Läbi kõrbe juhatab Jumal meid vabadusse
Kallid vennad ja õed!
Kui meie Jumal end ilmutab, on tema sõnum alati vabadusest: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast“ (2Ms 20:2). Need on esimesed sõnad Moosesele Siinai mäel antud dekaloogist. Need, kes neid kuulsid, olid üsna tuttavad väljarändega, millest Jumal rääkis: nende orjuse kogemus painas neid endiselt raskelt. Kõrbes said nad „kümme sõna“ kui läbipääsu vabadusele. Me nimetame neid „käskudeks“, et rõhutada armastuse tugevust, millega Jumal oma rahvast kujundab. Kutse vabadusele on nõudlik. Sellele ei vastata kohe; see peab küpsema osana teekonnast. Nii nagu kõrbes olev Iisrael klammerdus endiselt Egiptuse külge – igatsedes sageli minevikku ning nurisedes Issanda ja Moosese üle –, võib ka tänapäeval Jumala rahvas klammerduda rõhuvasse orjusesse, mida ta on kutsutud maha jätma. Me mõistame, kui tõsi see on hetkedel, mil tunneme end lootusetuna, rändame läbi elu nagu kõrbes ja meil pole tõotatud maad kui sihtkohta. Paast on armuaeg, mil kõrb võib taas saada – prohvet Hoosea sõnadega – meie esimese armastuse paigaks (vrd Ho 2:16-17). Jumal kujundab oma rahvast, ta laseb meil orjus maha jätta ja kogeda üleminekut surmast ellu. Nagu peigmees, tõmbab Issand meid veel kord enda juurde, sosistades meie südamele armastussõnu.
