Suure nädala mõtisklus. Suur Reede


Täna oleme tunnistajad kõige kurvemale sündmusele.

Kõik avardub samm-sammult meie ees - erksad värvid ja lummatud rahvahulga liikumine Galileas või uudishimulike inimeste jalutuskäigud koos Jeesusega Palestiinas…. Kogu tehtud imede hiilgus - kustutatud ... Ja Kristus, kõikvõimas ja jumalakartlik, see kõik oleks justkui kadunud. Meie ees on kõige väetim inimene, miski enam ei võimalda teda tunnistamast Jumala pojaks. Pealegi kaotab ta isegi oma inimliku välimuse. Ta kõndis maa peal, tehes head, maailm ja inimesed vastasid Temale aga erakordse kurjaga. Rahvahulga rõõmustamine kasvas masside möirgamiseks. Need samad hääled, kes hüüdsid rõõmus “Hoosianna”, kuulutavad surma ja hüüavad “Löö ta risti”.


Vahetult pärast keskpäeva, tõuseb pimedus. See on suure pimeduse aeg; pimedus, mis varjas kogu maad. Kogu inimkonna pimedus, mis seab kahtluse alla meie Jumala pildi. Otsitakse uskumatu sündmuse põhjust; ühelegi põhjusele ei ole seletust. Maailm on vajunud oma enda pimedusse.


Ent kui ettekuulutusi (mitte meie ootusi ja ideid) lugeda, võib näha järsku sädet. On lootust! Surelikus vaikuses kostab pimedusest üks hääl: tõepoolest, see mees oli Jumala Poeg. Selles pimeduses juhtus äratundmine. Üks uskumatu uskus (Markuse evangeelium).


Sellel hetkel kui meie mõtleme, et on võimatu lausuda ühtegi sõna, ja on võimatu liigutada ristilöödu ihu ristipuul, siis usus me tõuseme taas ning meil õnnestub rääkida Kristuse tõelise pildi ilmumisest selles pimeduses. Kuid selleks oli vaja pimedust! Meie soovide, inimeste iseseisvuse ja usuliste veendumuste vale valgus eemaldatakse pimeduses. Päeva tugevaima valguse ajal oli vaja pimedust, et meie segaduses ilmuks Tema - Messias Kristus - kes ilmus armastusena.


Vennad ja õed, Suur Reede on vaikusepäev. Vali vaikus sügavas austuses enne Kristuse Ihu ristilt võtmist ja asetamist hauda. Preester alandlikult lamab altari ees. Päev, mil Püha Euharistiat ei pühitseta kirikutes. Austus Kristuse risti ees näitab meile Armulaua müsteeriumi ja risti tihedat seost. Armulaud on Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise mälestus ja Suurel Reedel elame läbi selle Müsteeriumi esimest osa.


Kristus alandati, mõnitati, riisuti, põlastati, löödi risti, tapeti ja maeti…. See on pilt, mis heidab pilgu tänapäeva inimesele. Kristust, kellel pole "ei ilu ega hiilgust", ei peeta atraktiivseks, teda peetakse traagiliseks ja jõuetuks. Ristilöödut vaadates tahtsid inimesed kogu aeg panna Kristuse "uude rõivastusse": ta kuulutati humanistiks, idealistiks, revolutsionääriks ... alati selleks, et varjata Tõde, mida Ta oli maailmale ilmutama tulnud. Isegi täna on Kristus looritatud igasugu asjadega… Kirik Suurel Reedel paljastub pidulikult ristilöödu pilti, mis on esmane tõde: ristilöömine ja alandus on riietus, kuhu oleme oma pattude kaudu riietatud meie inimkonna. Meie patud ja surm on Kristuse haavades. Ristiliturgia kuulutab, et just ristilöödu, kellele kogu maise elu ilu on ära viidud, on tõelise ilu allikas, mis maailma taastab. Jumala armastus ei lõppenud sellega ristilöömises ja surmale alistumises. Jumal, eluallikas, "suri", et viia ellu kõik surnud. Tema surmaga suri ka surm ise!


Usk ei saa peatuda Ristilöödu ees, vaid ta peab sisenema ristimüsteeriumi. Ristisurm tunnistab tõde, et ristilöömine toimus tehtud inimlike pattude eest ja Jumala armastusest. Omagem jõudu kummarduda Kristuse risti ees, kuigi olles jõuetud Armulaua müsteeriumisse sisenemiseks, mis on Kristuse kannatuse ja surma ning ülestõusmise meenutus, siis peatugem sel kõige pühamal päeval Kristuse risti austamiseks. Me ei tähista Armulaua sisseseadmist Suurel Reedel, sest me tähistame selle imelist allikat, et tema lahtiriietatud ihu ees, me võiksime igat Armulauda võta alati vastu Kristuse Ihu kingina ja oleksime selle vastuvõtmise ajal riietatud iluga, kus surm muutus eluks.

 
Isa Viktor

 

 

Copyright © 2020 Katoliku Kirik Eestis. All Rights Reserved.

Search