TEINE LÕIK. ISSANDA PALVE: “MEIE ISA”
2759. „Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, üks ta jüngritest ütles talle: “Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!”“ (Lk 11:1). Vastusena sellele palvele usaldab Jeesus oma jüngritele ning oma Kirikule kristliku põhipalve. Püha Luukas edastab lühivariandi viie palvega (vrd Lk 11:2-4), püha Matteus põhjalikuma, seitsme palvega (vrd Mt 6:9-13).
Meie Isa, kes Sa oled taevas,
pühitsetud olgu Sinu nimi,
Sinu Riik tulgu,
Sinu tahtmine sündigu
nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev
ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele
ja ära saada meid kiusatusse,
vaid päästa meid ära kurjast.
2760. Väga vara hakkas liturgia seda Issanda palvet lõpetama doksoloogiaga. Didaches (VIII,2) kõlab see nõnda: „Sest sinu on vägi ja au igavesti“. Apostellikud konstitutsioonid (7,24,1) lisavad algusesse “rRiik”. See formuleering kehtib tänapäeval oikumeenilise palve sõnastuses. Bütsantsi traditsioon lisab enne “au” veel “Isa, Poja ja Püha Vaimu”. Rooma missaraamat täiendab viimast palvet (vrd MR, embolism) rõhutatud „õndsa lootuse“ (Tt 2:3) täitumise ja meie Issanda Jeesuse Kristuse taastulemise ootamisega. Sellele järgneb kristliku koguduse akklamatsioon, millesse on võetud Apostellikest konstitutsioonidest pärinev doksoloogia. /2855, 2854/
1. artikkel. TERVE EVANGEELIUMI KOKKUVÕTE
2761. „Issanda palve on terve Evangeeliumi kokkuvõte“ (Tertullianus, De oratione, 1). Kui Issand meile oma palvevormeli pärandas, lisas Ta: „Paluge, ja teile antakse“ (Lk 11:9). „Igaüks võib niisiis vastavalt oma vajadustele palveid taeva poole saata; tal tuleb aga alati alustada Issanda palvega, mis jääb põhipalveks“ (Tertullianus, De oratione, 10).
I. Pühakirja keskmes
2762. Pärast seda, kui püha Augustinus oli tuvastanud, et psalmid on kristliku palve põhiline toit ning et nad on seotud Meie Isa palve palumistega, kinnitab ta:
„VaadakeKäige läbi kõik Pühakirjas leiduvad palved. Minu arvates ei leia te sealt midagi, mis ei sisalduks Issanda palves“ (Epistulae, 130,12,22: PL 33,502).
2763. Kõik Vana Testamendi kirjad (käsk, prohvetid ja psalmid) on Jeesuses Kristuses täide viidud (vrd Lk 24:44). Evangeelium on “rõõmusõnum”. Tema esmasne kuulutuse võttis kokku on püha Matteuse poolt kokku võetud Mäejutluses (vrd Mt 5-7). Palve meie Isa poole on Sselle kuulutuse keskmes on palve meie Isa poole. See seos selgitab igat palumist meie Issanda poolt edastatud palves: /102/
„Issanda palve on kõige täiuslikum palve … Selles mitte ainult ei paluta kõige eest, mida me õiglasel viisil soovida võime, vaid ka selles järjestuses, milles me neid soovima peame. Nii õpetab see palve meid mitte ainult paluma, vaid vormib ka kogu meie meelsust“ (p. Thomas Aquinost, Summa Theologiae, II–II, 83,9). /2541/
2764. Mäejutlus on elamise õpetus, Meie Isa aga on palve,; kuid mõlemas vormib Issanda Vaim uueks meie igatsusi, see tähendab meie seesmisi tundmusieliigutusi. Jeesus juhatab meid oma sõnadega selle uue elu juurde ning õpetab meid seda palves paluma. Sellest, kui õige on meie palve, oleneb see, kui õige on meie elu Kristuses. /1965, 1969/
II. “Issanda palve”
2765. Traditsiooniline väljend “Issanda palve” või “palve Issandalt” tähendab, seda, et Jeesus, meie Issand, on meile õpetanud selle meie Isale suunatud palve. See Jeesuselt pärinev palve on tõeliselt ainulaadne – ta, ta pärineb Issandalt. Ühelt poolt annab Jumala ainusündinud Poeg meile selles palves sõnad, midas Isa on Talle on andnud (vrd Jh 17:7); Tta on meie palve Õpetaja. Teiselt poolt tunneb Ta lihaks saanud Sõnana oma inimlikus südames oma inimestest õdede ja vendade vajadusi ning ilmutab need meile; Ta on meie palve eeskuju. /2701/
2766. Kuid Jeesus ei päranda meile mitte mingit mehhaaniliselt korratavat vormelit (vrd Mt 6:7; 1 Kn 18:26-29). Issanda palves õpetab Püha Vaim Jumala lapsi Jumala sõna läbi Isa poole palvetama, nagu see toimub igas suulises palves. Jeesus eiaga annab meile mitte ainult sõnuad meie lapsemeelse palve tarvis, vaid samas ka Vaimu, mille läbi need meis „vaimuks ja eluks“ (vrd Jh 6:63) saavad. Enamgi veel, meie lapsemeelse palve tõenduseks ja võimaldamiseks läkitas Isa ka meie „südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: abba, Isa“ (Gl 4:6). Meie palve esitab Isale meie soovid. Seepärast Isa, „südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest“ (Rm 8:27). Sel moel kuulub meie palve Isa poole Poja ning Püha Vaimu läkitamise müsteeriumi juurde. /690/
III. Kiriku palve
2767. Algusest peale võtab Kirik vastu Issanda ning Püha Vaimu lahutamatult seotud sõnade anndi. Püha Vaim elustab need Issanda sõnad kristlaste südametes need Issanda sõnad. Esimesed kogudused palvetasid Issanda palvet „kolm korda päevas“ (Didache, 8,3).
2768. Vastavalt apostellikule Pärimusele juurdub Issanda palve oma olemuselt liturgilises palves.
„Issand õpetab meid ühiselt kõikide meie vendade eest palvetama. Sest Ta ei ütle: “Minu Isa” taevas, vaid “meie Isa”, et meie palve astuks ühes vaimus välja terve Kiriku Ihu eest välja“ (p. Johannes Chrysostomous, Homilia in Mathhaeum, 19,4: PG 57,278D).
Kõigis liturgilistes traditsioonides on Issanda palve suurte tunnipalvete oluline osa. Kuid eelkõige saab tema kiriklik loomus ilmsiks kolmes kristliku sisenemise sakramendis.
2769. Issanda palve üleandmine (traditio) ristimisel ja kinnitamisel on Jumalajumalikku ellu uuestisündimise märk. Kristlik palve tähendab Jumalaga rääkimist Jumala enda sõnadega. Nõnda õpivad need, kes on „uuesti sünnitatud… Jumala elava ning jääva sõna kaudu“ (1 Pt 1:23), Jumala poole hüüdma selle ainsa sõna kaudu, mida Isa alati kuulda võtab. Ning nüüdsest tohivad nad seda teha, kuna Püha Vaimuga salvimise pitser on kadumatult vajutatud nende südamesse, nende kõrvadesse, nende huultele ja tervesse nende olemusse Jumala lastepoegadena. Seepärast on enamikus kirikuisade kommentaare Meie Isa palvele suunatudadresseeritud katehhumeenidele ning neofüütide poole. Kui Kirik palvetab Meie Isa palves Issanda sõnadega, siis on see, kes palvetajaksb, alati “uuesti sündinud rahvas”, kelle peale on halastatud (vrd 1 Pt 2:1-10). /1243/
2770. Euharistia pühitsemisel esindab Issanda palve terve Kiriku palvet. Siin avaldub tema täielik mõte ja mõjusus. Ta paikneb euharistilise palve (anafooria) ja Armulaua jagamise vahel, võtab ühelt poolt kokku kõik palved ja eestpalved, mida epikleesis väljendati, teiselt poolt aga esitab palve sisseligipääsuks taevasele pulmapeole, mille eelkujuks on Püha Armulauaühendus. /1350/
2771. Euharistias ilmneb ka Issanda palves sisalduvate palumiste eshatoloogiline loomus. See on ”viimseteaste aegade”, õndsuse aegade palve, mis algasid Püha Vaimu väljavalamisega ning viiakse täiusele Issanda taastulemisega. Erinevalt Vana Lepingu palvetest toetuvad Meie Isa palumised päästeõndsuse müsteeriumile, mis alatiseks sai teoks risti löödud ning üles tõusnud Kristuses. /1403/
2772. Sellest vankumatust usust lähtub lootus, mis annab elu igale seitsmest palumisest. Need väljendavad kaasaja, kannatlikkuse ning ootuse aja ohkeid, mil „veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme“ (1 Jh 3:2; vrd Kl 3:4). Euharistia pühitsemine ning Meie Isa palve on suunatud Issanda tulemisele, „kuni tema tuleb“ (1 Kr 11:26). /1820/
LÜHITEKSTID
2773. Oma jüngrite palvel „Issand, õpeta meidki palvetama“ (Lk 11:1) usaldab Jeesus neile kristliku põhipalve, Meie Isa.
2774. „Issanda palve on terve Evangeeliumi kokkuvõte“ (Tertullianus, De oratione, 1) ning „täiuslikuim palve“ (p. Thomas Aquinost, Summa Theologiae, II-II, 83,9). See on Pühakirja kese.
