Ema Teresa loeng Nobeli rahupreemia saamisel

Katoliku Kirik on tõlkinud eesti keelde Ema Teresa Nobeli rahupreemia loengu. Loengu, mis puudutas, või isegi täpsemalt, vapustas paljusid 1979. aastal. Teksti tõlkis Helve Trumann ja toimetas Krista Hirvoja.

Ema Teresa - loeng Nobeli preemia saamisel (1).

 

Kogunenud siia, et tänada Jumalat Nobeli rahupreemia eest, arvan, et on ilus palvetada Püha Assisi Frantsiskuse palvet, mis mind alati väga üllatab – me loeme õdedega seda palvet igal päeval pärast armulauda, sest see sobib nii hästi igaühele meist, ja ma imestan alati, et 400-500 aastat tagasi, kui Püha Assisi Frantsiskus selle palve koostas, olid neil samad raskused, mis meil täna. Ma arvan, et osal teist juba on see – nii et palvetame koos.(2)

 

 

Tänagem Jumalat selle ühise võimaluse eest siin, selle rahu anni eest, mis tuletab meile meelde, et me oleme loodud seda rahu elama ja et Jeesus sai inimeseks, et tuua vaestele head sõnumit. Tema, olles Jumal, sai inimeseks kõiges nagu meie, peale patu, ja ta kuulutas väga selgelt, et ta tuli head sõnumit tooma. Sõnumiks oli rahu kõigile hea tahtega inimestele ja see on midagi, mida me kõik tahame – südamerahu. Jumal armastas maailma nii väga, et ta andis oma poja – ta tegi meile kingituse. Võiks öelda, et Jumalal oli valus anda – ta armastas maailma niivõrd, et ta andis oma poja, andis ta Neitsi Maarjale. Ja mida Maarja temaga tegi?

 

Niipea kui Jeesus tema ellu tuli – otsekohe läks ta rutuga seda head sõnumit edasi andma. Ja kui ta astus oma nõo majja, hüppas laps – sündimata laps – Eliisabeti üsas rõõmu pärast. See väike sündimata laps oli esimene rahu sõnumitooja. Ta tundis ära Rahuvürsti; ta tundis ära, et Kristus on tulnud tooma head sõnumit sulle ja mulle. Ja nagu sellest poleks piisanud – ei piisanud, et ta sai inimeseks – ta suri ristil, et näidata veel suuremat armastust. Ta suri sinu eest ja minu eest ja selle pidalitõbise eest ja selle nälga sureva inimese eest ja selle alasti inimese eest, kes lebab tänaval mitte ainult Kolkatas, vaid Aafrikas ja New Yorgis ja Londonis ja Oslos – ning ta rõhutas, et me armastaksime üksteist nii, nagu tema armastab igaüht meist. Evangeeliumis on väga selgelt kirjas – armastage, nagu mina teid olen armastanud – nagu mina teid armastan – nii nagu Isa on mind armastanud, armastan mina teid. Kuigi Isa oma Poega väga armastas, andis Ta Poja meile, ja niimoodi, kui me üksteist armastame, peame ka meie andma üksteisele nii, et on valus. Ei piisa sellest, kui ütleme: ma armastan Jumalat, aga ma ei armasta oma ligimest. Püha Johannes ütleb, et sa oled valetaja, kui ütled, et armastad Jumalat, aga ei armasta oma ligimest. Kuidas sa saad armastada Jumalat, keda sa ei näe, kui sa ei armasta oma ligimest, keda sa näed, keda sa puudutad, kellega sa elad koos? Seega on meie jaoks väga tähtis mõista, et armastus peab olema valus, et olla tõeline. Jeesusel oli valus meid armastada, see tegi talle haiget. Ja et olla kindel, et me peame meeles tema suurt armastust, muutis ta end eluleivaks, et kustutada meie nälga tema armastuse järele. Meie nälga Jumala järele, sest me oleme loodud selle armastuse jaoks. Me oleme loodud tema sarnaseks. Me oleme loodud selleks, et armastada ja olla armastatud. Ta on saanud inimeseks, et teha meie jaoks võimalikuks armastada nii, nagu tema meid armastas. Ta muudab end näljaseks – alastiolijaks – kodutuks – haigeks – vangisolijaks – üksildaseks – soovimatuks – ja ütleb: Sa tegid seda minule. Näljane meie armastuse järele – see ongi meie vaeste nälg. Seda nälga peamegi teie ja mina otsima. See võib aset leida meie oma kodus.
Ma ei unusta kunagi võimalust külastada üht kodu, kus olid vanad vanemad, keda nende pojad ja tütred olid lihtsalt vanadekodusse pannud ja võib-olla unustanud. Ning ma läksin sinna ja nägin, et selles kodus oli neil kõik olemas, ilusad asjad, kuid kõik vaatasid ukse poole. Ning ma ei näinud kedagi, kelle näol oleks olnud naeratus. Ma pöördusin õe poole ja küsisin: "Kuidas nii? Kuidas nii – inimestel on siin kõik olemas, miks nad kõik ukse poole vaatavad, miks nad ei naerata?" Ma olen nii harjunud nägema oma inimesi naeratamas, isegi surijad naeratavad. Ja ta ütles: "Nii on peaaegu iga päev, nad ootavad, nad loodavad, et poeg või tütar tuleb neid külastama." Neil on valus, sest nad on unustatud. Ja vaadake – siin tuleb meie juurde armastus. See vaesus tuleb otse meie oma koju – just hoolimatus armastada. Võib-olla on meil oma perekonnas keegi, kes tunneb end üksildasena, kes tunneb end haigena, kes tunneb muret, ja see on kõigi jaoks raske aeg. Kas me oleme kohal, kas me oleme kohal, et neid vastu võtta, kas ema on kohal, et last vastu võtta?

