Kallid noored sõbrad!
Tänan teid sooja vastuvõtu, teie laulude ning Lisbeli, Tauri ja Mirko tunnistuste eest. Olen tänulik Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopile Urmas Viilmale tema lahkete ja vennalike tervitussõnade eest, samuti Eesti Kirikute Nõukogu presidendi peapiiskop emeeritus Andres Põderi, Eesti Apostelliku Administraatori piiskop Philippe Jourdani ja erinevate Eesti kristlike kogukondade esindajate kohalviibimise eest. Samuti olen tänulik proua Vabariigi Presidendi kohalviibimise eest.
Alati on tore kokku saada, rääkida oma elujuhtumistest ning omavahel mõtteid jagada. Samuti on imeline tulla kokku Jeesusesse Kristusesse uskujatena. Sellised kohtumised viivad täide Jeesuse unistust Viimselt Õhtusöömaajalt „et kõik oleksid üks ... et maailm usuks” ( Jh 17:21). Kui püüame end näha üheskoos teel olevate pal- veränduritena, siis õpime usaldama ja avama teekaaslastele oma südant ilma kartuse ja umbusuta, pidades silmas vaid seda, mida tõesti otsime: rahu ühe ja ainsa Jumala juures. Ning nagu rahu sepistamine on kunstiala, on kunstiala ja õnnele viiv allikas ka usaldama õppimine: „Õndsad on rahutegijad” (Mt 5:9). (Siin ja edaspidi paavsti vahetekstid kaldkirjas, mida Püha Isa lisas ametlikule kõnele: Ja sellel rajal, sellel teekonnal ei ole me ainuüksi üheskoos teiste uskujatega, vaid koos kõigi inimestega. Kõigil on meile midagi öelda. Meil on kõigile midagi öelda.)
Siinse kiriku võimsal apsiidimaalil on fraas Püha Matteuse Evangeeliumist: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise” (Mt 11:28). Teie olete noored kristlased ja saate samastuda nii mõnegi asjaga, mis leiab aset sellel ajal, millest on juttu kõnealuses Evangeeliumi osas.
Matteus räägib, et just enne nende sõnade ütlemist oli Jeesus kurvastanud. Tundus, et nendele inimestele, kes Teda kuulasid, mitte midagi ei sobinud (vt. Mt 11:16-19). Ka teie, noored, tunnete mõnikord, et teid ümbritsevad täiskasvanud ei tea, mida nad teilt ootavad või tahavad. Vahel nad näevad, et olete väga õnnelikud, ja hakkavad siis kahtlustama. Ja kui nad näevad, et olete millegipärast mures, ei võta nad seda küllalt tõsiselt. Kui peatselt toimuva noortele pühendatud sinodi puhul uuriti eelnevalt noorte arvamusi, siis paljud teie seast väljendasid soovi, et oleks olemas keegi, kes teid eluteel saadab, kes suudab mõista, ilma et arvustaks, suudab kuulata ja vas- tata teie küsimustele (vt. Noortele pühendatud sinod, Töövahend, 132).
Meie kristlikes kirikutes – ja ütleksin seda üleüldse kõigi institutsiooni struktuuriga religioossete organisatsioonide kohta – tekib mõnikord suhtumine, mis teeb meile kergemaks kõnelemise, nõu andmise ja oma kogemusest rääkimise ja raskemaks kuulamise, keerukatele küsimustele vastamise ning teie poolt kogetu tundmaõp- pimise. (Palju kordi, palju kordi kristlikud kogukonnad sulguvad tihti enesesse, ilma et nad sellest endale üldse aru annaks, ega kuula teid ära.) Me teame, et te tahate ja loodate, et teid „ei saadaks järeleandmatu kohtumõistja ega kartlik ja ülikaitsev lapsevanem, kes tekitab sõltuvust, vaid keegi selline, kes ei karda oma nõrkust ning suudab oma saviastjas hoitava sisemise aarde särama lüüa (vt. 2Kr 4:7)” (Ibid., 142). Olen täna siin, et teile öelda: kui teie kurvastate, siis kurvastame ka meie koos teiega, me püsime koos teiega ja toetame teid, me oleme osalised teie rõõmus ja aitame teil käia Issanda järel. (Teie, noored inimesed, pidage meeles seda: kui mingi kristlik kogukond on tõeliselt kristlik, siis ta ei püüa teisi oma usku pöörata. Ainult kuulab, võtab vastu, saadab teid, aga ei sunni midagi peale.)