2775.Seda nimetatakse “Issanda palveks”, kuna ta pärineb Issandalt Jeesuselt, meie palvetamise Õpetajalt ja eeskujult.
2776. Issanda palve on Kirikule eriomane palve. Ta on tunnipalve suurte tundide ning kristlike sisenemise sakramentide,: ristimise, kinnitamise ja Euharistia oluline osa. Lülitatuna Euharistiasse, annab ta tunnistust palvete “eshatoloogilisest” loomusest, lootuses Issandale, „kuni tema tuleb“ (1 Kr 11:26).
2. artikkel. “MEIE ISA, KES SA OLED TAEVAS”
I. „“Me julgeme usaldavalt läheneda”
2777. Rooma liturgias kutsukse euharistilist kogudust palvetama Meie Isa lapsemeelses julguses. Ida liturgiad kasutavad samalaadseid väljendeid: „julgeme täis usaldust“ ja „tee meid vääriliseks“. Põlevast põõsast öeldi Moosesele: “Ära tule siia, võta jalatsid ajalast!” (2 Ms 3:5). Üksnes Jeesus suutis astuda üle Jumalajumaliku pühaduse läve. Tema juhatab meid pärast seda, kui Ta oli „täide viinud pattudest puhastamise“ (Hb 1:3), Isa palge ette: „Vaata, siin olen mina ja lapsed, keda Jumal on mulle andnud!“ (Hb 2:13).
„Teadlikkus meie kui orjade seisundist peaks meid käskima maa alla vajuda, meie maine olemus peaks vajuma põrmuks, kui mitte meie Isa ja Tema Poja Vaimu vägi ei kallutaks meid hüüdma: “Abba, Isa!” (Rm 8:15). … Millal küll julgeks üks surelik olend nimetada Jumalat Isaks, kui mitte üksnes siis, kui inimese sisemust ei elavdaks taevane vägi!“ (p. Petrus Chrysologus, Sermones, 71: PL 52,401CD). /270/
2778. Vaimu väge, mis juhatab meid Issanda palve juurde, kirjeldatakse iIda- ja lLääne liturgiates kauni puhtakujuliselt kristliku mõistega parehhesia, mis tähendab tingimusteta siirast lihtsust, lapsemeelset usaldust, rõõmsat meelekindlust, alandlikku julgust ja kindlat teadmist, et sind armastatakse (vrd Ef 3:12; Hb 3:6; 4:16; 10:19; 1 Jh 2:28; 3:21; 5:14). /2828/
II. „. “Isa”
2779. Enne, kui võtame omaks selle esimese Issanda palve hüüde, tuleb meil süda alandlikult “selle maailma” väärpiltidest vabastada. Alandlikkus võimaldab meil ära tunda: „ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada“, need on “väetid” (Mt 11:25-27). Südame puhastamine puudutab meie isiklikust eluloost ja kultuuritaustast pärinevaid pilte isast ja ema kujundeidst, mis mõjutavad meie suhet Jumalaga mõjutavad. Jumal, meie Isa, on aga kõrgemal selle loodud maailma mõistetest. Kes selles valdkonnas isiklikke ettekujutlusi Jumalale üle kannab või Temale vastandab, loob endale seeläbi ebajumalaid, keda ta siis kas kummardab või kõrvale heidab. Isa poole palvetada tähendab aga sisenemist müsteeriumisse, milleks on Tema ise ja millisenanagu Poeg on Teda meile ilmutanud. /239/
„Väljendit “Jumal Isa” pole eales kellelegi ilmutatud. Kui Mooses Jumalalt eneselt küsis, kuidas on Tema nimi, sai ta kuulda teist nime. Meile on selle nimei ilmutantud Poegja poolt, sest nimes „Poeg“ sisaldub juba uus nimi, „Isa“ „“ (Tertullianus, De oratione, 3).
2780. Me võime Jumalat “Isaks” hüüda, kuna inimeseks saanud Poeg on Teda meile ilmutanud ja kuna Tema Vaim Teda meile sellisena tunda annab. Mida inimesed ei suuda mõista ega inglid haarata, see on Poja ja Isa vaheline isikuline suhe. Me usume, et Jeesus on Kristus ning et me oleme Jumalast sündinud (vrd 1 Jh 5:1). Selle saladuse kaudu võimaldab Poja Vaim meil osaleda Poja isikulises suhtes Isaga (vrd Jh 1:1). /240/
2781. Kui me Isa poole palvetame, siis oleme osaduses Tema ja Tema Poja Jeesuse Kristusega (vrd 1 Jh 1:3). Sealjuures tunneme ja tunnetame me Teda ikka uue imestusega. Issanda palve esimesed sõnad on ülistav kummardamine veel enne, kui sellest saab anuv hüüd. Sest see on Jumalale auks, et me tunnustame Tteda “Isana” ning tõelise Jumalana. Me täname Teda, et Ta on meile ilmutanud oma nime ilmutanud ja et Ta on meile kinkinud usu Temasse ja au olla Tema kohalolu eluasemeks. /2565/
2782. Me võime Isa kummardada, sestkuna võttes meid oma ainusündinud Pojas endaleoma adoptiivlasteks, on Ta meile kinkinud uuestisünni oma elluusse. Ristimise läbi liidab Ta meie ihu Kristuse Ihuga ning salvimise kaudu oma Vaimuga, mis voolab Peast liikmetessele, teeb Ta ka meist ”salvitud”. /1267/
„Kuna Jumal on meie lapsendamisesteks vastuvõtmise ette määratlenud, on ta meid vorminud samaseks Kristuse kirgastatud ihule sarnaseks. Pärast seda, kui te olete liidetud Salvitusse (Kristusesse), nimetatakse teid õigusega salvituteks“ (p. Cyrillus Jeruusalemmast, Catecheses mystagogicae, 3,1: PG 33,1088A).
„Uus, taassündinud ja oma Jumalale Tema armu läbi tagasi antud inimene ütleb kõigepealt “Isa”, sest kuna ta on Tema pojaks saanud“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 9: PL 4,525A).
2783. Issanda palves niisiis ilmutatakse meid iseendale (vrd GS 22, 1), kuna samaaegselt ilmutatakse meile Isa. /1701/
„Oh inimene, sa ei julgenud palet taeva poole pöörata, sa hoidsid pilgu maas ja äkki said sa Kristuse armu läbi kõik oma patud andeks. Halvast sulasest oled sa saanud heaks pojaks. … Tõsta niisiis oma pilk Isa poole … kes lunastas sind oma Poja läbi ja ütle “meie Isa” … kuid ära toetu mingile eesõigusele. Tõeline Isa on Ta ainult seoses Kristusega, samas kui meie oleme Tema poolt loodud. Ütle niisiis armust ka sina “meie Isa”, et Tema pojaks olemine ära teenida“ (p. Ambrosius, De sacramentis, 5,19: PL 16,450C).
2784. See armu kingitus, lapseks vastuvõtmine nõuab meilt jätkuvat pöördumist ning uut elu. Meie Isa palve peab meis arendama kahte põhihoiakut arendama. /1428/
Soov ja tahe Temaga sarnaneda. Me oleme loodud küll Jumala näo järgi, sarnasus Temaga aga tagastati meile armu läbi, millele me peame vastama. /1997/
„Kui me Jumalat oma Isaks nimetame, siis peame me ka Jumala poegadena käituma“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 11: PL 4,526B).
„Te ei saa oma Isa nimetada kõige headuse Jumalaks, kui te säilitate ebainimliku ja julma südame. Sel juhul ei ole teisl endias enam taevase Isa headuse tunnusmärki“ (p. Johannes Chrysostomous, Homiliae in Matthaeum, 7,14,3).
„Me peame pidevalt Isa kaunidust vaatlema ning lubama sellel oma hinge läbistada“ (p. Gregorius Nyssast, Homiliae in orationem Dominicam, 2: PG 44,1148B).
