Kardinal Rainero Cantalamessa advendimõtisklus Rooma Kuuria töötajatele 2.detsembril 2022. Padre Cantalamessa on juba aastaid olnud jutlustajaks Püha Tooli juures ja viib läbi sealseid advendi- ja paastuaja rekollektsioone. Toome siinjuures ära viimase advendiaja rekollektsiooni mõtiskluse eesti keeles.
Püha Isa, austatud vaimulikud, vennad ja õed, ma olen endalt mitu korda küsinud, mis on nende advendi- ja paastuaja mõtiskluste mõte ja kasulikkus, mis katkestavad või lükkavad edasi olulisemaid ja tähtsamaid kohustusi. Mis mind julgustab ja võtab minult kõhklused teie aja raiskamise suhtes, on veendumus, et nendele mõtisklustele ei tulda kuulama arvamusi või leidma lahendusi hetkel kõige olulisematele kiriklikele probleemidele, vaid et ammutada jõudu usu tõdedest ja seeläbi seista kõigi probleemide ees õiges vaimus. Ühesõnaga püüan läheneda usule, lootusele ja armastusele veidi uue pilgu kaudu ja ma mõtlesin valida need nimetatud kolm teoloogilist voorust järgneva kolme advendimõtiskluse teemaks.
Usk, lootus ja armastus on justkui kuld, viiruk ja mürri, mida meie, tänased maagid, tahame tuua kingituseks Jumalale, kes naaseb meie juurde ülalt. Kasutades ära patristlikku ja keskaegset traditsiooni teoloogiliste vooruste kohta, püüan ma niivõrd kui võimalik kolmes lühikeses mõtiskluses leida kaasaegset ja eksistentsiaalset lähenemist, mis vastab väljakutsetele ja kohati ka kristluse teoloogilistele voorustele tänapäeval pakutud asendusmärkidele.
„Teie, väravad,tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks,et aukuningas saaks sisse tulla! Kes on see aukuningas? See on Issand, tugev ja vägev Issand,vägev sõjas“ (Psalm 24: 7-8).
Kirikuisade ja liturgia tekstide vaimulikus tõlgenduses on räägitud sageli inimsüdame väravatest. Näiteks püha Ambrosius ütles, et õnnistatud on see, kelle uksele Kristus koputab. „Meie usk on uks ... Kui sa tahad tõsta oma usu väravaid, siis tuleb sinu juurde au kuningas,“ ütles Püha Johannes Paulus II ning tegi need psalmi sõnad oma pontifikaadi manifestiks. „Avage uksed Kristusele!“, hüüdis ta maailmale oma ametisseastumise päeval.
Suur uks, mida inimene saab avada või sulgeda Kristuse ees, on üks ja seda nimetatakse vabaduseks. Kuid see avaneb kolmel erineval viisil või vastavalt kolmele erinevale otsusele: usule, lootusele ja armastusele. Need kõik on erilised uksed: nad avanevad korraga nii seest kui ka väljast: kahe võtmega, millest üks on inimese, teine Jumala käes. Inimene ei saa neid avada ilma Jumala abita ja Jumal ei taha neid avada ilma inimese koostööta.
Kristus, usu päritolu ja täitumine
Alustan seega oma mõtisklust kolmest uksest. Esimene uks neist on usk. Apostlite tegude raamatust loeme, et Jumal avas paganatele usu ukse (Ap 14:27). Ta teeb seda selleks, et nad usukus ja kuulutaks rõõmusõnumit; inimene avab usu ukse, kui ta võtab vastu selle võimaluse uskuda. See on esimene kriteerium. Kuid Kristuse tulekuga toimub midagi meie usuga. Mitte ei muutu selle olemus, vaid selle sisu. Nüüd ei ole enam tegemist üldise usuga Jumalasse, vaid usuga meie eest sündinud, surnud ja üles tõusnud Kristusesse. Kiri heebrealastele teeb pika loetelu usklikest: "Usu läbi Aabeli ... Usu läbi Aabrahami ... Usu läbi Iisaku ... Usu läbi Jaakobi ... Usu läbi Moosese ..." Aga ta lõpetab, öeldes, et kuigi nad kõik said oma usu läbi tunnistuse, ei saanud nad kätte tõotust (Hb 11, 39). Mis siis jäi puudu? Neil puudus ju Jeesus, kes - nagu samas kirjas öeldakse - on usu alustaja ja täidesaatja (Hb12, 2).
