Neljapäeval, 22. jaanuaril 2026 toimus kristlaste ühtsuse palvenädala raames vesper Tallinna Peeter-Pauli katedraalis. Kohal olid erinevate kristlike konfessioonide esindajad. Jutlustas EELK peapiiskop Urmas Viilma.
Siinjuures avaldame jutluse teksti.
Austatud piiskop Philippe!
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Mul on hea meel osaleda ja jutlustada tänasel vespril siin Peeter-Pauli katedraalis. Kristlaste ühtsuse palvenädalal ei tule erinevate kristlike kirikute esindajad üle maailma, kus seda palvenädalat tähistatakse, kokku mitte selleks, et rääkida kirikute erinevustest, vaid selleks, et seista koos Kristuse ees ja kuulata, mida Tema ütleb oma Kirikule. Mitte ühele või teisele konfessioonile, vaid oma Kirikule – Kristuse ühele ihule.
Tänaseks palvepäevaks on vastavas juhendmaterjalis pakutud mõtiskluse aluseks välja apostel Pauluse sõnad Efesose kogudusele. Need sõnad kõlavad täna sama nõudlikult ja samas lootusrikkalt nagu kaks tuhat aastat tagasi, mil need kirja pandi: „Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees. Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt.“ (Ef 4:5-7)
„Üks Issanda, üks usk, üks ristimine“ – see ei ole loosung, see ei ole kompromiss. See ei ole ka kutse kõige ühesuguseks muutmiseks. See on usutunnistus – ja veel enam, see on kutse elada selliselt, et see tunnistus muutuks maailmale nähtavaks.
Me elame maailmas, kus lõhesid on rohkem kui sildu, mis neist üle ulatuvad. Lõhed on rahvaste vahel, ühiskondades, perekondades – ja kahjuks ka kristlaste seas. Just seetõttu ei ole kristlaste ühtsusest rääkimine ja selle pärast palvetamine ebaoluline kõrvalteema, vaid osa meie kuulekusest Kristusele. Jeesus ise seob oma ülempreesterlikus palves jüngrite ühtsuse maailma usuga: „Et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud..“(Jh 17:21) Selles kontekstis ei ole kirikute ühtsus eesmärk iseeneses – ühtsus on avalik tunnistus.
Kui apostel Paulus räägib „ühest Issandast“, siis tähendab see, et Kristuse Kirikul ei ole mitut lähtepunkti, mitut allikat ja asutajat, vaid üks. Üks Issand on pannud oma Kirikule aluse. Kristuse Kirik ei kuulu esmajärjekorras oma traditsioonile, oma rahvale või ajaloole. Kirik kuulub Kristusele. Kristus ei ole jagatud – tema ihu ei ole mõeldud kildudena laiali laotamiseks. Kui meie vahel on erimeelsusi – ja neid paraku on –, siis ei tohi me kunagi unustada, et Issand on meist suurem kui ükski lahutav piir või erinev usuline arusaamine mõnes küsimuses.
Kui apostel Paulus räägib „ühest usust“, ei tähenda see, et me kõik väljendaksime oma usku samade sõnade, samade laulude või samade liturgiliste vormidega. Kuid see tähendab, et meie usu allikas ja kese on üks ja seesama – Jeesus Kristus, ristilöödud ja ülestõusnud Issand, maailma Päästja ja Lunastaja. Seal, kus Kristus on kõige keskel, seal on ka tõeline osadus – isegi siis, kui see osadus ei ole veel täiuslik või on alles poolik.
„Üks ristimine“ meenutab meile, et meie kristlik identiteet ei alga konfessionaalsest kuuluvusest, vaid ristimisest Kristusesse. Paljude teiste tunnuste alusel määratleme me ennast katoliiklasteks, õigeusklikeks või luterlasteks. Ristimises oleme me kõik saanud aga ühe ja sama kutsumise: surra patule ja elada Jumalale. Me oleme ristitud ühe ristimisega, et saada osadusse Püha Kolmainu Jumalaga – Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Ja seeläbi ka üksteisega.
Siit avaneb seos Jeesuse misjonikäsuga: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:19-20)
Kristus ei läkita oma jüngreid maailma looma igaüht eraldi üksikuid konkureerivaid kirikuid, vaid ta läkitab oma jüngrid välja üheskoos. See „minge“ eeldab, et keegi ei lähe üksi. Ühine misjon eeldab ühist tunnistust. Kui meie sõnum on üks, kuid meie omavahelised suhted räägivad vastupidist, muutub evangeeliumi hääl vaiksemaks. See on väljakutse, mille ees seisab Kristuse kirik 2000 aastat pärast esimest kristlikku nelipüha. Kristlik ühtsus on vahepeal kaotatud ja seda ei ole uuesti saavutatud. See tähendab, et me oleme alles teel ja keegi meist ei saa öelda: „Mina olen kohale jõudnud.“ Meid saadeti teele ühiselt ja ka pärale jõudma peame ühiskoos. See teelolek – meie ühine palverännak ühtsuse teel – kutsub meid alandlikkusele ja kannatlikkusele armastuses.
Oikumeenia ei ole tohi olla ainult dialoog dokumentide ja delegatsioonide tasandil. Tõeline oikumeeniline ühtsus algab südamest, palvest ja valmisolekust näha teises kristlases mitte eelkõige teistmoodi uskujat, vaid venda või õde Kristuses. Iga kord, kui me üheskoos palvetame, astume sammu lähemale sellele ühtsusele, mille Kristus on meile kinkinud, kuid mida me pole veel saanud üheskoos Temalt vastu võtta.
Siin katedraalis võime juba kogeda, mida selline nähtav ühtsus võiks endast tähendada. See on eelmaitse. Me ei ole veel õplikult kohal, kuid me ei ole õnneks ka alles ühtsuse teekonna alguses. Me oleme teel ja oleme sel teel koos. See ongi kristlaste ühtsuse palvenädala sügavaim sõnum. Peame lakkamatult palvetama, et Püha Vaim hoiaks meid üheskoos – tões, armastuses ja ühises tunnistuses Kristusest meie Issandast, kelles on Pääsemine ja igavene elu. Aamen.