2785. Alandlik ning usaldav süda. See võimaldab meil taas saada „kui lapsed“ (Mt 18:3), sest Isa ilmutab end ainult „väetitele“ (Mt 11:25). /2562/
„(Meie Isa) on suure armastuse tulega ülesvaatamine Jumala enda poole, suure armastuse tulega. Hing sulab selles, sukeldub pühasse armastusse, ning väga usalduslikult, erilise hella lapsearmastusega vestleb Jumalaga nagu omaenese Isaga“ (p. Johannes Cassianus, Collationes, 9,18: PL 49,788C).
„Meie Isa: see nimi äratab meis palvetamisel ühtaegu nii armastust ja kiindumust kui ka lootust saada seda, mida me palume … Millest saab Ta siis oma laste palve puhul keelduda, kui Ta on neile juba varem võimaldanud olla Ttema lapsed?“ (p. Augustinus, De sermone Domini in monte, 2,4,16: PL 34,1276).
III. “Meie” Isa
2786. Kõnetus “meie” Isa on suunatud Jumalale. See asesõna ei väljenda meiepoolset omamist, vaid täiesti uut suhet Jumalaga. /443/
2787. Kui me ütleme “meie” Isa, tunnistame me kõigepealt, et kõik Tema armastuse tõotused, mida prohvetid kuulutasid, on Uuues ja Iigaveses Llepingus Kristuse läbi täide läinud. Meist on nüüd saanud “Tema” rahvas ning Tema on “meie” Jumal. See uus suhe on igavese ühtekuuluvuse kingitus. Armastuses ja ustavuses (vrd Ho 2:21-22; 6:1-6) tuleb meil nüüd vastata „armule ja tõele“ (vrd Jh 1:17), mis meile Jeesuses Kristuses kingiti. /782/
2788. Kuna Issanda palve on Jumala rahva palve ”viimsetel aegadel”, väljendab asesõna ”meie” ka meie lootuse kindlust Jumala viimsesse tõotusesse. Uues Jeruusalemmas ütleb Ta võitjale: „Mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks.“ (Ilm 21:7).
2789. Kui me palvetame ”meie” Isa, pöördume isiklikult meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa poole. Me ei jaga jumalust, sest Isa on selle “allikas ning algus”. Pigem tunnistame seeläbi, et Poeg on igavikust Tema poolt sünnitatud ning et Püha Vaim lähtub Temast. Me ei sega ka isikuid, sest tunnistame oma osadust Isaga ning Tema Poja Jeesuse Kristusega nende ühesainsas Pühas Vaimus. Pühim Kolmainsus on olemuselt üks ja lahutamatu. Kui me palvetame Isa poole, siis kummardame ning ülistame Teda koos Poja ja Püha Vaimuga. /245, 253/
2790. Sõna “meie” tähistab mitmele ühist tegelikkust. On vaid üks Jumal ning Teda tunnistavad Isaks need, kes usu kaudu ainusündinud Poega on vee ja Püha Vaimu läbi uuesti sündinud (vrd 1 Jh 5:1; Jh 3:5). SKirik on see Jumala ja inimeste vaheline uus osadus on Kirik. Ühendatuna ainusündinud Pojaga, kellest sai „“esmasündinu paljude vendade seas” (Rm 8:29), on ta ühendusesosaduses ühe ja ühe ja sama ainsa Isaga ühes ja samasühes ja sama ainsa Pühas Vaimusimu tihedas ühenduses (vrd Ef 4:4-6). Palvetades “meie” Isa poole, palvetab iga ristitu selles osaduses: „Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing“ (Ap 4:32) /787/
2791. Seepärast jääb, vaatamata lõhedele kristlaste seas, palve “meie” Isa poole kõikide ristitute ühisvaraks ja tungivaks üleskutseks. Seotuna ühise Kristusesse uskumise ning ristimise läbi, peavad nad koos Jeesusega palvetama Tema jüngrite ühtsuse eest (vrd UR 8; 22). /821/
2792. Kui me palvetame Meie Isa siiralt, siis loobume me individualismist, sest sellest vabastab meid armastus, mille me vastu võtame, vabastab meid sellest. “Meie” nii Issanda palve alguses kui ka “meid” neljas viimases palumises ei välista kedagi. Et palvetada seda tões (vrd Mt 5:23-24; 6:14-16), peame me lõhenemistest ja vastuoludest üle saama.
2793. Ristitud ei saa “meie” Isa poole palvetada, esitamata Isale kõiki neied, kelle eest Tema armastatud Poeg ennast ohvriks tõi. Jumala armastus on piiritu ja seda peab olema ka meie palve peab seda samuti olema (vrd NA 5). Meie Isa avab meile Kristuses nähtavaks saanud Isa armastuse piiritud mõõtmed. Me palvetame koos kõikidega ja kõikide eest, kes Isa veel ei tunne, „et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku“ (Jh 11:52). See jumalik muretsemine kõikide inimeste pärast ja kogu loodu pärast eest on hingestanud kõiki suuri palveinimesi; kui söandamejulgeme öelda: “meie” Isa, peab see täitma meie südame täitma kõikehõlmava armastusega. /604/
IV. „. “Taevas”
2794. See piibellik väljend ei tähista kohta (ruumi), vaid olemise viisi; mitte Jumalast eemal olemist, vaid Tema ülevust. Meie Isa ei ole “kusagilkil mujal”, vaid “sealpool kõike seda”, mida me Tema pühadusest võime mõistaelda võime. Just seetõttu, et Ta on kolmekordselt püha, on Ta lähedal alandlikule ja kahetsevale südamele. /326/
„Õigusega mõistetakse, et sõnadu „meie Isa, kes sa oled taevas“, käivadt õiglase südame kohta, milles Jumal elab kui oma templis. Seepärast soovib ja igatseb ka palvetaja, et see, kelle poole ta hüüab, temas elaks“ (p. Augustinus, De sermone Domini in monte, 2,5,17: PL 34, 1277).
„“Taevad” võivad väga hästi olla ka need, kes kannavad endas taevase maailma peegeldust ja kelles Jumal elab ja tegutseb“ (p. Cyrillus Jeruusalemmast, Catecheses mystagogicae, 5,11: PG 33,1117B).
2795. Taeva sümbol viitab Lepingu müsteeriumile, millesda me elame, kui me oma Isa poole palvetame. Ta elab tTaevas, see on Tema eluase. Kuid Isa maja on ka meie “kodupaik”. Patt ajas meid Lepingu maalt välja (vrd 1 Ms 3), kuid südame pöördumine lubab meil naasta tTaevasse Isa juurde (vrd Jr 3:19–4:1a; Lk 15:18-21). Kristuses on tTaevas ja maa teineüksteisega lepitatud (vrd Js 45:8; Ps 85:12), sest üksnes Poeg on „taevast alla tulnud“ ja üksnes Tema võimaldab meil oma Rristi, ülestõusmise ning taevasseminemise läbi koos Temaga taas tTaevasse tõusta (vrd Jh 12:32; 14:2-3; 16:28; 20:17; Ef 4:9-10; Hb 1:3; 2:13).
2796. Kui Kirik palvetab “Meie Isa, kes sa oled taevas”, tunnistab ta, et me oleme Jumala rahvas ja et meie „elu on koos Kristusega Jumalas“ (Kl 3:3) ning et me oleme juba asetatud „taevasesse olukorda Jeesuses Kristuses“ (vrd Ef 2:6), ehkki samaaegselt kehtib meie kohta ka see, et „selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse“ (2 Kr 5:2; vrd Fl 3:20). /1003/
LÜHITEKSTID
2797. Lihtne ja anduv usaldus, alandlik ja rõõmus meelekindlus on hoiakud, millega tuleb palvetada Meie Isa.
2798. Me võime Jumalat hüüda “Isaks” seetõttu, et inimeseks saanud Jumala Poeg on Ta meile ilmutanud, ristimise läbi aga oleme Jumala Pojasse liidetud ning Jumala poegadena vastu võetud.
2799. Issanda palve juhatab meid osadusse Isaga ning Ttema Poja Jeesuse Kristusega. Samal ajal ilmutatakse meile selles palves meid ennast (vrd GS 22,1) .
2800. Palve meie Isa poole peab meis äratama tahte saada Tema sarnaseks ning muuta oma südamed alandlikuks ja usaldavaks.
2801. Kui me nimetame Jumalat “meie” Isaks, toetume Uuele Lepingule Jeesuses Kristuses, osadusele pPühima Kolmainsusega ning Jumalajumalikule armastusele, mis Kiriku läbi hõlmaaarab tervet maailma.
2802. “Taevas” ei tähista paika, vaid Jumala ülevust ja Tema kohalolu õiglaste südames. Taevas, Isa maja, on tõeline kodumaa, kuhu me pürgime ja kuhu me juba nüüd kuulume.