Edasi kurdab Jeesus linnade üle, milles Ta oli käinud, teinud suuri imetegusid ja näidanud suure helluse ja hoolivuse märke. Jeesus ei olnud rahul, et need ei suutnud mõista, kui pakiline ja edasilükkamatu on muutus, mida Ta oli tulnud tooma. Jeesus ütleb isegi, et nad on tõrksamad ja kangekaelsemad kui Soodom (vt. Mt 11:20- 24). Kui meie, täiskasvanud, keeldume tunnistamast mingit ilmselget olukorda, siis teie ütlete meile otse: „Kas te siis ei saa aru?” Mõni otsekohesem teie seast ütleb ehk isegi: „Kas te siis ei saa aru, et keegi ei kuulagi teid enam ega usu sellesse, mis teil on öelda?” Meil endil tuleb muutuda ja pöörduda. Meil tuleb aru saada, et teiega ühel ja samal poolel olemiseks tuleb meil ära muuta mitmed asjaolud, mis tõukavad teid lõpuks meist eemale.
Me oleme teadlikud – nagu te olete meile öelnud – et paljud noored ei taha meie käest midagi saada, sest nad arvavad, et meil ei olegi neile midagi sellist öelda, millel oleks tegelikult tähendus. (Väga halb, kui Kirik või kogukond käitub nõnda, et noored arvavad: „Neil pole mulle mitte midagi eluks vajalikku öelda.”) Tegelikult on neidki, kes paluvad selgesõnaliselt end rahule jätta ja peavad Kiriku kohalolu tülikaks ning isegi ärritavaks. (Nii see on!) Neid häirivad seksi- ja majandusskandaalid, mis jäävad selgelt hukka mõistmata; see, et me ei ole tegelikult valmis noorte elu ja selles tähtsaid asju oluliseks pidama, ning ka lihtsalt passiivne roll, mille tahame neile jätta (vrd. Noortele pühendatud sinod, Töövahend, 66). Need on vaid mõned teie etteheidetest. Me tahame neile vastata. Me tahame olla, nagu teie ütlete, „läbipaistev, külalislahke, aus, inimestele avatud, suhtlev, ligipääsetav, rõõmus ja interaktiivne kogukond” (Ibid., 67). (See tähendab, hirmuvaba kogukond. Hirm paneb meid teisi vägisi enda usku pöörama. Hoopis teine asi on aga vennalikkus – avatud süda ning ven- nalik kallistus.)
Värssides, mis on Evangeeliumis vahetult enne meie kohal oleval maalil olevaid sõnu, hakkab Jeesus oma Isa ülistama. Ta teeb seda, kuna on mõistnud, et Tema sõnumi ja isiku tähendusest on õigesti aru saanud need, kes on väetid ja lapsed (need, kellel on lihtne ja avatud hing). Kui ma praegu näen teid kõiki siin ühiselt kokku tulnuna ja üheskoos laulmas, lisan ma Jeesuse ülistushäälele ka iseenda oma ja tunnen imetlust, et ehkki tunnistus on jäänud meie poolt suurel määral puudu, leiate teie Jeesuse oma kogukondades ikka edasi üles. Me teame, et seal, kus on Jeesus, seal elu alati uueneb. Seal on alati uued võimalused pöördumiseks ja kõige selle ületamiseks, mis hoiab meid lahus niihästi Temast kui ka oma vendadest ja õdedest. Jeesuse juures on elul alati küljes Püha Vaimu maitse. Ka teist peegeldub täna siin vastu see Jeesuse ime.
