2. artikkel. TEINE KÄSK
„Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta“ (2 Ms 20:7; 5 Ms 5:11).
„Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi valet vanduda… Aga mina ütlen teile: Ärge vanduge üldse“ (Mt 5:33-34).
I. Issanda nimi on püha /2807-2815/
2142. Teine käsk kirjutab ette Issanda nime austamise. Nagu esimene käsk, kuulub see religiooni vooruse juurde ning määratleb eriliselt meie sõnapruugi pühade asjade osas.
2143. Kõikide ilmutussõnade seas on Jumala ilmutatud nimel eriline koht. Jumal usaldab oma nime nendele, kes Temasse usuvad. Ta annab ennast neile tunda oma isiku müsteeriumis. See nime teadaandmine on usalduse ning sõpruse märk. „Issanda nimi on püha.“ Seepärast ei tohi inimene seda kuritarvitada. Ta peab seda vaikivas, armastavas kummardamises meeles pidama (vrd Sk 2:17). Ta tohib seda tarvitada vaid selleks, et Jumalat õnnistada, kiita ja ülistada (vrd Ps 29:2; 96:2; 113, 1-2). /203, 435/
2144. Aukartuses Jumala nime vastu väljendub aukartus, mida võlgnetakse Jumalale endale ning kõigele pühale, millele Jumala nimi viitab. Pühaduse tunnetus kuulub religiooni vooruse juurde.
„Kas aukartus ja pühaduse tunnetus on kristlikud tunded või mitte? Keegi ei saa selles mõistlikul viisil kahelda. Need on tunded, mis meil – ja väga tugevalt – oleksid, kui me sõna otseses mõttes võiksime kõigeväelist Jumalat vaadelda. Seepärast on need tunded, mis meil oleksid siis, kui me Tema kohalolust teadlikuks saame. Sel määral mil me usume, et Ta on kohal, meil need on. Kui meil neid ei ole, siis me ei teadvusta, ei usu, et Ta on kohal“ (J. H. Newman, Parochial and plain sermons, 5,2).
2145. Kristlane peab andma tunnistust Issanda nimest seeläbi, et ta kartmatult oma usku tunnistab (vrd Mt 10:32¸ 1 Tm 6:12). Jutlus ning katehhees peavad olema läbi imbunud aukartusest meie Issanda Jeesuse Kristuse nime vastu. /2472, 427/
2146. Teine käsk keelab Jumala nime kuritarvitamise, see tähendab igasuguse Jumala, Jeesuse Kristuse, aga ka Neitsi Maarja ning kõikide pühakute nimede sobimatu ja väära tarvitamise.
2147. Lubadused, mis antakse teistele Jumala nimel, toovad mängu Jumala au, usaldusväärsuse, tõesuse ning autoriteedi. Neist tuleb õigluse vaimus tingimata kinni pidada. Kes neist kinni ei pea, kuritarvitab Jumala nime ja kuulutab Jumala valelikuks (vrd 1 Jh 1:10). /2101/
2148. Jumala teotamine on otsene teise käsu rikkumine. Ta seisneb selles, et Jumalale öeldakse – kas seesmiselt või väliselt – vihkamise-, etteheite-, väljakutsesõnu, et Jumalast halvasti kõneldakse, Talle sõnades austust ei osutata ning Jumala nime kuritarvitatakse. Püha Jaakobus mõistab hukka need, kes teotavad „seda kaunist nime, mis on nimetatud teie üle“ (Jk 2:7). Keeld Jumalat teotada hõlmab ka sõnu Kristuse Kiriku, pühakute või pühade esemete vastu. Jumalat teotav on ka Jumala nime kuritarvitamine, et varjata kuritegelikke kavatsusi, rahvaid orjastada, inimesi piinata või mõrvata. Jumala nime kuritarvitamine kuriteo toimepanemiseks viib religioonist lahtiütlemiseni.
Jumala teotamine on vastuolus aukartusega, mida võlgnetakse Jumalale ning Tema pühale nimele. Ta on oma loomult raske patt (vrd CIC, can 1369). /1756/
2149. Vandumised, mis kuritarvitavad Jumala nime ilma Jumala teotamise tahteta, on austuse puudumine Jumala vastu. Teine käsk keelab ka Jumala nime kasutamise maagia otstarbel.
„Jumala nimi on suur seal, kus seda nimetatakse sellise aukartusega, mida Tema auhiilguse suurus nõuab. Jumala nimi on püha seal, kus seda nimetatakse aukartlikult ja hirmuga Teda solvata“ (p. Augustinus, De sermone Dominici in monte, 2,45,19: PL 34,1278).
II. Jumala nime kuritarvitamine
2150. Teine käsk keelab valevande. Vandumine või vande andmine tähendab Jumala tunnistajaks kutsumist sellele, mida tunnistatakse. See tähendab toetumist Jumala tõesusele, et see tunnistaja tõesust tagaks. Vanne kohustab Issanda nimel. „Karda Issandat, oma Jumalat, ja teeni teda ning vannu tema nime juures!“ (5 Ms 6:13).