3. artikkel. MEIE ISA SEITSE PALUMIST
2803. Pärast seda, kui Ta on meid seadnud Jumala, meie Isa kohalolu ette, et me Teda kummardaks, armastaks ja ülistaks, laseb lapsemeelsuse Vaim meie südamest Taeva poole tõusta seitsmel palumisel, seitsmel ülistusel. Esimesed kolm seonduvad Jumalaga ning juhatavad meid Isa auhiilguse poole; järgnevad neli on justkui teed Jumala juurde ning annavad meie armetuse Tema armu hoolde. „Sügavus hüüab sügavusele“ (Ps 42:8). /2627/
2804. Esimesed kolm palvet kannavad meid Jumala juurde Tema enese pärast: sinu nimi, sinu riik ja sinu tahtmine! Armastatule mõtlemine kuulub olemuslikult aArmastuse juurde kuulub olemuslikult armastatu peale mõtlemine. Mitte üheskiIgaühes nendest kolmest palumisest ei räägi me endast, vaid laseme ennast haarata palavast igatsusest ning armastatud Poja murest oma Isa au pärast (vrd Lk 22:15; 12:50): “Pühitsetud olgu … tulgu … sündigu…”. Need kolm palvet on Kristuse, Lunastaja, ohvris küll juba täide viidud; niikaua aga, kuni aga Jumal ei ole veel kõik kõiges, on nad lootuses suunatud nende lõplikule täitumisele (vrd 1 Kr 15:28).
2805. Järgnevad palved liiguvad sarnaselt teatudmõne euharistilise epikleesiga: nad esitavad meie ootused ja tõmbavad endale Isa halastava pilgu. Nad tõusevad meie sisemusest üles ning puudutavad meid juba nüüd, selles maailmas: “Anna meile … anna meile andeks …ära saada meid … päästa meid.”. Neljas ja viies palumine puudutavad meie elu: me peame olema toidetud ja patust terveks tehndatud. Kaks viimast palumist puudutavad meie palvevõitlust: meie võitlust elu võiduks. /1105/
2806. Esimesed kolm palumist tugevdavad meies usku, täidavad meid lootusega ja sütitavad meis armastuse. Loodute, veel enam aga patustena, peamee me paluma iseendi eest; “meie” oma maises ja ajaloolises mõõtmes usaldame ennast meie Jumala mõõtmatu armastuse hoolde. Kristuse nime ja Püha Vaimu kuningriigi läbi viibtäidab Isa ellu oma plaanikava päästa meid ja kogu maailma. /2656-2658/
I. “Pühitsetud olgu sinu nimi” /2142 –2159/
2807. Sõna “pühitsetud” ei tule siin mõista põhjustavas (üksnes Jumal pühitseb, teeb pühaks), vaid eelkõige hindavas mõttes: tunnistada midagi pühaks ja seda pühana kohelda. Sellest lähtuvalt võib ütlust “pühitsetud olgu …” palvetamisel sageli mõista kui ülistust ning tänu (vrd Ps 111:9; Lk 1:49). Kuid seda palvet õpetas Jeesus meile soovi vormis: see on palve, soov ning ootus, milles osalevad Jumal ja inimesed. Juba Meie Isa palve esimene Isa poole suunatud palumine juhatab meid jumaluse Jumala sisemisse müsteeriumisse ning Tema päästvasse eõndsustegevusse inimese heaks. Meie palumine, et Tema nimi saaks pühitsetud, kaasab meid Jumala „hea nõu“ teoks tegemisse, et me saaksime olla „pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses“ (Ef 1:9.4). /2097, 51/
2808. Jumal ilmutab oma nime õndsusnõu päästeplaaniõndsusnõu otsustavates tegudes, kui Ta oma töö lõpule viib. See töö saab aga meie jaoks ja meie sees teoks ainult juhul, kui Tema nime meis ja meie läbi pühitsetakse. /203, 432/
2809. Jumala pühadus on Tema igavese müsteeriumi ligipääsmatu kese. Seda, mida loomises ning ajaloos Tema kohta ilmutatakse, nimetab Pühakiri auhiilguseks, Tema majesteetlikkuse säraks (vrd Ps 8; Js. 6:3). Kuna Jumal lõi inimese „oma näo järgi“ ja endaoma „sarnaseks“ (1 Ms 1:26), ehtis Ta inimese „au ja toredusega“ (Ps 8:6). Kuid patu läbi on inimene „ilma jäänud Jumala auhiilgusest“ (Rm 3:23). Sellest ajast alates näitab Jumal oma pühadust seeläbi, et ilmutab ning annab teada oma nime, et inimest „oma Looja näo kohaselt“ (Kl 3:10) uueks luua. /293, 705/
2810. Aabrahamile antud tõotuse ning seda kinnitava vande (vrd Hb 6:13) läbi võtab Jumal endomale kohustuse, kuid ei ilmuta talle oma nime. Alles Moosesele hakkab Ta seda ilmutama (vrd 2 Ms 3:14), ja annab selle kohta tunnistust kogu rahva ees, päästes nad egiptlaste käest: „auliselt on ta ülistatud“ (2 Ms 15:1, Vulgata alusel). Alates Siinai Lepingust on kuulub see rahvas „Tema oma“ ja peab olemaalle; see on kutsutud olema “püha” „püha“ rahvas või “pühitsetud” – heebrea keeles on mõlema väljendi jaoks vaid üks sõna (vrd 2 Ms 19:5-6) – rahvas, sest temas elab Jumala nnimi. /63/
2811. Püha Jumal (vrd 3 Ms 19:2 – „Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha“) annab oma rahvale ikka ja jälletaas püha seaduse ning osutab „omaenese nime pärast“ ikka ja jälle üles kannatlikkust. Sellegipoolest pöörab rahvas Iisraeli Ppühast ära ning teotab Tema nime rahvaste seas (vrd Hs 20; 36). Seepärast põlesidon Vana Lepingu õiglased, kes vaesed pagendusestküüditamisest naasevad, vaesed ja prohvetid, täidetud leegitsevast agarusest kirest austada Tema nime austamiseks. /2143/
2812. Viimaks ilmutatakse ja kingitakse meile Jeesuses lihas ilmunud püha Jumala püha nnimi ihulikult Päästjana (vrd Mt 1:21; Lk 1:31). Ta ilmutatakse selle läbi, kes Ta on, Tema sõna ning Tema ohvri (vrd Jh 8:28; 17:8;17:17-19) läbi. Ülempreesterliku palve kese ongi see: püha Isa, „ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões“ (Jh 17:19). Kuna Jeesus ise omaenese nime “pühitseb” (vrd Hs 20:39; 36:20-21), “teeb ta teatavaks” meile oma Isa nime (vrd Jh 17:6). Oma Ppaasa lõpus annab Isa Ttalle nime, mis on „üle iga nime“: „Jeesus Kristus on Issand, Jumala, oma Isa auks“ (Fl 2:9-11). /434/
2813. Ristimise vees oleme puhtaks pestud, pühitsetud ning „õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus“ (1 Kr 6:11). Jumal on meid kutsunud läbi terves oma elus olema püha d olema (vrd 1 Ts 4:7). „Aga teie olete tema tõttu Kristus Jeesuses, kes on saanud meile … pühitsuseks“ (1 Kr 1:30). Palves, et Tema nimi meie sees ja meie läbi pühitsetud saaks, on tegemist Tema au ja meie eluga, mistõttu ongi esimene palve nõnda tungiva iseloomuga.
„Kes võiks pühitseda Jumalat, kes ju ise pühitseb? Kuid kuna Ta on ise on öelnud: „Olge pühad, sest mina olen püha“ (3 Ms 20:26), anume me, et meie, ristimises pühitsetutena ristimises, püsiksime sellena, kelleks me oleme saanud. Ning seda me palume me päeval ja öösel, s: sest meile on igapäevane pühitsus hädavajalik, et meie, kes me iga päev patustame, end oma pattudest pideva puhastamisega puhtaks peseme … Me palvetame seega, et see pühitsus meisse jääks“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 12: PL 4,526A-527A).
2814. Ühtviisi nii mMeie elust kui kaja palvest mõlemastsõltub see, kas Jumala nime rahvaste seas pühitsetakse. /2045/
„Me palume, et Jumal pühitseks oma nime, mis oma pühaduse läbi päästab ja pühitseb kõik loodu … See on Tema nimi, mis langenud maailmale õndsuse tagasi annab. Kuid me palume, et Jumala nimi meie elu läbi meis pühitsetud saaks. Sest kui me elame hästi, saab Jumala nimi pühitsetud; kui me aga elame halvasti, siis me teotame seda apostli sõnade kohaselt: „Sest teie pärast teotatakse Jumala nime paganate seas“ (Rm 2:24; Hs 36:20-22) Me palume seepärast, et meie hinged saaksid nii pühaks, kui püha on meie Jumala nimi“ (p. Petrus Chrysologus, Sermones, 71: PL 52,402A).