Ma olin üllatunud, nähes Läänes nii paljusid uimastisõltuvuses poisse ja tüdrukuid, ja ma püüdsin välja selgitada, miks – miks see nii on, selgus, et perekonnas ei ole kedagi, kes neid vastu võtaks. Isa ja ema on nii hõivatud, et neil ei ole aega. Noored vanemad on tööga seotud ja laps läheb tänavale ning satub kahtlasesse seltskonda. Me räägime rahust. Need on asjad, mis lõhuvad rahu, aga mulle tundub, et suurim rahu hävitaja on tänapäeval abort. /---/ Me võitleme abordi vastu lapsendamisega. /---/ Ja me õpetame oma kerjustele, oma agulielanikele, oma tänavainimestele loomulikku pereplaneerimist.

Ja Kolkatas ainuüksi kuue aasta jooksul – üksnes Kolkatas – on sündinud 61 273 võrra vähem lapsi perekondades, kes oleksid võinud saada lapse, aga kes praktiseerivad loomulikku loobumist enesevalitsuse teel, armastusest teineteise vastu. /---/ Ja teate, mida nad on mulle öelnud? „Meie perekond on terve, meie perekond on ühtne, ja me võime saada lapse siis, kui tahame.“ Nii ilmne – ja ma arvan, et kui meie inimesed, need inimesed tänaval, need kerjused suudavad nii teha, kui palju enam siis teie ja kõik teised, kes te teate mooduseid ja võimalusi, kuidas toimida, hävitamata elu, mille Jumal on meis loonud.
Vaesed on väga toredad inimesed. Nad võivad meile õpetada nii palju ilusaid asju. Ükspäev tuli üks neist tänama ja ütles: "Teie, kes te olete tõotanud kasinust, teie olete kõige õigemad inimesed meile pereplaneerimist õpetama. Sest see ei ole midagi muud kui enesevalitsus armastusest üksteise vastu." Ja ma arvan, et ta ütles ilusa lause. Need on inimesed, kellel võib-olla ei ole midagi süüa, võib-olla neil ei ole kodu, kus elada, aga nad on toredad inimesed. Vaesed on väga imelised inimesed. Ühel õhtul me läksime välja ja tõime tänavalt ära neli inimest. Üks neist oli väga kohutavas seisukorras – ja ma ütlesin õdedele: "Hoolitsege teie nende kolme eest, ma hoolitsen selle eest, kes viletsam välja näeb." Nii ma tegin tema jaoks kõik, mida mu armastus teha suudab. Ma panin ta voodisse, ja ta näol oli nii ilus naeratus. Ta võttis mu käest kinni, öeldes vaid ühe sõna: "Aitäh!" – ja suri.
Ma pidin paratamatult tema ees oma südametunnistust vaatlema, ja ma küsisin, mida ma ütleksin, kui oleksin tema asemel. Mu vastus oli väga lihtne. Ma oleksin püüdnud endale veidi tähelepanu tõmmata, ma oleksin öelnud, et mul on nälg, et ma olen suremas, mul on külm, mul on valus, või midagi sellist, aga tema andis mulle palju enam – ta andis mulle oma tänuliku armastuse. Ja ta suri naeratusega näol. Nii nagu see mees, kelle me kraavist ära tõime, pooleldi vakladest ärasöödud, me tõime ta oma koju. "Ma olen elanud tänaval nagu loom, aga ma suren nagu ingel, armastatuna ja hoolitsetuna." Ja nii imeline oli näha selle mehe suurust, kes suutis niimoodi rääkida, kes suutis surra kedagi süüdistamata, kedagi needmata, millegagi võrdlemata. Nagu ingel – see on meie inimeste suurus. Ja seepärast me usume seda, mida Jeesus on öelnud: mul oli nälg – ma olin alasti – ma olin kodutu – mind ei tahetud – mind ei armastatud – mu eest ei hoolitsetud – ja teie olete seda minule teinud.

