Anno Domini 320..... Keisrinna Helena korraldab Jeruusalemmas väljakaevamis- ja ehitustöid. Selle tegevuse käigus leitakse ristipuu, millele oli inimkond naelutanud oma Lunastaja...
Kristus rääkis ristist juba enne oma ristisurma, andes meile vihje olla alandlikult valmis leppima elus paratamatult ettetulevate raskuste ja kannatustega ning püsides seejuures usus, lootuses ja armastuses. Kristuse rist olla leitud 14. septembril, millest alates tähistatakse seda päeva kui Püha Risti Ülendamispüha.
Maarjamaa katoliiklastel on välja kujunemas traditsioon minna 14. septembrile kõige lähemal laupäeval palverännakule ning käia läbi mõned pühapaigad, mida seostatakse Püha Risti nimetusega, jõudes lõpuks Vastseliina Neitsi Maarja kabeli varemetele. Ilmselt on lugejale tuttav see lugu imest, mis toimus 1353.a. sügisel, kui altari kohal õhus rippuv kivirist põhjustas Vastseliina kindluse ja kabeli muutumise palverännuteede sihtpunktiks üle Euroopa saabuvatele kristlastele.
Tänavu võtsid enamasti Eesti Rooma-Katoliku kirikusse kuuluvad kristlased sellise palverännaku ette 17. septembril. Tallinnast oli minejaid 26 ja Pärnust 22. Ka Tartu kogudus käis samal päeval Vastseliinas, aga nende teekond oli veidi teistsugune ja nii me üheskoos sihtpunktis ei kohtunudki. Kui Tallinna-Pärnu palverändurid Vastseliina jõudsid, meenutasid tartukate viibimist Neitsi Maarja kabelis vaid põlevad küünlad vana altari asupaigas.
Aga kõigepealt teekonnast... Tallinna palverändurite vaimse juhtimise oli enese peale võtnud isa Artur Dominiiklaste kloostrist. Ja nii me siis alustasime hommikul kell 8 puhkepäevaselt tühjast pealinnast sõitu Lõuna-Eesti poole.
Isa Artur oli ette valmistanud väikesed voldikud mõnede palvete ja lauludega. Roosipärg ja teised igapäevaselt loetavad palved on ju ühel pühendunud katoliiklasel ometi peas. Peale hommikutervitust ja väikest palvet oli isa Artur valmis bussi-loenguks. Sel aastal oli teemaks viha ja vihkamine. Jeesus ütleb evangelist Luuka poolt kirjapanduna (Lk 14:26):
„Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja
naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see
ei saa olla minu jünger.“
Kuidas saab Õnnistegija öelda nii karme sõnu? ....Isa Arturi poolt kätte juhatatud uus ja avaram vaade andis võimaluse aduda, mida Jeesus selle ütlusega tegelikult mõtles, kuigi esmapilgul tundub see vastuoluline kogu Jeeuse õpetusega..... Inimene ise oma pärispatust tingitud haavatavuses annab põhjuse kahetimõistmisele. Eestikeelne sõna „vihkama“ mõjub rängalt ja pöördumatult. Slaavi keeltes sama tähendusega sõna on „ненавидеть“, mis tähendab ju hoopis „mitte peale vaatama“ . Samatähenduslik on ka heebrea- või ka näiteks lätikeelne väljend..... Vihka pattu põhjustavaid olukordi, millesse su ligimene võib sind tõmmata, aga armasta teda.... On ju arusaadav ju julgustav?!
Bussisõidu ajal said loetud Roosipärja kõik saladused, kuid Valurikka Roosipärja lugesime Vanamõisa Püha Risti kabeli varemetel koos Pärnu palveränduritega. Sealt suundusime Rõngu Püha Mihkli kirikusse, kus kohalik kogudus oli lubanud meid oma kirikusse, et isa Artur võiks pühitseda Missa. Sellest kirikust on teada, et 7. juulil 1413 aastal väljastas paavst Johannes XXIII Rõngu kirikule indulgentsi. Seega on tegemist algupärase katoliku kirikuga.
Rõngu kiriku ukseni viib pikk kivitrepp ja külakiriku kohta on ta avar ja kõrge. Meie palverändurite seltskond täitis kirikust ehk neljandiku. Seda rohkem oli kujuteldavat ruumi Püha Vaimu kohalolule. Isa Artur seadis kõik vajaliku valmis ning me
alustasime Missat protsessiooniga, järgnedes Ristile. Missa päevalugemised olid samuti valitud Püha Risti Ülendamispüha omad.