Kristlik usk ei seisne seega ainult selles, et usutakse Jumalasse; see seisneb ka selles, et usutakse sellesse, kelle Jumal on saatnud. Kui Jeesus enne ime toimumist küsib: "Kas te usute?" ja pärast seda, kui ta on selle korda saatnud, kinnitab ta: "Teie usk on teid päästnud", ei viita ta üldisele usule Jumalasse (see oli iga iisraellase jaoks enesestmõistetav); ta viitab usule temasse ja vaid ainult temale antud jumalikku jõusse.
See on usk, mis parandab õelad; usk, mis sünnitab uue elu. Apostel Paulus tunnistab seda omamoodi oma kirjast roomlastele, kus ta ütleb, et kõik algab kõrvadest ehk evangeeliumi kuulamisest, sest usk tuleb kuulamisest (fides ex auditu). Kõrvadelt liigub see meie südametesse, kust edasi usutakse südamega (corde creditur). Südamest aga liigub tagasi suhu, kus meie tunnistame oma usku (ore fit confessio). Ja see kõik ei lõpe sellega, vaid - kõrvadest, südamest ja suust liigub see edasi meie kätesse, sest usk toimib läbi armastuse (Gal 5:6).
Kirikuisa Püha Gregorius Suur on öelnud, et usuni ei jõua mitte voorustest lähtudes, vaid vooruste juurde jõuab usust lähtudes. Siinkohal tekib väga oluline küsimus, kui usk, mis päästab, on usk Kristusesse, siis mida arvata kõigist neist, kellel ei ole võimalust temasse uskuda? Me elame pluralistlikus ühiskonnas, ka usuliselt. Meie teoloogiad - nii idapoolsed kui ka läänepoolsed, nii katoliiklikud kui ka protestantlikud - kujunesid välja maailmas, kus praktiliselt eksisteeris ainult kristlus, mis oli küll teadlik teiste religioonide olemasolust, kuid neid peeti algusest peale valeks või ei võetud üldse arvesse. Lisaks erinevale arusaamisele kirikust jagasid kõik kristlased traditsioonilist aksioomi, et väljaspool kirikut ei ole päästet (Extra Ecclesiam nulla salus). Tänapäeval see enam nii ei ole. Juba mõnda aega toimub religioonidevaheline dialoog, mis põhineb vastastikusel austusel ja religioonides sisalduvate väärtuste tunnustamisel. Katoliku kiriku puhul oli lähtepunktiks Vatikani II Kirikukogu dokument Nostra aetate, kuid sarnast orientatsiooni jagavad kõik ajaloolised kristlikud kirikud. Selle tunnustuse kaudu on kinnistunud veendumus, et ka inimesed, kes ei kuulu kirikusse, võivad saada päästetud. Kas ei vajaks iidne aksioom, et väljaspool kirikut ei ole päästet sel juhul täpsustamist, et väljaspool usku ei ole päästet? Mõnes kristlikus ringkonnas on viimane tegelikult valitsevaks õpetuseks ja see on see, mis motiveerib misjonitegevust. Kuid see ei saa meid rahuldada, sest teeb Kristusele liiga, jättes suure osa inimkonnast temast ilma. Ei saa uskuda, et Jeesus on Jumal ja siis piirata tema tegelikku tähtsust vaid ühe kitsa ringkonnaga. Jeesus on maailma päästja (Jh 4:42); Isa saatis Poja, et maailm tema kaudu päästetaks (Jh 3:17): kogu maailm, mitte mõned üksikud inimesed maailmas! Kuid proovime leida vastuse Pühakirjast sellele küsimusele. Selles kinnitatakse, et kes ei ole tundnud Kristust, vaid tegutseb oma südametunnistuse järgi (Rm 2:14-15) ja teeb head oma ligimestele (Mt 25:3), on Jumalale meelepärane. Apostlite tegudes kuuleme Peetruse suust aga järgmist avaldust: „Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei ole erapoolik, vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust“ (Ap 10:34-35).
