Armsad vanemad ja lapsed!
Oleme pühapäevakooliaasta alguses ja võime mõelda, et meie lapsed vajavad pühapäevakooli – nad vajavad vaimutoitu. See võib elu pisut keerulisemaks teha, kuid on tõenäoliselt parim investeering, mida saate oma lastesse teha, et nad kasvaksid kristlaste ja katoliiklastena. Kindlasti lasub Kirikul vastutus, et koostöös vanematega kasvaksid meie lapsed usus, lootuses ja armastuses. Seetõttu on vanemate roll väga tähtis. Kui pühapäevakoolis selgitatakse lastele mitmesuguseid asju, kuid nad ei taju, et vanemad seda toetavad ja õpetatuga nõustuvad, siis sellest muidugi suurt abi ei ole. Vahel võib juhtuda, et mõni pereliige ei jaga meie usku või veendumusi. Siiski on oluline, et lapsed tunneksid, et vähemalt nende katoliiklikud vanemad on Kirikuga tõesti ühel meelel.
See on esimene oluline mõte. Sel aastal võiksime usaldada pühapäevakooli töö meie uue õndsa Eduardi eestkostele. Meie kabel ei ole küll maailma suurim ega ehk ka kõige ilusam, kuid usun, et suudame seda tasapisi kaunistada. Praegu on see esimene õndsale Eduardile pühitsetud pühakoda – kirik või kabel. Enne 6. septembrit oli see lausa keelatud, sest Kirik ei luba pühitseda pühakoda kellegi auks, kes ei ole veel pühakuks kuulutatud. Nüüd on see võimalik ja koguni väga hea. Kirik julgustab meid seda tegema ja pühendama nii palju kui võimalik õndsa Eduardi eestkostele. Oleme juba saanud Saksamaalt kirju ja fotosid paikadest, kus on välja pandud õndsa Eduardi pilt. Viimati saime foto Remageni kloostrist Lääne-Saksamaal. Seetõttu julgustan teid väga usaldama seda tööd – pühapäevakooli – õndsa Eduardi hoolde.
Tahaksin öelda, et sel aastal võiksime eriti paluda õndsa Eduardi abi ja toetust, et meie lapsed saaksid kasvada, valmistuda esimeseks armulauaks ja hiljem kinnitamise sakramendiks. Need on pühapäevakoolis kaks väga suurt ja tähtsat hetke.
Seal õpivad nad ka palvetama ja sakramentidest osa saama. Nagu täna Missal vaskmao loost lugesime: kui keegi oli mürgitatud, pidi ta selle poole vaatama ja sai terveks. Vahel inimesed lihtsalt ei tea, kuidas toimida, ega oska vaadata „vaskmao” poole. Pühapäevakoolis õpetataksegi nõnda, et lastel kujuneks loomulikuks pöörata pilk sinna, kust hing ammutab elu – sakramentide ja palve poole. Lisaks on väga oluline, et meie koguduse lapsed oleksid omavahel tuttavad. Olgem ausad: miski ei julgusta elama kristlikku elu rohkem kui teadmine, et keegi sinuealine elab samuti usuelu.
See, mida preester või pühapäevakooli õpetaja seletab, on muidugi hea ja vajalik, kuid veelgi olulisem on, et noored ja lapsed saaksid omavahel tuttavaks. Kui see ei toimu üksnes pühapäevakooli ajal, vaid ka näiteks suvelaagrites, kannab see tõesti palju vilja. Me oleme inimesed ja vajame meiesarnaseid eeskujusid. Seepärast annabki Kirik meile pühakuid ja õndsaid – igaüks meist vajab eeskujusid. Keegi ei saa öelda: „Mina saan üksi hakkama.” See on välistatud, eriti siis, kui räägime usust. Seetõttu on laste kooskäimine tähtis. Teil, vanemad, lasub selge vastutus see võimalikuks teha ja aidata lastel tajuda selle olulisust.
See ei ole alati kerge. Mäletan, et kui olin väike, käis minu kodukülas igal septembril ukselt uksele kaks tähtsat isikut: üks oli nunn, kes tegeles pühapäevakooliga, ja teine spordikooli direktor, kes otsis uusi õpilasi. Ausalt öeldes ootasime meie, lapsed, spordikooli direktorit suurema rõõmuga, nunna aga märksa väiksemaga. Kui meil oleks lastud valida, oleksime eelistanud spordikooli direktorit. Ent ema oli teisel arvamusel – tema eelistas nunna. Ja kuna ema sõna oli mõjuvam kui meie oma, jõudsimegi lõpuks ikka pühapäevakooli. Mäletan, et ka naabrilastega oli sama lugu. Väikestel lastel on muidugi omad huvid – mängimine, sportimine ja muu taoline –, mis võivad esmapilgul tunduda köitvamad kui pühapäevakool.
Pühapäevakooli õpetajad annavad endast parima, et tunnid oleksid põnevad. Seega ei maksa imestada, kui laps ütleb vahel, et läheks meelsamini jalgpalli mängima kui pühapäevakooli. Ometi on pühapäevakool talle tegelikult vajalik, kuigi ka sport on väga oluline. Elus on prioriteedid; selgitage oma lastele, mis on tõeliselt oluline. Sport ja mängud on tähtsad, kuid on asju, mis on neist ülemad.
Need tegevused ei ole omavahel vastuolus, kuid pühapäevakool peaks siiski olema esikohal – isegi kui laps seda kohe nõnda ei tunneta.
Muidugi, kui räägime Carlo Acutisest – noormehest, kelle Paavst möödunud pühapäeval õndsaks kuulutas –, siis näeme, et tema oli juba väga noores eas innukas palvetaja, ühtlasi väga rõõmus poiss ja suur arvutihuviline. Ent kõik ei ole nagu Carlo Acutis, seega on teie eeskuju ja selgitused lastele väga tähtsad. Oluline on muidugi ka koostöö pühapäevakooli õpetajatega. Kui tekib arusaamatusi või kui laps ütleb: „Ma ei taha enam minna!” või „See ei meeldi mulle!”, tuleks koos lahendusi otsida.
Kui tavakoolis tekib probleeme ja laps parajasti minna ei taha, otsime ja leiame lahenduse. Samamoodi ei tohiks pühapäevakooli puhul tekkivaid probleeme pidada paratamatuseks, vaid tuleks otsida viise, kuidas äratada lastes soov Kristust rohkem tundma õppida ja Teda armastada. See nõuab vahel aega, kuid on väga vajalik, et usul saaksid teie laste hinges tekkida sügavad juured.
Kokkuvõtteks: pühapäevakool ei ole ainult meie tulevik, vaid võib-olla koguni meie kõige väärtuslikum ja tähtsam osa koguduses. Võime ju tegeleda paljude asjadega, kuid just pühapäevakool on see, mis tõeliselt elab meie südametes ja mõtetes.