Reedel, 29. septembril 2017 pidas katoliiklastele loengu paavsti rollist kirikus isa Philipe Goyret Roomast. Siinjuures tema loengu tekst.
Buona Sera! Tere õhtust! Ma alustasin nende samade sõnadega, millega Paavst Franciscus alustas oma pontifikaati Püha Peetruse basiilika esimesel korrusel, pöördudes inimeste poole, kes olid seal [Peetruse väljakul], et vastu võtta apostellik õnnistus. Võimalik, et te ei tea, et nimi Franciscus, mille Paavst endale valis, on esmakordselt pontifikaadi ajaloos kasutuses Paavsti nimena. Ja ei ole olemas rohkem itaaliapärast nime kui seda on Franciscus, sest püha Franciscus Assisist oli esimene, kes Itaalias seda nime kandis.
Järgnevalt ma püüan anda lühiülevaate paavsti kui primaadi kohta.
Püha Peetruse basiilikas Roomas, kiriku seina ülal osas võite lugeda kolmest Evangeeliumist pärinevaid lauseid: Matteuse, Luuka ja Johannese Evangeeliumist, mis kirjeldavad hästi Paavsti kui primaati kirikus. Esiteks, laused Evangeeliumist Matteuse järgi on: “Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma kiriku. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Vrd Mt 16:18-19) Luuka Evangeeliumi laused pärinevad Viimasest Õhtusöömaaja stseenist, kus Kristus selgitab, et saatan püüab Peetrust kiusata, kuid ärgu ta kartku. “Ma olen sinu eest palvetanud, et sinu usk ei kõiguks, vaid kinnita oma vendi”. Johannase Evangeelium aga räägib (Jh 21:15-17) sellest, kuidas Jeesus küsib Peetruselt kolm korda, kas ta Teda armastab ja Peetruse kinnituse peale palub Kristus hoida Tema lambaid. Võime siia lisada veel asjaolu, et kõiges neljas kohas Evangeeliumis, kus on toodud ära apostlite loetelu, on alati Peetrus esimesel kohal ja Juudas viimasel kohal.
Sel põhjusel on Peetrust käsitletud Jumala ilmutuse taustal apostlite juhina ja kirikupeana.
Selles osas, millest ma rääkisin, on suurem osa kristlasi ühel meelel, kuid lahkhelid tekivad selle puhul, mis juhtub peale Peetruse surma.
Kas me võime öelda, et pärast Peetruse ja apostlite surma, on meil ajalooline tunnistus, et ta [Paavst] on primaat, et ta tõesti on Peetruse ametijärglane. Katoliikliku teoloogia kohaselt on vastus jaatav. Toon näiteks 3 ajaloolist tunnistust:
Esimene tunnistus pärineb Püha Clemens I’lt Roomast, kes oli Paavst, Rooma piiskop, ja kes kirjutas kirja Korintose piiskopkonnale, mis ei olnud küll toona piiskopkond, kuid millega ta seadis sisse karistuse selle eest, et nad olid Rooma kirikust lahku läinud.
Teine tunnistus tuleneb Antiookia Ignatiuselt, kes kirjutas, et Rooma kirik on esimene kõikidest Kirikutest.
Ja teisest sajandist pärineb kolmas tunnistus. Pühalt Ireneuselt, kes kirjutas: “Me peame kuuletuma piiskoppidele, kuna nad on apostlite järglased, ja ma annan Rooma piiskoppide nimekirja, kellele kuuletuda.”
Need on kolm tunnistust, kuid neid on veel, kuid hetkel ma hüppan edasi 19. sajandisse kui toimus Vatikani Esimene Kirikukogu ja kus Kiriku doktriiniga defineeriti Paavsti ilmeksimatus ja valitsemisvõim.