Isegi teiste religioonide järgijad usuvad üldiselt, et Jumal on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad (Hb 11: 6); seega mõistavad, mida Pühakiri peab iga usu põhiliseks ja ühiseks aluseks. See kehtib muidugi väga eriliselt juudi vendade kohta, kes usuvad samasse Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalasse, millesse meie, kristlastena, usume. Meie optimismi peamine põhjus ei põhine aga mitte sellel heal, mida teiste religioonide järgijad suudavad teha, vaid Jumala mitmekülgses armus (1Pt 4:10). Mõnikord tunnen vajadust tuua Missal ohvrit just kõigi nende nimel, kes on Kristuse kaudu päästetud, kuid ei tea seda ja ei oska teda tänada. Liturgia lausa palub meid seda tegema, sest Euharistilises palves nr IV on palve paavsti, piiskopi ja usklike eest lisatud palve ning „kõigi eest, kes otsivad Sind siira südamega“.
Jumalal on palju rohkem päästmise viise, kui me suudame välja mõelda. Ta on kehtestanud oma armu laialdaselt, kuid ta ei ole end nendega sidunud. Üks neist erakorralistest päästevahenditest on kannatused. Pärast seda, kui Kristus on selle enda peale võtnud ja lunastanud, on see ka mingil moel universaalne päästesakrament. Tema, kes laskus Jordani vette, pühitsedes neid iga ristimise jaoks, laskus ka viletsuse ja surma vette, muutes need potentsiaalseks päästevahendiks. Salapäraselt täitub iga kannatamine, mitte ainult usklike kannatused, mingil viisil Kristuse kannatustes" (Kol 1:24). Kirikus on ka vastav püha nende jaoks, kes on kannatanud, aga nad ei teadnud, et osalesid Kristuse kannatustes. Me usume, et kõik need, kes on päästetud, on päästetud Kristuse kaudu: „Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks“. (Ap 4:12). Kuid siiski on üks asi kinnitada Kristuse universaalset vajadust päästmiseks ja teine asi kinnitada Kristuse usu universaalset vajalikkust päästmiseks.
Kas siis on üleliigne jätkata evangeeliumi kuulutamist igale loodule? Kaugeltki mitte! Me peame jätkama Kristuse kuulutamist selle lõpmatu kingituse pärast, mida Jeesus kujutab endast igale inimesele. Religioonidevaheline dialoog ei ole evangeliseerimise vastu, kuid see määrab selle stiili. See dialoog, kirjutas püha Johannes Paulus II oma entsüklikas Redemptoris mission, on osa Kiriku evangeliseerivast missioonist.
Ja Jeesus ütles „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! (Mk 16,15) ja „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad“ (Mt 28,19) säilitab oma igikestva kehtivuse, kuid seda tuleb mõista ajaloolises kontekstis. Need sõnad viitavad ajale, mil nad kirjutati, kui kogu maailm ja kõik rahvad ütlesid, et Jeesuse sõnum ei olnud mõeldud ainult Iisraelile, vaid ka ülejäänud maailmale ning need kehtivad alati kõigi jaoks, kuid nende jaoks, kes juba kuuluvad mõnda religiooni, on vaja austust, kannatlikkust ja armastust. Näiteks Assisi püha Franciscus mõistis seda ja rakendas praktikas. Ta nägi ette kahte võimalust saratseenide ja teiste uskmatute suhtes ning ta kirjutas orduvendadele (frantsiskaani orduvendade reegel) järgmist: „Vennad aga, kes lähevad saratseenide ja teiste uskmatute sekka, võivad nende seas vaimselt käituda kahel viisil. Üks viis on mitte teha vaidlusi ega tülisid, vaid olla iga inimolendi suhtes Jumala pärast alandlikud, tunnistades end siiski kristlasteks. Teine viis on see, et kui nad näevad, et see on Jumalale meelepärane, siis kuulutavad nad Jumala sõna, et nad usuksid Kõigevägevasse Jumalasse - Isasse ja Pojasse ja Pühasse Vaimusse - kõigi Looja, meie Issanda, Lunastaja ja Päästja, Poega, ja et nad ristitaks ja tehtaks kristlasteks“.