Nii et, jah, korrakem veelkord Jeesuse sõnu: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise” (Mt 11:28). Aga seda öeldes olgem kindlalt veendunud, et me oleme küll piiratud ja jagunenud, aga ikkagi on meie tänase siinolemise põhjus just Jeesus ise. Me teame, et suurima meelerahu saab inimene siis, kui hakkab Jeesusel laskma kanda enda koormat. Me teame ka seda, et palju inimesi ei tunne Teda ikka veel ning elab kurbuses ja segaduses. Üks teie kuulsaid lauljaid väljendas ennast umbes kümme aastat tagasi kirjutatud laulus nõnda: „Armastus on surnud, armastus on läinud, armastus ei ela enam siin” (Kerli Kõiv, Armastus on surnud). (Palun mitte seda! Tehkem nii, et armastus oleks elus, me kõik peame seda tegema!)
Paljud on kogenud: vanemad ei armasta enam teineteist, vastabiellunute armastus hääbub kiiresti. Tunneme sügavat valu, kui ei ole kellelegi tähtis, kui töö leidmiseks tuleb emigreeruda, või et inimese peale vaadatakse viltu, kui ta on välismaalane. Võib tõesti tunduda, et armastus ongi surnud, nagu Kerli Kõiv ütles, kuid me teame ometi, et see ei ole tegelikult nii. Et meil on selles asjas öelda oma sõna ja tuua see teade kohale nii, et kasutame küll natuke ka sõnu, kuid palju rohkem tegusid. Sest teie olete pigem kuvandite ja tegutsemise kui arutlemise ja teooria põlvkond.
Ja just see meeldibki Jeesusele, kes käis ringi, tegi head ning surres eelistas pelkadele sõnadele rabavat ristisõnumit. Meid hoiab üheskoos usk Jeesusesse ning Ta ootab meilt, et tooksime Tema kõigi nende noorte inimesteni, kes on kaotanud elamise mõtte. (Oht elu mõte kaotada on ka meil kristlastel endil. Meie, kristlastega, juhtub see siis, kui kaotame järjekindluse kristlikus elus.)
Võtkem siis üheskoos vastu kogu see uudsus, mille Jumal toob üha uuesti meie ellu, see uudsus, mis sunnib meid liikuma üha edasi kõikjale, kus inimesed on kõige rohkem haavatud. Kõikjale, kus inimesed otsivad pinnapealse mugandumise varjus ikka edasi vastust küsimusele elu mõtte kohta. Aga seda teed ei käi me kunagi üksinda – Jumal ise tuleb meiega kaasa: „ta ei karda äärmisi servi, temast endast sai samuti üks äärmine serv. (vrd. Fl 2:6-8; Jh 1:14). Nii et kui meil on julgust jätta maha iseennast – oma isekus, oma ahtad mõtted – ja minna ääremaa servale, leiame Tema just sealt, Ta ongi juba seal ees. Jeesus on seal, meie vendade ja õdede südames, nende haavatud ihus, nende muredes ja sügavas mahajäetuses. Ta ongi juba seal” (Gaudete et Exsultate, 135).
Kallid noored, armastus ei ole surnud. (Ta hoopis kutsub meid ja saadab teele. Ta palub meil ainult oma süda avada.) Palugem endale apostlite tugevust, et viia Evangeelium teisteni, kuid seda ainult välja pakkudes ja mitte peale surudes, ning seiskem vastu kalduvusele näha enda kui kristlase elu ainult mälestuste muuseumina. (Kristlik elu on me elu ja me tulevik ja me lootus! See ei ole mingi muuseum.) Aidaku Püha Vaim meil mõtiskleda ja näha aja kulgemist ülestõusnud Jeesuse valguses, nii et Kirik, meie kirikud, saaksid ikka edasi avatud meelel kogeda Issanda üllatusi (Ibid., 139) ning kogu seda nooruslikkust, rõõmu ja ilu, millest Mirko meile rääkis. Nagu Mõrsja, kes läheb vastu oma Issandale. Kõiki neid Issanda üllatusi. Issand jagab neid üllatusi, sest elu üllatab meid. Mingem siis edasi, üllatustele vastu!
Tänan!