15. mail 2026 allkirjastatud ja 25. mail 2026 avaldatud paavst Leo XIV esimene entsüklika Magnifica Humanitas on pühendatud inimväärikuse kaitsele tehisintellekti ajastul. See on esimene ulatuslik dokument kirikuajaloos, mis tervikuna mõtestab digitaalajastus- ja tehisintellekti väljakutseid Evangeeliumi ning Kiriku sotsiaalõpetuse valguses. Püha Isa ei käsitle tehisintellekti mitte kui järjekordset reguleerimist vajavat tehnilist nähtust, vaid kui sügavat inimühiskonna väljakutset, mis seab kahtluse alla inimese enesemõistmise, tema väärikuse ja kutsumuse.
Teksti aluseks on paavst võtnud kaks piibellikku kujundit. Esimene on Paabeli torni ehitamine (vrd 1Ms 11:1–9): uhkuse, ühetaolisuse ja püüdluse “teha enesele nime” sümbol ilma Jumalata, mis viib paratamatult hajumiseni ja osaduse hävinguni. Teine kujund entsüklikas põhineb Jeruusalemma müüride taastamisega Nehemja juhtimisel (vrd Ne 2–6) ehk kannatliku, ühise ja palvemeelse töö kujund, milles igaühele antakse oma töölõik ja milles suhted taastatakse enne müüre. Just selle valiku ees seisab paavsti mõtte kohaselt kaasaegne inimkond, et kas ehitada tehnokraatliku võimu uut Paabeli torni või taastada linn, kus Jumal elab koos inimestega.
Püha Isa rõhutab, et tehnoloogia ei ole neutraalne ning see kannab alati nende pitserit, kes seda loovad, rahastavad ja rakendavad, ning seetõttu ei seisne tõeline küsimus mitte “jah või ei” tehnoloogiale, vaid selles, mille ja kelle jaoks tehnoloogia eksisteerib. Erilist muret tekitab paavstis tõsiasi, et arengu peamisteks liikumapanevateks jõududeks ei ole tänapäeval enam riigid, vaid eraõiguslikud rahvusvahelised korporatsioonid, kelle võimalused ületavad paljude valitsuste omi. Võim on omandanud enneolematu “eraõigusliku” iseloomu, mis libiseb ühiskondliku kontrolli alt välja.
Tehisintellekti üle mõtiskledes hoiatab paavst Leo XIV otsustavalt selle samastamise eest inimmõistusega. Tehisintellekt suudab imiteerida kõnet, sooritada analüüsi ja isegi kaasa tunda, ent tal puudub keha, armastuse ja kannatuse kogemus, südametunnistus ning võime eristada head ja kurja. Ta ei “õpi” inimlikus mõttes mitte midagi valikute, vigade, andestuse ega ustavuse kaudu, vaid kohandub andmetega üksnes statistilises mõttes. Seepärast tähendab inimsaatusi puudutavate otsuste — tööhõive, laenu, teenustele juurdepääsu, maine, ja veelgi enam, elu ja surma üle sõjas — üleandmine algoritmidele vastutuse, kaastunde ja halastuse kaotust, mida ühelgi viisil ei ole võimalik simuleerida. Ja ta näeb siin tõsist väljakutset, mille ees inimühiskond seisab.
Erilist tähelepanu pöörab entsüklika sellele varjatud antropoloogiale, mis on transhumanistlike ja posthumanistlike voolude aluseks. Need ideoloogiad lubavad “täiustatud inimest”, kes on vaba piirangutest, kannatustest ja surmast. Paavst vastab sellele, et inimese suurus ei avaldu mitte hoolimata piiratusest, vaid sageli just selle kaudu, et kaastunde, hoolitsuse, hapruse kogemuse ja omaenda lõplikkuse vastuvõtmise kaudu. Tõeline “enam kui inimlik” ei avane mitte tehnoloogilises enesejumalikustamises, vaid Kristuse armus: “Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu” (2Kr 5:17).