Teaduse väljakutse
Avatud südamega pöördume nüüd tagasi oma kristliku usu juurde. Suur väljakutse, millega usk peab meie ajastul silmitsi seisma, ei tule mitte niivõrd filosoofiast nagu varem, vaid teaduse poolt. Mõned kuud tagasi oli uudis kui kosmosesse saadetud teleskoop, mis asus Maast pooleteise miljoni kilomeetri kaugusel, saatis käesoleva aasta juulis erakordseid pilte universumist, mis panid teadusmaailma vaimustusse. Loeme uudistest, et see teleskoop on avanud uue akna kosmosele, mis suudab meid viia ajas tagasi kuni ehk ajani vahetult pärast maailma algset Suurt Pauku. See on kõige üksikasjalikum ülevaade varasest universumist, mis on kunagi saadud. See kujutab endast nüüd uut ja revolutsioonilist astronoomiat, mis paljastab universumi sellisena, nagu me seda kunagi varem näinud ei ole. Oleksime rumalad ja tänamatu kui me ei osaleks inimkonna õiglases uhkuses selle nagu ka iga teise teadusliku avastuse üle. Kuid meie usk, mis kuulamisest sünnib, nagu öeldud, ka hämmastusest, siis need teaduslikud avastused ei tohiks mitte väheneda, vaid suurendada meie uskumise võimalust. Ja saaksime laulda psalmi veel suurema vaimustusega sõnadega: „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd(Ps 19,2) ja Franciscus Assisi kostaks: „Kiidetud oled Sa, mu Issand, koos kõigi sinu loodud olenditega“. Jumal tahtis anda meile käegakatsutava märgi oma lõpmatust suurusest universumi mõõtmatusega ja märgi oma tabamatusest väikseima aineosakese abil, mis isegi siis, kui ta on jõudnud - kinnitab füüsika - säilitab oma määramatuse. Kosmos ei teinud ennast ise. See on olemise kvaliteet, mitte kvantiteet, mis otsustab; ja loomise kvaliteet on olla... loodud! Miljardid galaktikad, miljardite miljardite valgusaastate kaugusel, ei muuda seda kvaliteeti.
Me ei tee neid mõtisklusi usu ja teaduse üle mitte selleks, et veenda uskmatuid teadlasi (keegi neist ei ole siin, et neid sõnu kuulda või lugeda), vaid selleks, et kinnitada meid, usklikke, oma usus ja mitte lasta end häirida vastupidiste häälte karjumisest. See on sama eesmärk, milleks püha Luukas ütleb üliaulisele Teofilosele, et ta kirjutas oma evangeeliumi, et sa võiksid õppida tundma sulle õpetatud asjade usaldusväärsust“ (Lk 1: 4). Seistes silmitsi universumi piiritute mõõtmete avanemisega meie silme ees, on kristlaste jaoks suurim usutegu mitte uskuda ainult, et kõik see on loodud Jumala poolt, vaid uskuda, et kõik on loodud Kristuse kaudu ja tema jaoks (Kol 1:16), et ilma temata ei ole midagi sündinud (Jh 1:3). Kristlasel on palju veenvam tõend Jumalast kui see, mis on saadud kosmose kohta, see on Jeesuse Kristuse isik ja elu. Ja usklikud ei ole jaanalinnud, kes ei peida oma pead liiva alla, et mitte näha. Me jagame igaühega segadust universumi paljude mõistatuste ja vastuolude ees: loodusliku evolutsiooni, ajaloo, Piibli enda ... Me suudame siiski ületada segadust kindlusega, mis on tugevam kui kõik ebakindlused: Kristuse isiku, tema elu ja tema sõna usaldusväärsusega. Täielik ja rõõmustav kindlus ei tule mitte enne, vaid pärast uskumist.
