Täna hommikul kell 7.35 suri paavst Franciscus Casa Martas 88-aastaselt.
Igavene valgus paistku talle; ta puhaku rahus!
Buenos Aires: teekonna algus
Jorge Mario Bergoglio sündis 17. detsembril 1936 Buenos Aireses Itaalia immigrantide peres. Tema isa töötas raudteel, ema oli koduperenaine. Nad kasvatasid viis last katoliku usu, töö ja lihtsuse vaimus.
Noor Jorge õppis keemiat, kuid 1958. aastal muutus tema elu kardinaalselt – ta astus Jeesuse Seltsi. Nagu paljud jeesuiidid, sai ta põhjaliku filosoofilise ja teoloogilise hariduse, mida toetas alandlik töö.
Ta pühitseti preestriks 1969. aastal ja juba neli aastat hiljem sai temast Argentina jeesuiitide provintsiaal. Argentiina diktatuuri ajal näitas ta end karjasena, kes oskas targalt tasakaalustada võimude surve ja oma karja eest hoolitsemise vahel.
1998. aastal määrati ta Buenos Airese peapiiskopiks ning 2001. aastal ülendas paavst Johannes Paulus II ta kardinaliks. Ometi jäi ta truuks oma lihtsale elustiilile: elas väikeses korteris, valmistas ise süüa, sõitis bussiga, külastas iga päev linna äärealasid ja vaeseid linnaosasid.
Tema jutlused olid lühikesed, täpsed ja alati südamele suunatud. Ta rääkis Jumalast, kes ei karista, vaid ootab. Kirikust, mis ei peaks olema suletud kindlus, vaid välihospidal. Just siis sai temast see, keda miljonid tundsid ja armastasid – Karjane, kellel oli lammaste lõhn.
Paavst nimega Franciscus
13. märtsil 2013, pärast paavst Benedictus XVI ootamatut loobumist, valis konklaav 266. Rooma paavstiks Jorge Mario Bergoglio. Paavst Franciscusest sai esimene jeesuiidist paavst, esimene Ladina-Ameerikast ja esimene, kes võttis endale Franciscuse nime – püha Assisi Franciscuse auks. See nimi sai tema eluprogrammiks: vaesus, lihtsus, rahu ja hool loodud maailma eest. Juba esimestest hetkedest oma pontifikaadis üllatas ta maailma: ilmus rõdule ilma välise hiilguseta, kummardus ja palus, et tema eest palvetataks. Nii algas pontifikaat, mis oli täis inimlikkuse žeste ja armastuse kuulutamist.
Halastuse ja reformide pärand
Paavst Franciscus jääb ajalukku kui reformija, mitte kui revolutsionäär. Ta ei lõhkunud – ta puhastas. Ta tegi kirikut läbipaistvaks.
Ta reformis Rooma kuuriat, lihtsustas selle struktuuri ja andis sellele misjonäri suunitluse. Ta asutas Inimarengu Edendamise dikasteeriumi, edendas Vatikani finantsläbipaistvust.
Eriline koht tema pontifikaadis kuulus vaeste eest hoolitsemisele. Tema jutlused sotsiaalsest õiglusest, apostellik üleskutse Evangelii Gaudium, entsüklika Laudato Si’ meie ühise kodu hoidmisest ja Fratelli Tutti vendlusest olid mitte ainult teoloogilised dokumendid, vaid ka väljakutsed maailmale, mis on mattunud individualismi ja ükskõiksusesse.
Ta kuulutas välja Halastuse Aasta, mil igaüks – ka see, kes on Kirikust kaugel – võis kogeda selle lähedust. Ta külastas vange, pagulasi, puuetega inimesi ja haigeid. Suurel Neljapäeval pesi ta naiste ja moslemite jalgu. Ta rääkis avalikult nende valust, keda sageli Kirikuelust välja jäeti.
Sõna, mis kandis jõudu
Ta oli lihtsa, kuid sügava sõna meister. Ta ütles:
„Jumal ei väsi andestamast – meie väsime andestust palumast.”
„Kirik ei saa olla suletud klubi väljavalitutele.”
„Mõnikord muutume meie, preestrid, armu kontrollijateks, mitte selle jagajateks.”
Need fraasid polnud lihtsalt tabavad väljendid – need kehastasid tema pontifikaadi vaimu. Need kutsusid uuendusele ilma lõhkumiseta, õpetasid nägema igas inimeses mitte patust, vaid venda.
Surm ja igavik
Paavst Franciscus suri Püha Marta Majas – selles samas tagasihoidlikus paigas, kus ta eelistas elada, kuigi tal oli võimalus asuda elama Apostlikku paleesse. Tema viimased päevad möödusid vaikuses, palves ja sisemises rahus. Ta ei kartnud surma – ta rääkis sellest sageli huumori ja usuga.
Kardinal Farrell rõhutas tema lahkumist kuulutades kõige olulisemat:
„Ta õpetas meid elama Evangeeliumi järgi – ustavuse, julguse ja kõikehaarava armastusega, hoolides eeskätt vaestest ja tõrjututest.”
Requiescat in pace, Papa Franciscus.