„Kui me ütleme: “Pühitsetud olgu sinu nimi”, siis palume, et ta saaks pühitsetud nii meie sees, kes me Temale kuulume, kui ka teistes, keda Jumala arm veel ootab; nõnda , et me kuuletume ka ettekirjutusele palvetada kõikide, isegi oma vaenlaste eest. Seepärast ei palveta me rõhutatult “Pühitsetud olgu sinu nimi meie sees”, kuna me palume, et see saaks pühitsetud kõikides inimestes“ (Tertullianus, De oratione, 3).
2815. Seda esimest palumist, mis sisaldab endas kõiki järgnevaid, võetakse kuulda Kristuse palve läbi. Palve meie Isa poole on meie palve, kui seda palvetatakse Jeesuse nimel (vrd Jh 14:13; 15:16; 16:23-24.26). Jeesus palvetab oma ülempreesterlikus palves: „Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle“ (Jh 17:11). /2750/
II. „“Sinu riik tulgu”
2816. Sõna basileia saab Uues Testamendis tõlkida “kuninglikkusega” (abstraktne mõiste), “kuningriigiga” (konkreetne mõiste) või “kuningliku valitsemisega” (tegevusmõiste). Jumala riik on juba kohal. Ta lähenes inimeseks saanud Sõnana, seda kuulutatakse terves Evangeeliumis ning ta saabus surnud ja üles tõusnud Kristuses. Pärast Viimset Õhtusöömaaega tuleb Jumala riik Euharistias; ta on meie keskel. Lõpuks saabub Jumala riik saabub lõpuks auhiilguses, kui Kristus on selle Isale üle andnud. /541, 2632, 560, 1107/
„Jumala riik võib olla ka Kristus ise, keda me igatsusega iga päev kutsume ja kelle peatset saabumist me kärsitult ootame. Sest kui Tema ise on meie ülestõusmine, kuna me Temas üles tõuseme, võib Teda ennast käsitleda ka Jumala riigina, sest me hakkame Temas valitsema“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 13: PL 4,527C-528A).
2817. See palve on Marana tha, Vaimu ning Mõrsja hüüd: “Tule, Issand Jeesus!”: /451, 2632, 671/
„Isegi kui selles palves ei seisneks ettekirjutust Jumala riigi tulemise eest palvetada, peaksime me seda iseenesestdast spontaanselt hüüdma ning kiirustama omameie lootust embama. Altari all paluvad Issanda veretunnistajate hinged suure häälega: „Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?“ (Ilm 6:10). Sest neile peab aegade lõpus õiglus osaks saama. Issand, kiirenda oma riigi tulemist!“ (Tertullianus, De oratione, 5).
2818. Issanda palve käsitleb peamiselt Jumala riigi lõplikku tulemist Kristuse taastulemise läbi (vrd Tt 2:13). See soov ei hoia Kirikut eemal tema läkitusest selles maailmas, pigem kohustab teda selleks. Alates Nelipühist on nimelt Jumala riigi tulemine nimelt töö, mida teeb Püha Vaimu töö, kes „Poja lunastustööd maailmas jätkab ja kogu pühitsuse lõpule viib“ (MR, neljas missakaanon). /769/
2819. „Jumala riik on … õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus“ (Rm 14:17). Viimased ajad, mil me elame, on Püha Vaimu väljavalamise ajad. Sellega on alanud otsustav võitlus “liha” ning “Vaimu” vahel (vrd Gl 5:16-25). /2046, 2516/
„Ainult puhas hing võib kindla lootusega öelda: “Sinu riik tulgu”. Kes võtab kuulda Pauluse sõna: „Ärgu siis valitsegu patt kuningana teie surelikus ihus“ (Rm 6:12); kes end oma tegudes, mõtetes ja sõnades puhtana hoiab, võib Jumalale öelda: “Sinu riik tulgu”“ (p. Cyrillous Jeruusalemmast, Catecheses mystagogicae, 5,13: PG 33,1120A). /2519/
2820. Kristlased peavad Pühast Vaimust juhituna eristama Jumala riigi kasvamist ja arenemist kultuuris ja ühiskonnas arenemisest, milles nad elavad. See eristamine ei ole lahutamine, sest inimese kutsumus igavesele elule ei vabasta teda kohustusest kõiki Loojalt saadud võimeid ja vahendeid selles maailmas kasutada õigluse ning rahu (vrd GS 22; 32; 39; 45; EN 31) huvides selles maailmas, vaid kinnitab seda kohustust. /1049/
2821. Seda palumist kannab Jeesuse palve (vrd Jh 17:17-20) ning Isa võtab seda kuulda. See palumine on kohalolev ja mõjus Euharistia pühitsemisel ning vastavalt Õndakskiitmisetele kannab ta vilja uues õndsakskiitmistele vastavas elus (vrd Mt 5:13-16; 7:12-13). /2746/
“Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal”
2822. Meie Isa tahtmine on see, et „kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1 Tm 2:4). Ta on kannatlik, „sest ta ei taha, et keegi hukkuks“ (2 Pt 2:9; vrd Mt 18:14). Tema käsk, mis kõik teised kokku võtab ning kogu Tema tahet ilmutab, kõlab nõnda: „Armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage üksteist!“ (Jh 13:34; vrd 1 Jh 3:4; Lk 10:25-37). /851, 2196/
2823. Jumal on „teatanud meile oma tahtmise saladuse oma hea nõu kohaselt … et Kristuses võtta kokku kõik … Temas oleme ka meie saanud liisuosa ettemääratult kõiges toimivat kavandamist mööda tema tahtmise nõu järgi“ (Ef 1:9-11). Nõnda palume me südamest, et see armuline nõu maa peal teostuks nii, nagu see taevas on juba teoks saanud. /59/
2824. Kristus täitis oma inimliku tahte läbi täiuslikult ning alatiseks Isa tahtmise. Maailma sSaabudes maailma ütles Jeesus: „Ma tulen … tegema sinu tahtmist, oh Jumal“ (Hb 10:7; Ps 40:8). Ainult Jeesus võib enda kohta öelda, et „ma teen alati seda, mis talle (Isale) meeldib“ (Jh 8:29). Oma surmahirmu palves nõustub Ta täielikult oma Isa tahtega: „Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!“ (Lk 22:42; vrd Jh 4:34; 5:30; 6:38). Seepärast andis Jeesus ennast „meie pattude eest … Jumala ja meie Isa tahtmist mööda“ (Gl 1:4). „Sellessamas tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi“ (Hb 10:10). /475, 612/
2825. „Ja olles küll Poeg, õppis ta kuulekust selle läbi, mida ta kannatas“ (Hb 5:8). Kui palju enam kohustab see meid kui looduid ja patuseid, kes on Jeesuses lastena vastu võetud! Me palume Isa, et ta ühendaks meie tahte oma Poja tahtega, et me täidaksime Tema tahtmist, ja teeksime teoks Tema õndsusnõu päästeplaani õndsusnõu maailma eluks. Meist enestest lähtuvalt oleme selleks täiesti võimetud, kuid ühendatuna Jeesusega ning tänu Püha Vaimu väele suudame me oma tahte Isale allutada ja vastu võtta otsuse, mille tegi Poeg: teha seda, mis meeldib Isale. /615/
„Kui me Kristusega ühendatud oleme, võime saada Temaga üheks Vaimus ning seeläbi täita Tema tahtmist; sel moel täidetakse seda täiuslikult nii maa peal kui ka taevas“ (Origenes, De oratione, 26).
„Mõtisklege selle üle, kuidas Jeesus Kristus õpetas meile alandlikkust, andes mõista, et voorus ei ole üksnes meie innukuseagaruse, vaid ka Jumala armu vili. Ka siin tähendab see igaühele meist, et palves tuleb meil hoolitseda terve maailma heaolu eest. Ta ei öelnud nimelt: “Sündigu sinu tahtmine” ainult minu või teie suhtes, vaid “terves maailmas”: et eksitus kaoks, tõde ilmsiks saaks, kõik kuri välja juuritaks, voorused õitseksid ning sel moel ei oleks enam erinevust taeva ja maa vahel“ (p. Johannes Chrysostomous, Homiliae in Matthaeum, 19,5: PG 57,280B).
2826. Palve läbi võime me teada saada, „mis on Jumala tahtmine“ (Rm 12:2; vrd Ef 5:17) ning õppima olema saavutama „kannatlikudkust“, et „Jumala tahtmist täites saaksime kätte tõotuse“ (Hb 10:36). Jeesus õpetab meid, et taevariiki ei pääse see, kes teeb palju sõnu, „vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas“ (Mt 7:21).