Õiglane elab usust
Usk on ainus kriteerium, mis suudab meid õigesti suhtuda mitte ainult teadusse, vaid ka ajalukku. Rääkides usust, mis õigustab, tsiteerib püha Paulus kuulsat Habakuki oraaklit: „Õiglane elab usust“ (Ha 2:4). Mida tähendavad need prohvetlikud sõnad?
Sõnum algab prohveti kaebusega õigluse kaotuse pärast ja sellepärast, et Jumal näib olevat osavõtmatu, kui ta on tunnistajaks vägivallale ja rõhumisele ülaltpoolt. Jumal vastab, et see kõik on peagi lõppemas, sest varsti saabub uus nuhtlus (kaldealased), mis hävitab kõik ja kõike. Prohvet seisab selle vastu. Kas see on Jumala vastus? Surve, mis võtab teise asemele? Kuid just siin ootas Jumal prohvetit: „Vaadake, rutakad ei ole ausad; õiglane elab usust“ (Ha 2, 2-4). Prohvetil palutakse teha nn. usuhüpe. Jumal ei lahenda ajaloo mõistatust, vaid palub kõigest hoolimata usaldada teda ja tema õigust. Lahendus ei seisne mitte katsumuse lõpetamises, vaid usu suurendamises.
Ajalugu on pidev võitlus hea ja kurja vahel. Hea püsiv võit kurjuse üle ei peitu mitte ajaloos endas, vaid selle taga. Jätame seljataha kõik millennialismi vormid. Jumal on aga nii suveräänne ja sündmusi kontrolliv, et isegi kurjade segadus teenib tema salapäraseid plaane. Tõesti, Jumal kirjutab otse ilma keerutamata ja annab mõista, et olukorrad võivad inimeste jaoks väljuda kontrolli alt, kuid mitte kunagi Jumala jaoks.
Habakuki sõnum on meie jaoks tänapäeval ainulaadselt asjakohane. Inimkond koges eelmise sajandi viimastel aastatel vabanemist kommunistlike totalitaarsete süsteemide rõhuvast võimust. Kuid meil ei olnud aega hingata kergendatult, et maailmas on tekkinud uus ebaõiglus ja vägivald. Oli neid, kes külma sõja lõppedes naiivselt uskusid, et demokraatia võidukäik lõpetab nüüd lõplikult suurte murrangute tsükli ja ajalugu jätkab oma rada ilma suuremate vapustusteta. Täpselt ilma suurema ajalooperioodita. See tees lükati varsti sündmuste poolt haletsusväärselt ümber, kui ilmusid teised diktatuurid ja puhkesid teised sõjad, alates Pärsia lahe sõjast kuni tänavuse õnnetu sõjani Ukrainas. Selles olukorras kerkib ka meis prohveti südameküsimus: „Issand, kui kaua veel? Sina, kelle silmad on nii puhtad, kuidas Sa ei näe seda kurjust! Miks on nii palju vägivalda, nii palju näljast luustunud inimkehi, nii palju julmust maailmas, ilma et sina sekkuksid?“ Jumala vastus on ikka sama: need, kellel ei ole õige süda Jumalaga, alluvad pessimismile ja skandaalitsevad, samas kui õiglane elab usust ja leiab vastuse oma usus. Ta saab aru, mida Jeesus mõtles, kui ta Pilaatuse ees ütles: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast“ (Jh 18:36). Aga vaatame seda lähemalt ja tuletame seda vajadusel maailmale meelde: „Ta ei lase kurjusel öelda viimast sõna ja kurjategijatel pääseda. Loo lõpus tuleb kohus, avatakse kirjutatud raamat, milles on kõik kirjas ja mille järgi mõistetakse maailma üle kohut (Liber scriptus proferetur - in quo totum continetur - unde mundus judicetur).
