Liturgilise aasta viimast pühapäeva nimetatakse meie Issanda Jeesuse Kristuse, Kõiksuse Kuninga pühapäevaks. See näitab meile, et oleme teel, et kohtuda Jeesusega Tema kuningriigis, sest Tema on see, kes tuleb oma kirkuses ajastu lõpul.
See suurpüha on liturgilise aasta püha, mis rõhutab Kristuse tõelist kuningavõimu. Kogu liturgiline aasta on meie elutee sümbol: sellel on algus ja lõpp, kohtumine Issanda Jeesuse, Kuninga ja Issandaga Taevariigis, kui me siseneme sinna "õe, surma" (püha Franciscus Assisist) kitsast väravast. Liturgilise aasta alguses (esimesel advendipühapäeval) näidati meile ette eesmärk, mille poole me liigume. Selle suurpüha liturgia õpetab meid tundma Issandat meie igapäevaelus ja valmistab meid ette tema lõplikuks tulekuks.
Meie Issanda Jeesuse Kristuse, Universumi Kuninga suurpüha, mida varem nimetati „Kristus Kuningas“ pühaks, kehtestas paavst Pius XI 1925. aastal vastukaaluks ilmalikule eluviisile, mis jätab Jumala inimese mõtlemisest ja elust välja ning korraldab tema elu nii, nagu poleks Jumalat olemas. Selle püha eesmärk on kuulutada silmatorkavalt ja tõhusalt Kristuse kuninglikkust üksikisikute, perekondade, ühiskonna, valitsuste ja rahvaste üle. Algselt tähistati seda oktoobrikuu viimasel pühapäeval, kuid 1969. aastal paavst Paulus VI poolt välja kuulutatud muudetud liturgilises kalendris viidi see üle tavapärase aja viimasele pühapäevale (vahetult enne advendiaega), sest teema Kristuse valitsemisest sobis enam liturgilise aasta lõppu.
Jeesuse kuningavõim on eelkõige armastuse ja andestuse kuningavõim. Ristil olles kirjeldamatutes piinades ja rahva juhtide poolt mõnitatuna ulatab Jeesus oma lähedastele andestuse ja lohutuse sõnad. Jeesuse ainulaadset kuningavõimu tunnistab kahetsev varas ristil: „Mäleta mind, kui sa tuled oma kuningriiki“ (Lk 23:42). Ja talle annab Jeesus järgmise lubaduse: „Täna oled sa koos minuga paradiisis“ (Lk 23:43). Sama lubadus on antud ka meile. Kuid mõte, mis peab meile veelgi suuremat rõõmu ja lohutust pakkuma, on see, et Kristus on meie Kuningas nii omandatud kui ka loomuliku õiguse alusel, sest ta on meie Lunastaja (Paavst Pius XI, Quas Primas, 13). Ta jääb halastajana ja andestajana alati meie kõrvale ja soovib võtta kõiki oma kuningriiki, meie kes oleme Tõe tunnistajateks.
Jeesus vastas ka Pilatuse ees olles: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Aga minu kuningriik ei ole siit” (Jh 18:37). Ta võttis vastutuse oma elu eest ja näitas oma missiooni Isa kuningriigi täideviimisest ning tunnistada Tõde. See on Jeesus, kes tuli maailma, et oma eluga kuulutada, et tema kuningriik erineb maailma kuningriikidest; ja et Jumal ei valitse selleks, et suurendada oma võimu ja purustada teisi; et ta ei valitse relvade jõuga. Tema kuningriik on armastuse ja lunastuse kuningriik; nende kuningriik, kes annavad oma elu teiste inimeste päästmiseks (Paavst Franciscuse jutlus Kristuse Kuninga suurpühal, 2021). Seega, Jeesus Kristus on ise Tõde ja temast peab kogu inimkond Tõe kuulekalt vastu võtma (Quas primas, 7) kuni Ta tuleb oma kirkuses: „Kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid koos temaga, siis ta istub oma au troonile“ (Mt 25:31). Olles elanud oma maise elu alandlikkuses ja vaesuses, ilmub Jeesus meie juurde talle omases jumalikus hiilguses, ümbritsetuna ingellikest vägedest. J a kogu inimkond on kutsutud Tema ette.
Ta on Issand, päike, mis kerkib kõrgest, kes jääb püsima, kui kõik muu kaob, meie kindel ja igavene lootus. See lootuse ettekuulutus valgustab meie ööd. See ütleb meile, et Jumal on tõepoolest tulemas, et Ta on kohal ja tegutseb, suunates meie ajalugu enda poole, kogu headuse poole. Ta tuleb „pilvedega“, et meid rahustada. Justkui öeldes: „Ma ei jäta teid üksi, kui tormid kogunevad teie elu kohale. Ma olen alati teiega. Ma tulen, et tuua tagasi helge taevas“ (Angelusest, 26.11.2017).
Kristuse Kuninga pühal tähistame seda, kelle kaudu kogu maailm loodi - ja kelle kaudu see taasluuakse - ning kelle poolt see täielikult taastatakse ja antakse kõigi aegade lõpus tagasi Isale. See lõpp tähistab ajatu uue Taeva ja uue maa algust, kui „Ta pühib kõik pisarad nende silmist ja surma ei ole enam“ (Ilmutusraamat 21:4). Seega tunneme suurt rõõmu Kristus Kuninga suurpühal ja mõtleme, et meil on pääsemine Jeesuse Kristuse kaudu Tema armastuse kuningriiki ja ootame, mil ta tuleb oma kirkuses, rahus ja õigluses taaskord.