2827. „Kui keegi on jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb“ (Jh 9:31; vrd 1 Jh 9:31). Kiriku palvel on sSuurt vägi temae omab Kiriku palve oma Issanda nimel, eriti Euharistias. Kirik on eestpalves viibiv osadus, kes on ühendunud pühima Jumalaemaga (vrd Lk 1:38.49) ning kõikide pühakutega, kes olid Jumalale “meele järgi”, kuna nad täitsid üksnes Tema tahet. /2611/
„Me võime tõe vastu eksimata sõnu “sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal” tõlgendadakida selliselt: nii Kirikus kui ka meie Issandas Jeesuses Kristuses; nii Mõrsjas, kes Temaga laulatati, kui ka Peigmehes, kes on Isa tahtmise täide viinud“ (p. Augustinus, De sermone Domini in monte, 2,6,24: PL 34,1279). /796/
IV. “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”
2828. “Anna meile”: need sõnad väljendavad laste sügavat usaldust, mis on lastel, kes ootavad kõike head oma Isalt. „Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“ (Mt 5:35); „Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal.“ (Ps 104:27). Jeesus õpetas meile selle palumise; tegelikkuses ülistab see Isa, kuna tunnistab, et Tema on hea üle kõige headuse. /2778/
2829. “Anna meile” on ka Lepingu väljenduseks: meie kuulume Isale ja Tema kuulub meile ja ning tegutseb meie heaks. See “meile” väljendab ka seda, et me tunnistame Teda kõikide inimeste Isaks ja palume, olles solidaarsusesed nende vajaduste ja kannatustega, ka kõikide nende eest. /1939/
2830. “Meie igapäevast leiba.”. Isa, kes annab meile elu, ei saa jätta meile andmata eluks hädavajalikku toitu, “ssobivaid” materiaalseid ja vaimseid hüvesid. Mäejutluses Jeesus rõhutab Jeesus seda meie Isa eEttehooldusega koostööd tegevat pojalikku usaldust (vrd Mt 6:25-34). Ta ei kutsu meid üles osavõtmatule passiivsusele (vrd 2 Ts 3:6-13), vaid tahab meid vabastada igasugusest rahutusest ja muretsemisest. Selline on Jumala laste pojalik enda usaldamine Isa hoolde:
„Neile, kes otsivad Jumala riiki ja Jumala õiglust, tõotab Ta anda kõike küllaga. Tegelikkuses kuulub kõik Jumalale: sellel, kel on Jumal, ei puudu midagi, kui ta ise kuulub Jumalale“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 21: PL 4,534A).
2831. Nende olemasolu maailmas, kes peavad tundma nälga, kuna neil ei ole leiba, avab meile selle palumise teise tähenduse. Nälja draama maailmas kutsub tões palvetavaid kristlasi üles tegusale solidaarsusele oma vendadega suhtes, nii nende isiklikus hoiakus kui ka nende ühtekuuluvussolidaarsuse tundmises terve inimkonnaga. Seda Meie Isa palve palumist ei saa lahutada tähendamissõnast vaesest Laatsarusest (vrd Lk 16:19-31) ja Viimsest Kohtupäevast (vrd Mt 25:31-46). /1038/
2832. Nii nagu juuretis taignas, nii peab Jumala riigi uudsus Kristuse Vaimu läbi maailma ümber kujundama maailma (AA 5). See peab ilmnema õigluse juurutamises isikutevahelistesse ja ühiskondlikesse, majanduslikesse ja rahvusvahelistesse suhetesse, unustamata kunagi seda, et pole olemas õiglaseid struktuure, kui pole inimesi, kes tahavad olla õiglased. /1928/
2833. Jutt käib “meie leivast”: “ühest” leivast “paljudele”. Õndsakskiitmistes soovitatud vaesus on heldekäelisuse voorus: see kutsub üles materiaalsete ja vaimsete hüvede üleandmisele ja jagamisele mitte sunnist, vaid armastusest, et ühtede jõukus võiks olla toeks teiste puudusele (vrd 2 Kr 8:1-15). /2790, 2546/
2834. Ora et labora – - “Palveta ja tööta” (vrd p. Benedictus, Regula, 20; 48). „Palvetage nii, nagu kõik sõltuks Jumalast, aga töötage nii, nagu kõik sõltuks teist“ (tsitaat omistatud p. Ignaatsiusele Loyolast, vrd J. de Guibert SJ, La spiritualité de la Compaigne de Jèésus. Esquisse historique, Romae, 1953, lk 137). Isegi peale meie töö tegemist jääb toit kingiks meie Isalt; seepärast on hea Temalt seda paluda, samaaegselt Teda selle eest tänades. Selline on toidu õnnistamise mõte kristlikes perekondades. /2428/
2835. See palumine ja sellega seonduv vastutus puudutavad ka teist laadi nälga, mille tõttu hukkuvad inimesed hukkuvad. „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt 4:4; vrd 5 Ms 8:3), st Tema sõnast ja Vaimu hingusest. Kristlased peavad kokku võtma kõik oma jõud, et “kuulutada vaestele Evangeeliumit”. Maa peal valitseb nälg, nälg mitte „mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele“ (Am 8:11). Seepärast seondub selle neljanda palumise eriomaselt kristlik mõte Elu Leivaga: usus vastu võetava Jumala Ssõnaga ja Euharistias vastu võetava Kristuse Ihuga (vrd Jh 6:26-58). /2443, 1384/
2836. “Tänapäev” on samuti usalduse väljendus. Seda õpetab meile Issand (vrd Mt 6:34; 2 Ms 16:19), sest meie enesekindlus ei suudaks selle peale ise tulla. Kuna palve puhul on tegemist eelkõige Tema Sõnaga ja Tema Poja Ihuga, ei tähenda see “tänapäev” ainult meie surmale alluvat aega, vaid Jumala “täna”: /1165/
„Kui sa võtad vastu leiba iga päev, siis iga päev on sinule see “tänapäev”. Kui Kristus on sinus “tänasel päeval”, siis Kristus tõuseb sinu jaoks üles igal päeval. Mil viisil? „Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin Su“ (Ps 2:7). Tänasel päeval, see tähendab: kui Kristus surnuist üles tõuseb“ (p. Ambrosius, De sacramentis, 5,26: PL 16,453A).
2837. “Igapäevast”. Sedae väljendit, kreeka keeles epioúsios, ei esinetule ette kuskil mujal Uues Testamendis kusagil mujal. Ajalises mõttes mõistetuna on see “tänapäeva” (2 Ms 16:19-21) mõtte pedagoogiline kordamine, et kinnitada meis “tingimusteta” usaldust. Kvalitatiivses tähenduses tähistab see kõike, mis on eluks hädavajalik, ning laiemalt mõistetuna igat hüve, millest piisab elu ülalhoidmiseks (vrd 1 Tm 6:8). Täht-täheliselt mõistetuna (epioúsios: üle-loomulik) tähistab see otseselt Elu Leiba, Kristuse Ihu, “surematuse ravimit” (p. Antiookia Ignaatsius Antiookiast, Epistula ad Ephesios, 20,2: PG 5,661), ilma milleta pole meis elu (vrd Jh 6:53-56). Lõpuks tähendab see – loomulikult seoses eelmisega – selgel viisil tTaevast: “igapäevane” tähendab “Issanda päeva”, Jumala riigi pidusöömaaja päevajuurde kuuluv, mida ennetatakse euharistilises söömaajas, mis on saabuva Jumala riigi pidusöömaaja ennetav maitsmine. Seepärast tuleb euharistilist liturgiat pühitseda iga päev. /2659, 2633, 1405, 1166, 1389/
„Euharistia on meie igapäevane leib. Selle jumaliku toidu eriomadus on ühtsuse vägi: ta ühendab meid Päästja Ihuga ja teeb meid Tema liikmeteks, et me võiksime saada selleks, keda me vastu võtame… See igapäevane leib sisaldub ka lugemistes, mida me iga päev kirikus kuulame, hümnides, mida me kõik laulame. Kõik see on hädavajalik meie maisel palverännakul“ (p. Augustinus, Sermones, 57,7,7: PL 38,389).
Taevane Isa kutsub meid üles, et me tTaeva lastena paluksime me leiba tTaevast (vrd Jh 6:51). Kristus „ise on see leib, külvatud Neitsisse, kasvanud ihus, vormitud kannatuses, küpsetatud haua ahjus, alal hoitud Kirikus ja toodud altaritele, et Ta sealt ennast oma ustavatele igapäevase leivana jagaks“ (p. Petrus Chrysologus, Sermones, 71: PL 52,402D).