 

Ma usun, et me ei ole päris sotsiaaltöötajad. Inimeste silmis me võime küll teha sotsiaaltööd, aga me oleme tegelikult kontemplatiivid – sisemises kaemuses maailma südames. Sest me puudutame Kristuse Ihu 24 tundi ööpäevas. Meil on 24 tundi selles kohalolus, nii minul kui ka teil. Püüdke ka teie tuua see Jumala kohalolu oma perekonda, sest perekond, kes palvetab koos, püsib koos. Ma arvan, et meie oma perekonnas ei vaja hävituseks pomme ja relvi, et rahu tuua – lihtsalt tulge kokku, armastage üksteist, tooge seda rahu, seda rõõmu, seda üksteise kohaloleku tugevust koju. Ja me suudame ära võita kogu maailma kurjuse.

 

Nii palju on kannatust, nii palju vihkamist, nii palju viletsust, ja meie oma palvega, oma ohverdusega alustame kodust. Armastus algab kodus, ja tähtis pole mitte see, kui palju me teeme, vaid kui palju armastust me paneme sellesse tegevusse, mida me teeme. See on Kõigeväelise Jumala jaoks – ei ole tähtis, kui palju me teeme, sest Ta on lõputu, vaid kui palju armastust me sellesse tegevusse paneme. Kui palju me teeme Tema jaoks inimeses, keda me teenime.

 

Mõni aega tagasi oli meil Kolkatas suur puudus suhkrust, ja ma ei tea kuidas kuuldus jõudis lasteni, aga üks väike nelja-aastane poiss, hindu poiss, läks koju ja ütles oma vanematele: ma ei söö suhkrut kolm päeva, ma annan oma suhkru Ema Teresale tema laste jaoks. Kolme päeva pärast tõid ta isa ja ema ta meie juurde. Ma ei olnud neid kunagi varem kohanud, ja see väikseke oskas vaevu mu nime hääldada, aga ta teadis täpselt, mida ta oli tulnud tegema. Ta teadis, et tahab oma armastust jagada.
Ja sellepärast olengi saanud nii palju armastust teilt kõigilt. Sellest ajast peale, kui ma siia tulin, olen lihtsalt olnud ümbritsetud armastusega, ja tõelise, tõelise mõistva armastusega. Võis tunda, nagu oleks igaüks Indias, igaüks Aafrikas teie jaoks keegi väga eriline. Ja ma ütlesin õdedele täna, et ma tundsin end üsna koduselt. Tunnen Norra kloostris siinsete õdedega, nagu oleksin Kolkatas koos oma õdedega. Nii täielikult kodus siin, otse siinsamas.

 

Ja nii ma siin olen, räägin teiega – ma tahan, et te leiaksite üles vaesed siin, kõigepealt just omaenda kodus. Ja alustaksite armastamist seal. Olge see hea sõnum oma inimestele. Ja tutvuge oma naabritega – kas te teate, kes nad on? Mul oli väga erakordne kogemus ühe hindu perekonnaga, kellel oli kaheksa last. Üks härra tuli meie majja ja ütles: "Ema Teresa, on üks kaheksa lapsega perekond, nad ei ole nii kaua aega midagi söönud – tehke midagi." Nii ma võtsin natuke riisi ja läksin otsekohe sinna. Ja ma nägin lapsi – nende silmis peegeldus nälg – ma ei tea, kas te olete kunagi näinud nälga. Aga ma olen seda näinud väga sageli. Ja pereema võttis riisi, ta jagas riisi ära ja läks välja. Kui ta tagasi tuli, küsisin – kuhu te läksite, mis te tegite? Ja ta vastas mulle väga lihtsalt: "Neil on ka nälg." Mis mind kõige rohkem rabas, oli see, et ta teadis – ja kes nad on, moslemi perekond – ja ta teadis. Ma ei toonud sellel õhtul rohkem riisi, sest ma tahtsin, et nad tunneksid jagamise rõõmu. Kuid seal olid need lapsed, nad särasid rõõmust, jagasid rõõmu oma emaga, sest tal oli armastust, mida anda. Ja vaadake, seal algabki armastus – kodus. Ma olen väga tänulik selle eest, mida te olete mulle andnud. See on olnud võimas kogemus. Ma lähen tagasi Indiasse – ma olen tagasi järgmiseks nädalaks, 15ndaks, ma loodan – ja ma saan viia teie armastust.