Sooviksin lähemalt selgitada esiteks Paavsti ilmeksimatust. Tegelikult kasutatakse seda praktikas väga vähe. Mis on Paavsti ilmeksimatus? Ma toon siinkohal ühe näite. Kui keegi arvab, et kõik mida Paavst räägib näiteks hommikusöögi lauas, on ilmeksimatu, siis nii see ei ole. Või näiteks Paavst Franciscuse lemmik jalgpalli meeskond San Lorenzo de Magro, Buenos Airesest ja ta on tõesti jalgpalli fänn, kuid see ei tähenda, et see oleks ilmeksimatu, st. kui Paavst soovib rääkida ilmeksimatult, sellele on tegelikult 3 tingimust: esiteks, ta teeb seda siis kui ta seda ütleb; teiseks, ta peab rääkima kui Paavst, mitte kui teoloog; kolmandaks, ta peab rääkima usust ja moraalist, mitte jalgpallist.
Ja valitsemisvõimust, Paavsti esimene kohus on tagada piiskoppide kogu ühtsus; lisaks peab ta andma kogu Kirikule pastoraalseid juhiseid, nagu seda on näiteks juubeliaasta, ja nagu paavst Franciscus seda tegi eelmisel aastal; ja siis veel - evangeliseerimistöö.
Ma sooviks nüüd selgitada praeguse Paavsti eeliseid, ja milline on tema valitsemisstiil. Üheks prioriteediks on missioon. Kõik kristlased ei ole vaid jüngrid, vaid misjonärid. Ta ütleb, et mitte ainult preestrid ja nunnad ei ole misjonärid, vaid seda on kõik inimesed. Ja ma arvan, see on väga oluline Eesti jaoks, kus katoliiklasi on väga vähe ning iga katoliiklase missioon on evangeliseerida. Näiteks, see kirik ei pea olema ainus kirik Tallinnas, vaid Tallinnase peaks tekkima ka teisi kogudusi.
Teiseks prioriteediks on perekond. Perekond selles mõttes, et perekond peab olema kaitstud – üks mees, üks naine ja lapsed. Perekond peab olema kaitstud ka seadusega. Ning tema mõte on, et naine või mees, peab kõigepealt võtma perekonda kui prioriteeti ja alles siis tulevad töö ning teised asjad.
Kolmandaks, paavst Franciscus soovib läbi viia mõningaid reforme Rooma Kuurias, sest tema arvates peaks see paremini aitama Paavsti ja töötama kiiremini ning efektiivsemalt.
Paavsti tööstiili kohta tahaksin öelda, et tema eelistuseks on töötada perifeerias - riikidega nagu seda on näiteks Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid ning loodame, et järgmise,l vabariigi 100. aastapäeval ta võiks tulla ka siia Eestisse. Tal on ka väga omapärane viis olla Paavst. Tal on meeskond, kellega ta töötab hommikul, kes aitab korraldada asju ning oma isiklik kalender pärastlõunaste kohtumiste tarbeks.
Esitatud küsimused:
1. Kas Paavsti roll Katoliku Kirikus on muutunud kiriku algusaastatega võrreldes?
Isa Philip Goyret: Üldiselt on vastus jah ...Kuid 20. sajandil oli meil Vatikani Teine Kirikukogu, kus piiskoppide roll sai paremini selgitatud. Mitte Paavst ei ole kirikupea, vaid Paavst koos piiskoppide kolleegiumitega on kirikujuht.
2. Miks on katoliku kiriku keskus rajatud Rooma?
Isa Philip Goyret: Rooma Kirik on Katoliku Kiriku keskus, sest Peetruse järglased on Rooma piiskopid. Rooma piiskop on Peetruse järglane - see mida meie oleme öelnud Peetruse kohta - ta jätkab Peetruse tööd. Paavst kannab täna edasi Peetuse autoriteeti. Peetrus kirjutas kaks kirja, Uue Testamendi kirjad, mis on ilmeksimatud, kuid kui Paavst kirjutab kirja, ei tähenda, et see kiri on veel ilmeksimatuse väljendus. Ja miks on Kiriku keskus just Roomas, see on seal, sest Peetruse järglased on seal alati olnud ja Peetrus rajas Kiriku Roomas ning suri märtrisurma samuti Roomas.
3. Kuidas on Vatikanis finantsilise jaotamisega? Norras näiteks on Katoliku Kirik väga kiiresti kasvanud seoses sisserändajatega. On vaja ehitada uusi kirikuid ja rajada uusi kogudusi. Kas selles osas on midagi muutumas?