V. “Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele”
2838. See on imekspandav/hämmastav palumine. Kui see piirduks ainult lause esimese poolega – “Anna meile andeks meie võlad” –, siis võib ta lisada Meie Isa palve kolme esimesse palumisse, kuna Kristuse ohver sai toodud “pattude andeksandmiseks”. Kuid vastavalt lause teisele osale meie palvet ei võeta kuulda, kui me kõigepealt ei vasta kindlale nõudmisele. Meie palumine on suunatud tulevikku, ja meie vastus peab seda ennetama, sest neid kahte osa siduvaks väljendiks on “nagu”. /1425, 1933, 2631/
“Anna meile andeks meie võlad…”
2839. Julge usaldusega alustasime me palvet meie Isa poole.Anudes Teda, et Tema nimi saaks pühitsetud, palusime Teda, et ka meie saaksime üha rohkem pühitsetud. Ehkki me oleme riietatud ristimisriietusse, ei jäta me pattu tegemast ja Jumalast ära pöördumast. Nüüd, selles uues palumises, tuleme me jälle Tema juurde kui Kkadunud Ppoeg (vrd Lk 15:11-32) ja tunnistame ennast Tema ees patusteks nii nagu tölner (vrd Lk 18:13). Meie palumine algab “tunnistusest”, milles tunnistame ühtaegu nii meie viletsust kui Tema halastust. Meie lootus ei saa alt vedada, sest Tema Pojas on „meil lunastus, pattude andeksandmine“ (Kl 1:14; Ef 1:7). Tegusa ja kindla märgi Tema andestusest leiame me Tema Kiriku sakramentidest (vrd Mt 26:28; Jh 20:23). /1425, 1439, 1422/
2840. Hirmuga peab meid täitma see, et Jumala halastuse joad ei saa meie südamesse teed leida niikaua, kuni meie pole andeks andnud oma võlgsüüdllastele. Armastus, nii nagu ka Kristuse Ihu, on jagamatu: me ei saa armastada Jumalat, keda me ei näe, kui me ei armasta oma venda ja õde, keda me näeme (vrd 1 Jh 4:20). Kui me keeldume andestamast omameie vendadele ja õdedele, siis meie süda sulgub ja selle paadumus muudab tapõhjustab, et ta muutub ligipääsmatuks Isa halastavale armastusele; patu ülestunnistamise läbi aga ta avaneb ta Tema armule. /1864/
2841. See palumine on niivõrd oluline, et ainult selletema juurde tuleb Issand Mäejutluses tagasi ja selgietab seda (vrd Mt 6:14-15; 5:23-24; Mk 11:25). Seda Lepingu saladuse peamist nõuet pole küll inimesel võimalik täita, kuid „Jumalale on kõik võimalik”.
“… nagu meiegi andeks anname oma võlglastele”
2842. Väljend “nagu” esineb Jeesuse õpetuses korduvalt: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:48); „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! “ (Lk 6:36); „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist“ (Jh 13:14). Issanda käsu täitmine ei saa põhineda ainuüksi jumaliku eeskuju välisel jäljendamisel. Nõutud on elavat ja “südame põhjast” tulevat osalemist meie Jumala pühaduses, halastuses ja armastuses. „Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Gl 5:25). Ainult Vaim, kes on “meie elu”, võib teha “meie omadeks” needsamad meelehoiakud, mis olid Jeesuses Kristuses (vrd Fl 2:1.5). Andeksandmise ühtsus saab võimalikuks siis, kui me täidame üleskutset „andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses“ (Ef 4:32). /521/
2843. Sel viisil omandavad elulise jõu Issanda sõnad andeksandmisest ja sellest armastusest, millega Ta armastas meid kuni lõpuni (vrd Jh 13:1). Tähendamissõna halastamatust sulasest, mis lõpetab Jeesuse õpetuse kiriklikust osadusest (vrd Mt 18:23-35), lõpeb selliste sõnadega: „Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.“. Tõepoolest, justnimelt siin “kogu oma südames”, otsustatakse kõik. HaavumistHaavamist mitte enam tunda ja sedae unustada ei ole meie võimuses,; kuid süda, mis avaneb Pühale Vaimule, muudab selle haava kaastundeks ja puhastab mälu, muutesasendades haavumisehaavumise eestkostmiseksga. /368/
2844. Kristlikus palves jõuame me kuni vaenlastele andestamiseni (vrd Mt 5:43-44). See võime muundab jüngrit ja teeb ta oma Õpetaja sarnaseks. Andestamine on kristliku palve tipp; palve andi ei võta vastu muu süda kui ainult see, mis on kooskõlas Jumalaiku kaastundega. Andestamine annab tunnistust ka sellest, et meie maailmas on armastus tugevam patust. Kunagised ja kaasaegsed märtrid annavad sellist tunnistust Jeesuse kohta. Andestamine on põhiliseks tingimuseks Jumala laste lepitusele Isaga (vrd 2 Kr 5:18-21) ning kõikide inimeste omavahelisele leppimisele (vrd DM, 14). /2262/
2845. Sel oma loomult jumalikul andestamisel pole ei piire ega mõõtu (vrd Mt 18:21-22; Lk 17:3-4). Mis puutub süüdesse (“patud” Lk 11:4 järgi või “süüd” Mt 6:12 järgi), siis jääme me põhimõtteliselt alati võlglasteks: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada“ (Rm 13:8). Pühima Kolmainsuse isikute osadus on igasuguste suhete allikas ja tõesuse kriteerium tunnus (vrd 1 Jh 3:19-24). Seda osadust me kogeme palves, eriti Euharistias (vrd Mt 5:23-24): /1441/
„Jumal ei võta vastu leppimisest keelduvate inimeste ohvreid. Ta saadab nad altari juurest eemale, et nad kõigepealt oma vennaga ära lepiksid, et seejärel oma rahuvalmite palvete läbi võiksid ka nemad Jumala ees rahu leida. Kauneim ohver Jumalale on see, et meie keskel valitseb rahu ja vennalik üksmeel ning et usklik rahvas on ühendatud Isa ja Poja ja püha Vaimu ühtsuses“ (p. Cyprianus, De Dominica oratione, 23).
VI. “Ja ära saada meid kiusatusse”
2846. See palumine on seotud eelmisega, sest meie patud on kiusatusele järeleandmise tulemus. Me palume meie Isa, et Ta ei “saadaks meid kiusatusse”. Kreekakeelset mõistet, mida siin on kasutatud, on väga raske ühe sõnaga täpselt tõlkida. Ta on mitmetähenduslik: “et me ei annaks alla kiusatusele”, “ära lase meil kiusatusse sattuda” (vrd Mt 26:41). „Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi“ (Jk 1:13),; vastupidi, Ta tahab meid kõiki sellest vabastada. Me palume Teda, et Ta ei laseks meil astuda patule viivale teele. Me oleme haaratud võitlusesse “liha ja Vaimu vahel”. See palumine on anumine eristava mõistmise ja väe Vaimu pärast. /164, 2516/
2847. Püha Vaim lasubaeb meil eristada proovilepanekut, mis on hädavajalik seesmise inimese kasvuks (vrd Lk 8:13-15; Ap 14:22; 2 Tm 3:12) “läbikatsutud vooruse” (vrd Rm 5:3-5) saavutamisekse ja , seesmise inimese kasvuks (vrd Lk 8:13-15; Ap 14:22; 2 Tm 3:12) hädavajaliku proovi ja kiusatuste vahel, mis viib patu ja surmani (vrd Jk 1:14-15). Me peame oskama eristada ka “kiusatuse kogemiste” ja “kiusatusele järeleandmiste” vahel. See eristamine paljastab kiusatuses peituva vale:; näiliseltvalt „see tegi silmadele himu ja… oli ihaldusväärne“ (vrd 1 Ms 3:6), kuid tegelikkuses on selleks viljaks on surm. /2284/
„Jumalal ei ole kavatsust heale sundida, kuna Ta tahab, et me oleksime vabad olendid… Teatud mõttes on kiusatuses midagi headst. Mitte keegi peale Jumala ei tea seda, mida meie hing on saanud Jumalalt, isegi me ise ei tea seda. Kiusatus aga toob selle päevavalgele, et me lõpuks õpiksime iseennast tundma ning avastaksime niiviisi oma armetuse ja tänaksime selle hüve eest, mida kiusatus on meile on ilmsiks teinud“ (Origines, De oratione, 29).