Isa Arturi jutlusest jäi kõlama mõte, et Jumala otsimise teel ei tohi kristlane unustada rõõmu. Ja seda ei juhtugi, kui me oleme oma usus kindlad, valmis leppima oma ristiga ning veendunult usaldame oma Halastavat Isa.
Püha Missa on katoliiklase jaoks päeva kulminatsioon. Igal päeval, Armulaua liturgias, elab katoliiklane läbi lunastusmüsteeriumi, ühinedes sakramendis Kristuse ohverdusega ning samal ajal vastu võttes tema Ihu ja Verd.
...
Peale Missat saime tänada Rõngu kiriku õpetajat külalislahkuse eest ja üle anda kogutud väikese annetuse. Missa toimus Rõngu kirikus palverännaku osana juba teist aastat järjest. Mingil moel on see olnud ka apostolaadiks ja võimaluseks elada oma usku kodukiriku müüridest väljaspoole ka liturgiliselt.
Järgmine palverännupeatus Kanepi lähedal tähendas lõunasööki soojendava supi ja pirukaga. Ning siis oligi jäänud veel viimane teelõik Vastseliinani. Kui terve päev oli ilm püsinud mõnusalt tuuletu ja leebe, siis Vastseliinale lähenedes oli näha kindluse varemete kohale kerkinud tumedat pilve. Kogunesime Neitsi Maarja kabeli asemele, süütasime küünlad ja juba langesidki esimesed vihmapiisad...
Kavas oli ühiselt palvetada Ristitee palvus oma 14 peatuse ja mõtisklusega. Isa Arturi kindel soov oli, et mõtiskused oleksid meie endi omad, mitte mõne teoloogi või preestri poolt raamatusse kirjutatud. Olime juba hommikul kokku leppinud, kes millise Ristitee peatuse mõtiskluse interpreteerida võtab, aga kogu teekond oli olnud vaimselt väga tihe, pidevalt täidetud palvete, laulude ja loenguga. Nii juhtuski, et ei olnud mahti ennast ette valmistada ja tuli loota Püha Vaimu abile ning edasi anda täiesti spontaalselt vahetuid mõtteid. ... Sabistas kerget vihma ja üksteise järel rääkisime me Jeesuse teekonnast Kolgatale – raskest teest täis valu ja alandusi.
Ja ometi me teame, et kuigi Kristuse teekond inimesena sai selle teekonna lõpus läbi, järgnesid sellele sündmused, mille tõttu võime me alati, hoolimata ettetulevatest raskustest, pühitseda oma elus rõõmu... Sest armastus on tugevam kui surm. Isa Artur oli juba palverännaku Missa jutluses kinnitanud: “Olgem kindlad, et Jumalale jääb alati viimane sõna ja kõige lõpp tähenda Armastuse pidu!”
Vihm oli lakanud, 14 peatuse mõtted olid kaasteelistele jagatud ja siis laulsime me üheskoos Salve Reginat. See oli olnud võimas ja hingeliigutav päev. Jätsime jumalaga Pärnu palveränduritega ning alustasime koduteed. Ka viimaseid sõidutunde vääristasid palved, laulud, vesper ja lõpuks küsimuste-vastuste vestlus isa Arturiga. Küsimused läksid päris keerulisteks, nii et preestri poolt tuli naeruga pooleks alandlik palve: “Küsige midagi lihtsamat!” .
Natuke üle kolme tunni sõitu ja kodulinna tuled paistsidki. Olime kõik päris väsinud, kuid südames oli imeline rahu ja rõõm.
Üks hea sõber-palverändur ütles mulle mõni päev hiljem, et see palverännakupäev aitas tal esmakordselt oma risti olmasoluga leppida, seda avatud südamega vastu võtta ja armastadagi. See oli tema jaoks kohutavalt raske ja vaimselt pingutav otsus. On ju nii tavaline ning inimlik püüda oma eluraskuste ja kannatuste eest põgeneda. Mõistmine, et Rist on elu osa, imepisike osa Kristuse Ristist, millega nõustumise kaudu osaleme Temaga koos lunastusmüsteeriumis, teeb inimese vabaks armastusele ja piiritule rõõmule.
Mari Teresa Klammer
2016.