Esimene kohtuotsus, ebatäiuslik, kuid kõigile, usklikele ja mitteusklikele, on kättesaadav juba praegu, pealegi ajaloos. Inimkonna heategijaid, kes on töötanud oma riigi tõelise hüvangu ja maailma rahu nimel, mäletatakse põlvest põlve au ja õnnistusega; türannide ja kurjategijate nimedega kaasneb sajandite jooksul jätkuvalt häbistamine ja hukkamõist. Jeesus on rollid igaveseks ümber pööranud. „Võitja, sest ohver“, nii määratleb Püha Augustinus Kristust (Victor quia victima). Igaviku - ja ka ajaloo - valguses ei ole tegelikud võitjad mitte hukkamõistjad, vaid nende ohvrid.
Mida Kirik saab teha, et mitte passiivselt jälgida ajaloo kulgu, on astuda rõhumise ja ülbuse vastu ning seada end alati, ajas ja ajaväliselt, vaeste, nõrkade, ohvrite, nende poolele, kes kannavad iga õnnetuse ja iga sõja põhiraskusi. See, mida Kirik saab teha, on ka ühe konflikte alati õhutanud teguri kõrvaldamine, milleks on religioonidevaheline rivaalitsemine, kurikuulsad ususõjad. Moraalne tõuge võib tulla suurte religioonide vahelisest mõistmisest ja lojaalsest koostööst, mis paneb ajalukku selle uue kursi, mida me asjata ootame poliitilistelt jõududelt. Selles mõttes tuleb näha püha Johannes Paulus II poolt algatatud ja praeguse ülempiiskopi poolt kiirendatud algatuste kasulikkust religioonidevaheliseks konstruktiivseks dialoogiks. Usk on Kiriku „relv“. Isegi Kirik elab oma usust. Itaalia keeles on sõna „usk“ hakanud tähendama teist asja, nimelt abielusõrmust, mida abikaasad pulmapäeval vahetavad. Usk, teoloogiline voorus, on Kristuse pruudi abielusõrmus! Rooma on ammu lakanud olemast caput mundi, maailma pealinn, kuid ta peab jääma caput fidei, usu pealinnaks. Mitte ainult õige usu, vaid ka uskumise intensiivsuse pealinnaks. See, mida usklikud preestri ja vaimuliku puhul kohe haaravad, on see, kas ta ise ka usub sellesse; kas ta usub sellesse, mida ta ütleb ja mida ta pühitseb. Tänapäeval kasutatakse palju traadita internetti (wifi). Ka usku on parem edastada sel viisil: ilma nöörideta, ilma paljude sõnade ja argumentideta, vaid armu kaudu, mis tekib kahe inimese vahel. Suurim usutegu, mida Kirik saab teha, pärast seda, kui ta on palvetanud ja teinud kõik võimaliku, et vältida või lõpetada konflikte, on anda end Jumalale täieliku usalduse ja rahuliku loobumise aktiga, korrates koos apostliga, et ma tean, kellele ma olen oma usalduse pannud! (Scio cui credidi) (2Tim 1:12). Läheme seega vastu Kristusele, kes tuleb, mis on ühtlasi Jumala tõotus ja seega ka prohvetlik: maailm on Jumala käes ja kui inimene on oma vabadust kuritarvitades jõudnud põhja, sekkub Tema ta päästmiseks. Jah, ta sekkub! Seepärast tuli ta kaks tuhat kakskümmend kaks aastat tagasi maailma!
Allikas: www.cantalamessa.org/ www.vatican.va
2.detsember 2022