benedictust XVI lubama Püha Pius V välja kuulutatud ja Püha Johannes XXIII poolt 1962. aastal toimetatud Rooma missaali kasutada Armulaua ohverdamiseks. Volitus, mille andis Jumalateenistuse Kongregatsioon 1984. aastal [2] ja mille Püha Johannes Paulus II kinnitas Motu Proprio Ecclesia Dei’s 1988. aastal [3], oli ajendatud ennekõike soovist soodustada skisma paranemist Mons. Lefebvre liikumisega. Kirikliku kavatsusega taastada Kiriku ühtsus paluti piiskoppidel seega heldelt vastu võtta nende ustavate „õiglased püüdlused“, kes taotlesid selle missaali kasutamist. 

Armsad vennad ja õed, tere päevast!


Läinud päevadel lõpetasin apostelliku reisi Lätisse, Leedusse ja Eestisse, nende kolme Balti riikideks kutsutava riigi sajanda iseseisvusaastapäeva puhul. Sajast aastast pool on nad elanud okupatsioonide ikke all – kõigepealt natsistliku ja seejärel nõukogude. Need on palju kannatanud rahvad ja seepärast on Issand neid eriliselt vaadanud. Tänan kolme vabariigi presidente ja riigiametnikke suurepärase vastuvõtu eest. Tänan piiskoppe, ja kõiki, kes on selle kirikliku sündmuse toimumisele kaasa aidanud.

„...õhtu jõudes..“ (Mk.4:35) Nii algab kirjakoht, mida me kuulasime. Juba nädalaid tundub, et on saabunud õhtu. Pilkane pimedus on laskunud meie väljakutele, tänavatele ja linnadele, see võimutseb meie eludes täites kõike kõrvulukustava vaikuse ja kõleda tühjusega halvates kõik oma teel. Seda on tunda õhus, seda on märgata žestides, sellest räägivad pilgud. Me oleme hämmingus ja hirmul. Nagu jüngrid Evangeeliumis, oleme ootamatult tabatud raevukast tormist. Me leiame end samast paadist, me kõik oleme haavatavad ja segaduses, aga samas ka olulised ja vajalikud, me kõik peame sõudma koos, me kõik vajame lohutust selles olukorras. Selles paadis...me oleme kõik. Nii nagu need jüngrid, kes rääkides ühehäälselt ütlevad ahastuses: “Me hukkume“ (Mk 4:38), nii oleme ka meie mõistnud, et me ei saa minna edasi igaüks omal jõul vaid ainult üheskoos. 

Kallid vennad ja õed, häid Ülestõusmispühi!

Täna kajab kõikjal maailmas Kiriku sõnum: „Jeesus Kristus on üles tõusnud! – Tõesti, Ta on üles tõusnud!“

See hea uudis on süttinud öösel nagu uus tuleleek: öösel, mil maailm seisab juba silmitsi märkimisväärsete katsumustega ja nüüd on sellele lisandunud veel pandeemia paine, mis paneb rängale proovile kogu meie suure inimpere. Sellel ööl on taas kostnud Kiriku hääl: „Kristus, minu lootus, on üles tõusnud!“ (Ülestõusmispühade sekvents).

1. Kallid kristlased,
imeline pilt jõulusõimest ei lakka kunagi meis tekitamast hämmingut ja imestust. Jeesuse sünni kujutamine on ilus ja lihtne rõõmukuulutus jõulusõimes, mis on elav Evangeelium väljavõetud Pühakirjast. Kui me mõtiskleme Jõululoo teemal, oleme kutsutud vaimsele rännakule, kus Jumal alandas ennast, sai inimeseks ja kohtus iga mehe ja naisega. Me mõistame, kui suur on Tema armastus meie vastu, et Ta sai üheks meist ja et meie omakorda saaks üheks Temaga.

Alamkategooriaid

Kontakt

Apostellik Administratuur Eestis
Vene 18
10123 Tallinn
Kantselei tel 6446367
kantselei.ppk@gmail.com

TOETA KIRIKUT!
Toeta kirikut vastavalt oma võimalustele ja südametunnistusele.
Ülekanded võib teha:
Rooma-katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudus
a/k EE022200001120059545

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search