2151. Valevande hukkamõistmine on kohustus Jumala ees. Jumal kui Looja ja Issand on igasuguse tõe mõõdupuu. Inimese sõna on kas kooskõlas või vastuolus Jumalaga, kes on Tõde ise. Sel määral, kui vanne vastab tõele ning on õigustatud, rõhutab ta, et inimese sõna tugineb Jumala tõesusele. Valevanne seevastu kutsub Jumalat vale tunnistajaks. /215/
2152. Vande murdmine toimub siis, kui keegi annab vande all lubaduse, mida ta ei kavatsegi täita või hiljem murrab. Vande murdmine on kaalukas aukartuse puudumine Tema vastu, kes on Issand iga sõna üle. Vande all kohustuda tegema midagi halba on vastuolus Jumala nime pühadusega. /2476, 1756/
2153. Jeesus selgitas teist käsku Mäejutluses: „Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: “Sa ei tohi valet vanduda!” ja “Issandale antud vandeid tuleb pidada!”. Aga mina ütlen teile: ärge vanduge üldse … Iga teie “jah” olgu “jah” ja iga teie “ei” olgu “ei”, aga mis üle selle, see on kurjast“ (Mt 5:33-34.37). Jeesus õpetab, et iga vanne kaasab Jumala ning et Jumala ja Tema tõe kohalolu peab igas sõnas au sees pidama. Peenetundeline Jumala poole pöördumine kõnes käib koos aukartliku teadlikkusega Tema kohalolust, mida iga meie ütlus kas kinnitab või naeruvääristab. /2466/
2154. Tuginedes pühale Paulusele (vrd 2 Kr 1:23; Gl 1:20), on Kiriku Pärimus Jeesuse sõna selliselt mõistnud, et kui vande puhul on tegemist kaaluka ning õiglase põhjusega (näiteks kohtus), siis pole see keelatud. „Vannet, see tähendab Jumala nime kustumist tõe tunnistajaks, tohib anda ainult tões, läbikaalutult ning õiglaselt“ (CIC, can 1199, §1).
2155. Jumala nime pühadus nõuab, et seda ei kasutataks tühistel põhjustel. Vannet ei tohi anda ka juhul, kui asjaolud näitavad, et tegemist on võimuga, kes heakskiitmist ebaõiglaselt nõuab. Kui vannet nõuab mitteõiguspärane riigivõim, tohib selle andmisest keelduda. Sellest tuleb keelduda, kui seda nõutakse eesmärgil, mis on vastuolus inimväärikuse või Kiriku osadusega. /1903/
III. Ristinimi
2156. Ristimise sakramenti jagatakse „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel“ (Mt 18:19). Ristimises pühitseb Issanda nimi inimest ning kristlane saab oma nime Kirikus. See võib olla võetud pühakult, see tähendab Kristuse jüngrilt, kes on elanud eeskujulikus ustavuses Issandale. Nimepühak on kristliku armastuse eeskuju ja kindlustab oma eestpalve Jumala juures. Ristinimi võib väljendada ka mõnda kristlikku müsteeriumi või kristlikku voorust. „Vanematel, ristivanematel ja kogudusepreestril tuleb hoolt kanda selle eest, et ei antaks kristlikule vaimule võõrast nime“ (CIC, can 855). /232, 1267/
2157. Kristlane alustab oma päeva, palvet ja tegevust ristimärgiga: „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen“. Ristitu pühendab terve oma päeva Jumala aule ja kutsub Lunastaja armu, mis võimaldab tal Pühas Vaimus Jumala lapsena tegutseda. Ristimärk kinnitab teda katsumustes ja raskustes. /1235, 1668/
2158. Jumal kutsub igaüht nimepidi (vrd Js 43:11; Jh 10:3). Iga inimese nimi on püha. Nimi on justkui isiku ikoon. Nimi nõuab austust selle väärikuse nimel, kes seda kannab.
2159. Saadud nimi on antud igaveseks. Taevariigis hakkab iga Jumala nimega tähistatud isiku salapärane ning ainulaadne iseloom täies valguses särama. „Võitjale ma annan… valge kivikese ning kivikesele kirjutatud uue nime, mida ükski peale saaja ei tea“ (Ilm 2:17). „Ma nägin, ennäe: Tall seisis Siioni mäel ning koos temaga sada nelikümmend neli tuhat, kelle otsaesisele oli kirjutatud tema nimi ja tema Isa nimi“(Ilm 14:1).
LÜHITEKSTID
2160. „Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!“ (Ps 8:2)
2161. Teine käsk kirjutab ette Jumala nime au sees pidamise. Issanda nimi on püha.
2162. Teine käsk keelab igasuguse sobimatu Issanda nime tarvitamise. Kes tarvitab Jumala, Jeesuse Kristuse, Neitsi Maarja ja pühakute nimesid solvaval viisil, teotab Jumalat.
2163. Valevanne kutsub Jumalat olema vale tunnistajaks. Vande murdmine on raske eksimus Issanda vastu, kes oma lubadusi alati ustavalt peab.
2164. „Ära vannu midagi ei Looja ega loodu nimel, kui puudub tõde, hädavajadus või aukartus!“ (p. Ignatius Loyolast, Exercitia spirituales, 38).
2165. Ristimisel saab kristlane Kirikus oma nime. Vanematel, ristivanematel ja kogudusepreestril tuleb selle eest hoolt kanda, et talle antaks kristlik eesnimi. Nimepühak on kristliku armastuse eeskujuks ning kindlustab oma eestpalve.
2166. Kristlane alustab oma palvet ja tegemisi ristimärgiga: „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen“.
2167. Jumal hüüab iga inimest nimepidi.