 

Ja ma tean hästi, et te pole andnud mitte oma küllusest, vaid olete andnud nii, et teil on valus. Ma olin nii üllatunud – nii palju on rõõmu lastes, kellel on nälg. Need lapsed mõistavad, et on lapsi, kes vajavad abi. Need lapsed tahavad jagada seda armastust ja hoolt ja õrnust, mida nad nii palju oma vanematelt saavad. Tänagem siis Jumalat, et meil on olnud see võimalus üksteist tundma õppida; see üksteise tundmine on teinud meid väga lähedasteks. Me saame aidata mitte üksnes India või Aafrika lapsi, vaid kogu maailma lapsi, sest nagu te teate, meie õed on igal pool maailmas. Ja selle preemiaga, mille ma olen saanud kui rahupreemia, püüan luua kodu paljude inimeste jaoks, kellel ei ole kodu. Sest ma usun, et armastus algab kodus, ning kui me saame luua kodu vaeste jaoks – ma arvan, et siis levib üha rohkem ja rohkem armastust. Ja me suudame mõistva armastuse kaudu tuua rahu, olla hea sõnum vasetele. Eelkõige vaestele omaenda perekonnas, oma maal ja maailmas.

 

Et olla suutelised seda tegema, peavad meie õdede, meie endi elud olema läbi põimunud palvega. Nad peavad olema läbi põimunud Kristusega, et suuta mõista, et suuta jagada. Sest tänapäeval on nii palju kannatust – ja ma tunnen, et Kristuse kannatust elatakse läbi ikka ja jälle. Kas me oleme kohal, et jagada seda kannatust, et jagada seda inimeste kannatamist igal pool maailmas, mitte ainult vaestes maades? Ma leidsin, et Lääne vaesust on palju raskem kõrvaldada. Kui ma toon inimese tänavalt ära, näljasena, ma annan talle taldrikutäie riisi, tüki leiba, siis ma olen kustutanud nälja. Ma olen kõrvaldanud selle nälja. Aga inimene, kes on tõrjutud, kes tunneb, et teda ei soovita, ei armastata, kes on hirmunud, inimene, kes on ühiskonnast välja heidetud – see vaesus teeb nii palju haiget, ja minu jaoks on see väga raske. Meie õed töötavad niisuguste inimeste keskel Läänes. Seega te peate palvetama meie eest, et me suudaksime olla see hea sõnum, aga me ei saa seda teha ilma teieta, teie peate seda tegema siin omal maal. Te peate vaeseid tundma õppima. Võib-olla meie inimestel siin on olemas materiaalsed asjad, kõik asjad, aga ma arvan, et kui me kõik vaatame oma kodudesse, siis kui raske on meil mõnikord üksteisele naeratada, ja naeratus on armastuse algus.

 

Niisiis, üksteisega kohtudes naeratagem alati, sest naeratus on armastuse algus, ja kui me hakkame üksteist armastama, siis loomulikult tahame midagi teha. Nii et palvetage meie õdede ja minu ja meie vendade eest, ja meie kaastööliste eest, kes on igal pool maailmas. Et me jääksime ustavaks Jumala annile armastada Teda ja teenida Teda vaestes koos teiega. Seda, mida me oleme teinud, ei oleks me suutnud, kui te poleks jaganud oma palveid, oma ande, selle pideva andmisega. Aga ma ei taha, et te annaksite mulle oma küllusest; ma tahan, et te annaksite mulle nii, et on valus.

 