2848. “Kiusatusele mitte järele anda” eeldab südame otsustust: „Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Keegi ei saa teenida kahte isandat.“ (Mt 6:21.24). „Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus“ (Gl 5:25). Selleks “nõusolekuks” Püha le Vaimugale annab Isa meile väge. „Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda“ (1 Kr 10:13). /1808/
2849. Selline võitlus ja selles võidu saavutamine on võimalik ainult tänu palvele. Tänu oma palvele saab Jeesus võitu kiusajast, alates esimesest kiusatusest (vrd Mt 4:1-11) kuni viimase võitluseni surmaahastuses (vrd Mt 26:36-44). Selles palumises meie Isa poole ühendab Jeesus meid oma võitlusega ja oma surmaahastusega. Tungivalt (vrd Mk 13:9.23.33-37; 14:38; Lk 12:35-40) manitseb Ta meid säilitama ühenduses Temaga südame valvsuste. Valvsus on “südame valvur”. Jeesus palub oma Isa, et Ta hoiaks meid Tema nimes (Jh 17:11). Püha Vaim innustab meid lakkamatult selleks valvsuseks (vrd 1 Kr 16:13; Kl 4:2; 1 Ts 5:6; 1 Pt 5:8). See palumine avaldab kogu oma dramaatilise iseloomu meie maise võitluse viimse ja lõpliku kiusatuse suhtes: see on palve püsimise eest kuni lõpuni. „Ennäe, ma tulen kui varas! Õnnis on see, kes valvab“ (Ilm 16:15). /540, 612, 2612, 162/
VII. “Vaid päästa meid ära kurjast”
2850. Viimane palumine Meie Isasle sisaldub samuti Jeesuse palves: „Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest.“ (Jh 17:15). See puudutab igaüht meist isiklikult, kuid need oleme alati “meie”, kes palvetame alati Kiriku osaduses ning terve inimkonna päästmise pärast. Issanda palve avab meid ikka ja jälle terve õndsusnõu päästeplaaniõndsusnõu mõõtmeteleteokstegemisele. Meie sõltuvus patu ja surma draamast saab ühtekuuluvusekssolidaarsuseks Kristuse Ihus, “pühade osaduses” (vrd Johannes Paulus II, adhortatsioon Reconciliatio et paenitentia, 16). /309/
2851. Kuri, mida mainib see palve, pole mingi abstraktsioon, vaid reaalne isik, Saatan, Kurivaimu, langenud ingellit, kes tõstis mässu Jumala vastu. Dia-bolos (kr k) on see, kes “astub vastu” Jumala kavale ja Tema “päästeõndsusteole”, mis on ellu viidud Kristuses. /391/
2852. „Tema on mõrtsukas algusest peale, .. ta on valetaja ja vale isa“ (Jh 8:44). „Keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale“ (Ilm 12:9). Tema läbi tulid patt ja surm maailma, kuid ka peale tema lõplikku kaotust saab terve loodu saab „patust ning surmast ära päästetud“ (vrd MR, IV euharistiline palve). „Me teame, et ükski, kes on sündinud Jumalast, ei tee pattu, sest Jumalast sünnitatu hoiab ennast ja kuri ei puuduta teda. Me teame, et meie oleme Jumalast ja et terve maailm on kurja käes“ (1 Jh 5:18-19):
„Issand, kes kustutas teie patud ja andestas teie süüd, on valmis hoidma ja kaitsma teid Saatana sepitsuste eest, mida teeb Saatan, kes teiega võitleb, et vaenlane – kõikide süütegude allikas – ei saaks teid üllatada. Kes usaldab end Jumala hoolde, see ei pea Saatanat kartma. „Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?“ (Rm 8:31)“ (P. Ambrosius, De sacramentis, 5,30: PL 16,454AB).
2853. Võit „selle maailma vürsti“ (Jh 14:30) üle sai teoks alatiseks teokssel tunnil, mil Jeesus läksandis ennast vabatahtlikult meie eest surma, et anda meile oma Elu. „Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst“ (Jh 12:31; vrd Ilm 12:11). „Lohe … kiusas taga naist“ (vrd Ilm 12:13-16), kuid tal ei ole võimu tema üle. Uus Eeva, “täis armu” Pühast Vaimust on vaba patust ja surma hävitusest (püha Maarja, Jumalaema ja alati Neitsi patusüüta saamise ja ihuliku taevassevõtmise läbi). „Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost“ (Ilm 12:17). Seepärast Vaim ja Kirik hüüavad: „Tule, Issand Jeesus!“ (Ilm 22:17.20), kuna Tema taastulemine päästab meid ära kurjast. /677, 490, 972/
2854. Paludes päästmist Kurja käest, palume me ka päästmist kõigest möödunud, praegusest ja tulevasest kurjast, mille põhjustaja ja õhutaja ta on. Selles viimases palves esitab Kirik Isale terve maailma armetu olukorra. Paludes päästmist inimkonda rõhuvast kurjast, palub ta hinnalist rahu andi ja kindlaksjäämise armu Kristuse taastulemise ootamisel. Palvetades sel viisil, ennetab Kirik oma alandlikus usus kõikide ja kõige “kokkuvõtmist” selles, kelle „käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18), Kõigeväelises, „kes on ja kes oli ja kes tuleb“ (Ilm 1:8):
„Issand, me palume Sind, päästa meid kõigest kurjast ja luba meie elupäevadel rahus kulgeda. Hoia meid oma armuga kõigi murede ja pattude eest, kui me ootame vaga lootuse täitumist meie Lunastaja, Jeesuse Kristuse tulemises“ (MR, embolism).
LÕPUDOKSOLOOGIA
2855. Lõpudoksoloogia “Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti” võtab uuesti kokku kolm esimest meie Isa poole suunatud palumist: Tema nime pühitsemine, Tema kuningriigi tulemine ja Tema päästva väe kõikvõimsus. Doksoloogiat väljendatakse siin kummardamise ja tänamise vormis, nii nagu see toimub ka taevases liturgias (vrd Ilm 1:6; 4:11; 5:13). Selle maailma vürst on valelikult endale valelikult omistanud kolm omadust: valitsemise, väe ja au (vrd Lk 4:5-6). Issand Kristus annab neead tagasi oma Isale ja meie Isale, kuni Ttema annab valitsemisekuningriigi üle oma Pojale, kui Ta on lõpule viinud päästmiseõndsustöö saladuse ja kui, et „ Jumal onleks kõik kõiges“ (vrd 1 Kr 15:24-28). /2760/
2856. Lõpetades palve, ütled “Aamen”, kinnitades selle “aAameniga” ehk kinnitusega “Nõnda sündigu” terve palve sisu, mida Issand meile õpetas. /1061-1065/
LÜHITEKSTID
2857. Meie Isa palve kolme esimese palumise teemaks on Isa au: Tema nime pühitsemine, Jumala kuningriigi tulemine ja Tema tahte täitumine. Neli ülejäänud palumist esitavad Talle meie soovid: need on palumised, mis puudutavad meie igapäevast elu – selletema ülahoidmist ja ravimist pattudest; need puudutavad ka meie võitlust headuse võidu eest kurja üle.
2858. Paludes “Pühitsetud olgu sinu nimi”, siseneme Jumala kavasse, mis seisneb Tema nime pühitsemises, mis ilmutati esmalt Moosesele, seejärel aga ilmutati Jeesuses. Tema nimi peab saama pühitsetud meie läbi ja meis, igas rahvas ja igas inimeses.
2859. Teises palumises peab Kirik silmas eelkõige Kristuse taastulemist ja Jumala riigi lõplikku saabumist. Ta palub ka Jumala riigi kasvamise eest kaasajal – meie elu “tänapäeval”.
2860. Kolmandas palumises palume meie Isalt meie tahte ühendumist Tema Poja tahtega, et täita Tema õndsusnõupäästeplaaniõndsusnõu maailmas elades.
2861. Neljandas palumises, öeldes “Anna meile” ühenduses meie vendadega, väljendame pojalikku usaldust omameie taevase Isa vastu. “Meie leiba” tähendab kõigile eluks hädavajalikku maist toitu, kuid samas ka Elu Leiba: Jumala Ssõna ja Kristuse Ihu. Me võtame seda vastu Jumala “tänapäevas” kui taevariigi pidusöömaaja hädavajalikku ja üleloomulikku toitu, mida ennetavalt maitstakse Euharistias.
2862. Viies palumine on Jumala halastuse anumine meie pattude pärastüle. See ei saa jõuda meie südamesse, kui me pole valmis andestama oma vaenlastele Kristuse eeskujul ja Tema abil.
2863. Öeldes “Ära saada meid kiusatusse”, palume Jumalat, et Ta ei laseks meil astuda patule viivale teele. See palve palub eristamise ja väe Vaimuon anumine eristava mõistmise ning väe Vaimu n ning valvsuse ja lõpuni püsimise armu pärast.
2864. Viimases palumises “vVaid päästa meid ära kurjast” palub kristlane ühenduses Kirikuga Jumalat, et Ta teeks ilmsiks Kristuses juba lõplikult saavutatud võidu “selle maailma vürsti”, Saatana ehk langenud ingli üle, kes isiklikult seisab vastu Jumalale ja Tema õndsusnõupäästeplaanileõndsusnõule.
2865. Lõpusõnaga “Aamen” väljendame oma nõustumist seitsme palumisega suhtes oma nõustumist: Fiat – - “Nõnda sündigu”.