Isa Philip Goyret: Paavsti tähelepanu on koondunud kõige marginaliseeritumate piirkondade suunas, nagu näiteks Nicaragua, mida on vaja palju abistada, aga mitte Vatikanist, vaid seda tehakse näiteks Saksamaalt. Aga Paavst avas näiteks fondi Mehhiko maavärina ohvritele. Paavst Franciscuse ajal näiteks reorganiseeritakse finantside jagamist kogu kirikus ja ma tahaks lisada, et näiteks Püha Peetruse basiilika ümber on palju kerjuseid ja Paavst ise lõi nende jaoks koha Vatikani lähistele, spetsiaalne asum kodututele - kus magada, pesta ja kust saab süüa.
4. Paavsti eest palvetamisest. Kas seal on eriline eestkoste võime paavstidest pühakutel?
Iga katoliiklane peab palvetama kõikide paavstide eest, eelmiste Paavstide eest, emeeritus - Paavsti eest, praeguse Paavsti ja tulevaste Paavstide eest.
Rääkides Paavsti eest palvetamisest, palvetame lõpetuseks ühe Meie Isa palve Paavst Franciscuse eest. Ja palvetame ühe Ole Tervitatud Maarja, pöördudes Neitsi Maarja poole, et meie Ema veenaks Paavsti Eestisse tulema.
Aitäh!
Prof. Isa Philip Goyret (ThD) sündis Raleighis (USAs) 28. märtsil 1956. Ta on elanud Uruguais ja Argentiinas. Enne preestriks saamist õppis Buenos Airese ülikoolis inseneriks. Alates 1986 aastast ta elab Roomas. Ta on teoloogiateaduskonna dekaan ja ekklesioloogia korrapärane professor Rooma Püha Risti ülikoolis. Ta on erakorraline liige Itaalia Teoloogiauuringute Seltsis (Società Italiana per la Ricerca Teologica). Samuti ta on San Girolamo della Carità kiriku rektor Roomas.
Tema valdkondadeks on ekklesioloogia, oikumeenia, sakramentaalteoloogia, preesterlus ja vaimuteadused. Mõningaid prof. Goyret poolt viimati publitseeritud raamatuid: “Renacidos, ungidos, comprometidos: El bautismo y la confirmación” [“Taassünd, võit ja pühendumine; ristimise- ja kinnitamisesakrament”] (2015); “Chiesa e comunione: Introduzione alla teologia ecumenica” [“Kirik ja osadus: sissejuhatus oikumeenilisse teoloogiasse” ] (2012); “Dalla Pasqua alla Parusia. La successione apostolica nel «Tempus Ecclesiae»” [“Paasapühast Parusiani. Apostellik pärimus “Tempus Ecclesiae””] (2007).
Samuti prof. Goyret on publitseerinud mõningaid artikleid eelnimetatud valdkondades: tuntuimad: “The Decree Apostolicam actuositatem. Highlights of Vatican II's teaching on Laity” [“Dekreet Apostolicam Actuositatem. Mõningaid Vatikani II kirikukogu õpetusi ilmalikest”] (Annales Theologici, 2017); “Sucesión apostólica” [“Apostellik pärimus”] (Diccionario de eclesiología, 2016); “Vicario de Cristo” [“Kristuse vikaar] (Diccionario general de derecho canónico, 2012); “Extra Ecclesiam nulla salus” (Annales Theologici, 2011); “La unitat del sacerdoci en la vida de l’Església” [“Preesterluse ühtsus kirikuelus”] (Temes d'avui, 2010); “Credo Ecclesiam e rilancio ecumenico” [“Credo Ecclesiam ja oikumeeniline väljakutse”] (Nicolaus, 2010); “Cuerpo eucarístico y cuerpo eclesial: la communicatio in sacris en la Enc. Ecclesia de Eucharistia” [“Euharistline ihu ja kiriklik ihu: communicatio in sacris Entsüklikas “Ecclesia de Eucharistia”] (Annales Theologici, 2005); “L'identità teologica del diaconato” [“Diakonaadi teoloogiline identiteet”] (SacMin, 2002); “La questione del sacerdozio delle donne” [“Nais-preesterluse küsimus”] (Cultura & Libri, 1997).