Entsüklika peatub eraldi mitmel konkreetsel valdkonnal. Esmalt tõel kui ühishüvel. Algoritmilise desinformatsiooni, süvavõltsingute ja polariseerivate narratiivide ajastul mureneb ühiskonna enda võime eristada tõde valest ehk see on võime, ilma milleta pole võimalik ei demokraatia ega tõeline südametunnistuse vabadus. Paavst kutsub üles nn. kommunikatsiooni ökoloogiale ning perekonna, kooli ja Kiriku koguduse tõsisele kasvatuslikule liidule. Püha Isa järgi on väga suur roll nii täna kui tulevikus haridusel, et eristada tõde võltsingust ja valest.
Suurt muret tekitab Pühas Isas laste ja noorukite olukord, kes satuvad varakult ja saatjata digitaalsesse keskkonda: pornograafia levik, küberkiusamine, alaealiste ärakasutamine, on vaid vähesed märksõnad, mis avalduvad tänasel digitaalajastul. Siin on vastutus perekonnal kui ka seadusandlikel organitel ühiskonnas.
Teiseks valdkonnaks, mille paavst toob välja on inimeste töö väärikus. Automatiseerimist ja tehisintellekti esitletakse sageli hüvena, ent tegelikkuses alandavad need sageli töötaja väärtust, allutavad ta masinate rütmile ning viivad massilise tööpuuduse ja ebavõrdsuse uute vormideni. Paavst tuletab meelde, et inimene on eesmärk, mitte vahend, ning et juurdepääs väärikale tööle peab jääma majanduspoliitika prioriteediks.
Prohvetliku otsekohesusega kõneleb entsüklika orjuse uutest vormidest, mis on varjunud digitaalmajanduse sära taha: miljonid inimesed, peamiselt naised ja noored vaestes riikides, kus näiteks lapsed kaevandavad ohtlikes tingimustes haruldasi muldmetalle mikroprotsessorite jaoks ja kuritegelikud võrgustikud kasutavad digitaalseid platvorme inimkaubanduseks. Eksisteerib ka “andmekolonialism” — andmete, eriti meditsiiniliste ja geneetiliste andmete omastamine tervetelt rahvastelt. Kiriku nimel palub Paavst andestust ajaloolise viivituse eest orjuse hukkamõistmisel ja kutsub üles seda viga täna mitte kordama.
Dokumendi kõige murettekitavam osa on mõtisklus sõjast. Püha Isa kuulutab otsekoheselt, et “õiglase sõja” teooria on tänapäeval aegunud ja seda kasutatakse liiga sageli mis tahes vägivalla õigustamiseks. Tehisintellekti kasutamine autonoomsetes relvasüsteemides võtab sõjalt inimliku näo, muudab ohvrid nn. andmeteks ja alandab jõu kasutamise künnist. Paavst hoiatab võimukultuuri, sõja normaliseerimise, mitmepoolsete institutsioonide kriisi ja valeliku poliitilise realismi eest, mis kuulutab sõja paratamatuks. Tõeline realism seisneb aga selles kui me kõik koos töötame rahu nimel. Peame pöörama tähelepanu dialoogile ja diplomaatiale.
Lõpetuseks kutsub Püha Isa Leo XIV üles euharistlikule vaimsusele, südametunnistuse kasvatamisele ja “ehitajate” kannatlikule tööle Nehemja vaimus. Selle tee eeskujuks ja teekaaslaseks saab Pühim Neitsi Maarja, kelle Magnificat’is Jumal “on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on Ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt” (vrd Lk 1:52–53). Just selles varjatud Jumala teos — ja mitte tehnoloogilises võimsuses — peitub tehisintellekti ajastu tõeline lootus. Sama usuga nagu Maarja, saagem oma maailmas „lootuse kudujateks“, jagades seda, kes me oleme ja mis meil on, et Jeesuse kohalolu võiks meie seas kasvada ja tema kuningriik kuju võtta. Igapäevaelu alandlikus truuduses võib isegi tehisintellekti ajastust saada aeg, mil Püha Vaim toob meie ellu armastuse tsivilisatsiooni. Tõepoolest, Issand teeb jätkuvalt kõike uueks ja pakub igale ajastule võimalust saada osaks päästmisloost kehastumise valguses.