Head vennad ja õed,
Aastatuhandeid on rahvad üle kogu maa tõstnud oma pilgu taevasse, andnud nimesid tähtedele ja näinud neis erinevaid kujutisi. Oma igatsuses püüdsid nad lugeda taevast tulevikku, otsides kõrgustest tõde, mis puudus allpool nende kodude keskel. Ometi, justkui haarates pimedusest, jäid nad eksinuna, omaenda oraaklitest segadusse aetuks. Sel ööl aga „rahvas, kes käis pimeduses, nägi suurt valgust; kes elasid sügavas pimedusemaal, neile paistis valgus“ (Js 9:2).
Vaadake tähte, mis hämmastab maailma; sädet, mis on äsja süttinud ja elust lõkkab: „Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Messias, Issand“ (Lk 2:11).
Aega ja ruumi – meie elude keskele – tuleb See, kelleta me ei eksisteeriks. Tema, kes annab oma elu meie eest, elab meie seas, valgustades ööd oma päästva valgusega. Pole pimedust, mida see täht ei valgustaks, sest oma valgusega näeb kogu inimkond uue ja igavese elu koitu.
See on Jeesuse, Immanueli sünd. Inimeseks saanud Pojas ei anna Jumal meile midagi vähemat kui iseennast, et „lunastada meid kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks“ (Tiitusele 2:14). Täna sündis Tema, kes lunastab meid pimedast ööst. Koidu vihjet ei tule enam otsida kosmose kaugetest nurkadest, vaid lähedal asuvast tallist ja teda kummardades.
Selge märk pimedale maailmale on tõepoolest „laps, kes on mähitud riidesse ja lamab sõimes“ (Lk 2:12). Päästja leidmiseks ei pea vaatama üles, vaid alla: Jumala kõikvõimsus särab vastsündinu jõuetuses; igavese Sõna kõneosavus kajab imiku esimeses nutus; Vaimu pühadus särab väikeses kehas, mis on värskelt pestud ja mähkmetesse mähitud. Hoolduse ja soojuse vajadus muutub jumalikuks, kuna Isa Poeg jagab ajalugu kõigi oma vendade ja õdedega. Sellest Lapsest kiirgav jumalik valgus aitab meil ära tunda inimlikkust igas uues elus.
Meie pimeduse tervendamiseks otsustab Issand ilmutada end igas inimeses, kes peegeldab tema tõelist kuju, vastavalt Tema armastuse plaanile, mis algas maailma loomisel. Niikaua kui eksituseöö varjab seda ettenägelikku tõde, siis „pole ruumi ka teistele, lastele, vaestele, võõrastele“ (Benedictus XVI, jutlus, jõulumissa öösel, 24. detsember 2012). Need paavst Benedictus XVI sõnad jäävad ajakohaseks meeldetuletuseks, et maa peal pole ruumi Jumalale, kui pole ruumi inimesele. Ühest keeldumine tähendab teise keeldumist. Ometi, kus on ruumi inimesele, on ruumi ka Jumalale; isegi tall võib saada pühamaks kui tempel ja Neitsi Maarja üsast võib saada Uue Lepingu laegas.
Imetlegem, kallid vennad ja õed, jõulude tarkust. Jeesuslapses annab Jumal maailmale uue elu, ta annab enda elu, mis on kõigi jaoks. Ta ei anna meile tarka lahendust igale probleemile, vaid armastusloo, mis meid endasse tõmbab. Vastuseks rahvaste ootustele saadab ta lapse meile lootuse sõnaks.
See laps on kaitsetu. Rõhumise ees süütab ta õrna valguse, mis valgustab päästega kõiki selle maailma lapsi. Nagu püha Augustinus märkis: „Inimlik uhkus koormas meid nii raskelt, et ainult alandlikkus võis meid taas üles tõsta“ (Püha Augustinus, jutlus 188, III, 3).
Samal ajal kui moonutatud majandus paneb inimesi kohtlema kaubana, saab Jumal meie sarnaseks, ilmutades iga inimese lõpmatut väärikust. Samal ajal kui inimkond püüab saada „jumalaks“, et teiste üle domineerida, valib Jumal inimeseks saamise, et vabastada meid igasugusest orjusest.
Kas sellest armastusest piisab meie ajaloo muutmiseks?
Vastus tuleb niipea, kui ärkame surmavast ööst uue elu valgusesse ja mõtiskleme nagu karjased Jeesuslapse üle.
Petlemma talli kohal, kus Maarja ja Joosep imetlusega vastsündinud last valvavad, muutub tähistaevas „taevase väe hulgaks“ (Lk 2:13). Need on relvastamata ja relvituks tegevad väed, sest nad laulavad Jumala kirkusest, mille tõeline ilming on rahu maa peal (vrd s 14).
Tõepoolest, Kristuse südames lööb armastuse side, mis ühendab taevast ja maad, Loojat ja loodut.
Sel põhjusel, täpselt aasta tagasi, kinnitas paavst Franciscus, et Jeesuse sünd sütitab meis uuesti „anni ja ülesande tuua lootust sinna, kuhu lootus on kadunud“, sest „temaga õitseb rõõm; temaga muutub elu; temaga ei peta lootus“ (Jutlus, öine jõulumissa, 24. detsember 2024). Nende sõnadega algas püha aasta. Nüüd, kui juubeliaasta läheneb lõpule, saab jõuludest meie jaoks tänulikkuse ja missiooni aeg; tänulikkus saadud kingituse eest ja missioon maailma ees tunnistust anda. Nagu psalmikirjutaja laulab: „Jutustage päevast päeva tema päästest. Kuulutagem tema au paganate seas, tema imetegusid kõigi rahvaste seas“ (Ps 96:2–3).
Vennad ja õed,
lihaks saanud Sõna sisekaemus äratab kogu Kirikus uue ja tõelise kuulutuse. Kuulutagem seetõttu jõulurõõmu, mis on usu, armastuse ja lootuse püha.
See on usu püha, sest Jumal saab inimeseks, sündides Neitsist.
See on ligimesearmastuse püha, sest lunastava Poja kingitus saab teoks vennalikus eneseandmises.
See on lootuse püha, sest Jeesuslaps teeb meist rahusõnumitoojad.
Nende voorustega südames, kartmata pimedat ööd, võime minna vastu uue päeva koidikule.