Ükspäev sain ma 15 dollarit mehelt, kes on lamanud kakskümmend aastat ja ainus kehaosa, mida ta liigutada saab, on parem käsi. Ja ainus seltsiline on tema sigaret. Ja ta ütles mulle: "Ma ei suitseta nädal aega ja saadan selle raha teile." See pidi olema tema jaoks meeletu ohverdus, aga vaadake kui ilus, kuidas ta jagas, ja selle raha eest ma ostsin leiba ja andsin neile, kellel on nälg. Rõõm oli mõlemal poolel, tema andis ja vaesed said. See on midagi, mida ka teie ja mina saame teha – see on Jumala and meile, olla suuteline jagama oma armastust teistega. Ja olgu see nii, nagu oli Jeesusel. Armastagem üksteist nii, nagu Tema meid armastas. Armastagem Teda kogu olemusega. Rõõm armastada Teda ja üksteist – praegu, kui jõulud on peagi tulemas – andkem nüüd. Hoidkem seda Jeesuse armastamise rõõmu oma südames. Ja jagagem seda rõõmu kõigiga, kellega me kokku puutume. See kiirgav rõõm on tõeline, sest meil ei ole põhjust olla õnnetu, nagu Kristus poleks meiega. Kristus meie südames, Kristus vaestes, keda me kohtame, Kristus naeratuses, mille me anname, ja naeratuses, mille me saame. Olgem ühes asjas ühel meelel: ükski laps ei ole soovimatu, ja samuti, et me üksteisega kohtudes alati naeratame, eriti siis, kui on raske naeratada.

 

Ma ei unusta kunagi seda, kui mõni aeg tagasi tulid umbes neliteist professorit erinevatest Ameerika Ühendriikide ülikoolidest. Nad tulid Kolkatasse meie majja. Siis me rääkisime sellest, et nad olid käinud surijate kodus. Meil on Kolkatas kodu surijate jaoks, kuhu me oleme ainuüksi Kolkata tänavatelt toonud üle 36 000 inimese, ja sellest suurest hulgast on rohkem kui 18 000 surnud ilusat surma. Nad on lihtsalt läinud koju Jumala juurde. Niisiis, need professorid tulid meie majja ja me rääkisime armastusest, kaastundest, ja siis küsis üks neist minult: "Kuulge, ema, palun öelge meile midagi, mis meile meelde jääks." Ja ma ütlesin neile: "Naeratage üksteisele, võtke oma perekonnas aega üksteise jaoks. Naeratage üksteisele." Ja siis üks teine küsis mult: "Kas te olete abielus?" Ja ma vastasin: "Jah, ja mul on mõnikord väga raske Jeesusele naeratada, sest ta võib vahel olla väga nõudlik." See on tõesti tõsi, ja kui see on nõudlik, siis see ongi armastus. Siiski me võime seda Talle rõõmuga anda. Just nagu ma täna olen öelnud, ma olen öelnud, et kui ma ei lähe Taevasse millegi muu tõttu, siis ma lähen Taevasse kogu selle avaliku tähelepanu tõttu, sest see on mind puhastanud ja ohvriks toonud ja valmistanud mind tõesti ette Taevasse minekuks. Ma arvan, et see on oluline, me peame elama elu ilusasti, Jeesus on meiega ja Ta armastab meid. Kui me ainult suudaksime meeles pidada, et Jumal armastab meid ja meil on võimalus armastada teisi nii, nagu tema meid armastab, mitte suurtes asjades, vaid väikestes asjades suure armastusega – siis saab Norrast armastuse pesa. Ja kui ilus see on, et siit on saanud alguse rahupreemia. Kui te saate rahu valguse kandjateks maailmas, siis saab Nobeli preemiast tõesti Norra rahva and. Jumal õnnistagu teid!

11. detsember 1979

1. Ema Teresa ilmselt kavatses alustada oma Nobeli loengut järgmisel päeval selle palvega, nagu nähtub tema ettevalmistatud tekstist, mis anti avaldamiseks väljaandes "Les Prix Nobel" ja on trükitud allpool. Tseremooniate ajalehekajastustest ilmneb aga, et ta luges selle palve 10. detsembril oma vastuvõtmiskõnes ja ei viidanud sellele järgmisel päeval oma loengus.

2. Kalkuta Halastuse Misjonärid on lahkesti andnud palveteksti, mille autoriks peetakse Püha Frantsiskust ja mida Ema Teresa kasutas. See kõlab nii:

Issand, tee minust oma armastuse tööriist, et võiksin viia armastust sinna, kus on vihkamine; andeksandmist sinna, kus on ülekohus; üksmeelt sinna, kus on lahkmeel; tõde sinna, kus on eksitus; usku sinna, kus on kahtlus; lootust sinna, kus on meeleheide; valgust sinna, kus on pimedus; rõõmu sinna, kus on kurbus.

Issand, aita, et ma püüaksin rohkem lohutada, kui lohutust leida; mõista, kui mõistmist leida; armastada, kui armastust leida; sest kes iseennast unustab, see leiab; kes andestab, sellele antakse andeks; kes sureb, tõuseb üles igavesele elule.

 

Allikas: Nobel Lectures, Peace 1971-1980, vastutav toimetaja Tore Frängsmyr, toimetaja Irwin Abrams, World Scientific Publishing Co., Singapore, 1997

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search