II osa. Tee Jasna Góra südamesse
Pärast nelja unustamatut päeva Szczyrki mägedes ootas meid ees sõit Bielsko-Białasse – meie peamise palverännaku lähtepunkti. Vara hommikul pühitses Bielsko-Żywieci piiskop Roman Valurika Neitsi Maarja kirikus pidulikku Missat, mis andis sümboolse avalöögi meie teekonnale Püha Neitsi Maarja pühamusse Częstochowas. Sel hetkel tajusime selgelt: ees ei oota üksnes füüsiline rännak, vaid sügav vaimne tee ühe Poola austatuima pühapaiga poole.
Juba esimestest tundidest alates ümbritses meid hämmastav ühtsuse ja rahvusvahelisuse õhkkond. Palverännakul osales neli gruppi Bielsko-Żywieci piiskopkonnast, kuhu omakorda veel kuulus meie Eesti rühm ja rändurid Ungarist. Teekonna jooksul liitus meiega veel palverändureid teistest piiskopkonna linnadest ning peagi kasvas meie rongkäik muljetavaldavaks – 1800 jalgsirändurit ja 120 jalgratturit. See oli tõeline usujõgi, mis voolas läbi Lõuna-Poola teede.
Meid ootas ees 170 kilomeetrit kuue päevaga – katsumus nii kehale kui ka vaimule. Teekond viis meid läbi imeliste linnade ja külade, kus saime igal sammul uusi elamusi ja kohtasime sõbralikke inimesi. Kuum ilm lisas teekonnale raskust, kuid muutis iga jaheda vee lonksu ja lühikese puhkuse varjus eriti väärtuslikuks.
Üks liigutavamaid kogemusi oli kohalike elanike lahkus ja südamlikkus. Peatuspaikades võeti meid vastu naeratuste, toidu, joogi ja siira soojusega. Nende hoolivus oli nii suur, et üks meie ränduritest ütles muigega: „Selle palverännaku kõige raskem katsumus on süüa ära kõik, mida meile pakutakse!“ See lustakas märkus väljendas tabavalt meie tänu niisuguse külalislahkuse eest.
Eriti sügavalt puudutas meid korraldajate tähelepanelikkus Eesti rühma vastu. Isa Damian ja tema abilised hoolitsesid selle eest, et tunneksime end külaliste asemel kogukonna täisväärtusliku osana. Igal Missal loeti Evangeelium ka eesti keeles, osa palveid kõlas meie emakeeles ning rännakujuhid meenutasid sageli Katoliku Kiriku olukorda Eestis. See lõi erilise vaimse sideme ja ühtekuuluvustunde.
Meie rühma kaitsepühakuks oli Jumala sulane Eduard Profittlich – silmapaistev preester, kes peagi õndsaks kuulutatakse. Tundsime tema vaimset kohalolu kogu teekonna vältel, meenutades katoliikluse rikkalikku ajalugu Eestis ja neid, kes on meie usuteed sillutanud.
Rongkäiku saatsid laul ja muusika. Eri keeltes kõlanud meloodiad aitasid ületada väsimust ja liitsid palverändurid ühtseks, usust ja lootusest kantud vennaskonnaks.
Esmaspäeval, 11. augustil, jõudsime lõpuks sihtpunkti ja astusime Częstochowasse. Nagu kõiki rühmi, tervitati ka meid eraldi: esmalt piiskop Roman koos kuuria esindajatega ning seejärel kloostri müüride ees isa Damian. Need tervitussõnad ei olnud pelgalt formaalsus, vaid siiras tunnustus meie pingutuse ja vaimse pühendumise eest.
Hetk kummarduse ja palvega Jumalaema imettegeva ikooni ees sai kogu rännaku tipuks. Kõik läbitud kilomeetrid, väsimus ja kuumad päevad leidsid oma tähenduse selles kohtumises Częstochowa Jumalaemaga. Kloostri vaikuses leidis igaüks oma tänusõnad ja palved.
Püha rännak lõppes piduliku Missaga, kus piiskop Roman rõhutas taas eri rahvaste, sealhulgas eestlaste, osaluse tähtsust. Ta meenutas, et usk ei tunne piire ning vaimne ühtsus seob rahvaid tugevamini kui ükski poliitiline liit.
Lahkudes kutsusid piiskop Roman ja isa Damian meid südamlikult osa võtma ka järgmisel aastal toimuvast palverännakust. See ei kõlanud viisakusavaldusena, vaid siira üleskutsena jätkata seda elavat traditsiooni ja ühist vaimset teekonda.
Tagasitee Tallinna möödus vaikse rõõmu tähe all. Me ei toonud kaasa ainult väsimust pikast teekonnast, vaid ka vaimset rikkust, uusi sõprussidemeid ja sügavat tänutunnet võimaluse eest kogeda Poola katoliikluse elavat usku. „Lootuse palverännak“ oli oma nime vääriline – naasime koju südametega, mis olid täis uut lootust ja usku.
Eesti
Palverännak Poola 25: "Lootuse palverändurid"
Artikli sisukord
Lehekülg 2 / 2